Sutrop: venelased peaksid isekeskis läbi arutama, mis asjaoludel nad Eestisse on sattunud
Eelmisel nädalal tutvustati uuringu “Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring 2015” tulemusi, kust selgus, et mitte-eestlaste seas on paranenud keeleoskus riigiidentiteet, ent tõdeti, et nad tajuvad teravalt ka klaaslae efekti. Uuringu tulemusi ja tagamaid lahkasid Vikerraadio „Reporteritunni“ saates täna Andrei Hvostov ja Urmas Sutrop.
Kirjanik ja sotsiaaldemokraat Andrei Hvostov leidis, et juba sõna „integratsioon“ on ebaõnnestunud ning tema arvates tuleks rääkida pigem kooseksisteerimisest. Viimaseid nädalaid Eesti keele instituudi direktorina töötav reformierakondlane Urmas Sutrop leidis, et pigemini peaks integratsiooni all mõistma põlvkondade jooksul loomuldasa toimuvat pikka assimileerimisprotsessi, mida „ei saa kunstlikult edendada telejaamade loomisega või selle üle pikalt arutamisega“.
Ka Hvostov leidis, et integratsiooni ei saa vägisi edendada ega kellelegi peale sundida.
„Ku mõtleme baltisakslastele, kelle lahkumine 1939. aastal andis juba aimu mingitest kokkulepetest, mis eelnes mingile sündmuste jadale, siis ometi tunti Eestis rõõmu, et „saame neist raiskadest lõpuks ometi lahti“, kuigi nad olid siin elanud juba 700 aastat. Neid ei võetud omaks. See on lootusetu protsess,“ hindas Hvostov.
Sama lootusetuks peab ta ka muukeelsete integreerimist Eesti ühiskonda.
„Minu elu aeg kestnud pingutused saada selle elitaarse klubi liikmeks – eestlaseks - on jooksnud liiva. Ma ei ole eestlane, tunnistan seda, aga ma pole ka venelane. Ma olen Eesti elanik. Mu emakeel on eesti keel, aga mul puudub rahvus, sest minu püüdlust olla eestlane ei aktsepteerita. Sama on tunnistanud Jevgeni Ossinovski, ka noor luuletaja Sveta Grigorjeva. Paljude jaoks on teema aga liiga isiklik, et üldse sellest rääkida,“ väitis Hvostov.
Sutrop pakkus välja, et ühiskonda aitaks pingetest leevendada see, kui venekeelne kogukond arutaks isekeskis läbi, mis asjaoludel nad üldse Eestisse elama on sattunud.
„Äkki venelased peaksid omavahel diskuteerima, mis asjaoludel nad siia sattusid. Kas nad tulid siia vabatahtlikult ise või saadeti siia mingi eesmärgiga. Kui te selle läbi arutaksite, siis ehk oleks ühiskond puhastunum ja seejärel saaks ühiskonda ka liita, aga venelastel pole selle üle mingit diskussiooni toimunud. Selle diskussiooni läbiviimine aitaks ehk ühiskonda liita. Eestlased ei unusta, aga on valmis andestama,“ leidis Sutrop.
Nii Sutrop kui Hvostov olid ühel meelel, et monitooringu tulemustes leidus mitmeid seletamatuid vastuolusid. Näiteks tugevnenud riigiidentiteedi tunne kõrvuti suurenenud ühiskondliku lõhe tunnetamisega või parem keeleoskus ja haridus kõrvuti tunnetatud klaaslae efektiga, mis ei lase ühiskonnas end teostada. Samuti väitis 61% muukeelsest vastajaskonnast, et jälgib venekeelset „Aktuaalset kaamerat“, samas kui muud uuringud kinnitavad, et muukeelsete meediatarbimisest moodustavad Eesti kohalikud kanalid kokku alla 2%.
Hvostov selgitas seda vastuolu hirmufenomeniga, kus vastaja annab küsija soovitud vastuseid, kuna nii on endal lihtsam elada.
Sutrop kinnitas siiski, et ühiskond on venekeelsete suhtes palju tolerantsemaks muutunud.
„Kui mõnekümne aasta eest teatati raadiost, et keegi sai liikluses surma ja sel inimesel oli vene nimi, siis tunti selle üle peaaegu et rõõmu; nüüd seda enam ei ole. Nüüd on igast ohvrist kahju. Aga samas on kasvanud ühiskonnas ka viha, mida varem ei olnud, ja see võib viia vägivallani ükskõik kelle vastu. Alul ei meeldi mustad, siis süürlased, siis prillikandjad, siis jämeda kaelaga inimesed, siis venelased – see võib eskaleeruda vägivallaks ja siis pole enam vahet, kelle peale oma viha välja elada. See on ohtlik tendents,“ hindas Sutrop.
Viimase kahe rahvaloenduse vahepeal on Ida-Virumaalt ära kolinud veerand eestikeelsest elanikkonnast. Kui Hvostov leidis, et Ida-Virumaa tuleks rahule jätta ja sealsel kogukonnal isereguleerimise teed eksisteerida, siis Sutrop polnud sellega nõus.
„Ideaalis hakkaks keeleõpe juba lasteaiast pihta, et ei oleks segregatsiooni. Aga kuidas seda Narvas teha, kus ei ole eesti keele õpetajaidki, ma ei tea. Kui eesti ühiskond jätaks Ida-Virumaa rahule, lõpetaks seal kohustusliku keeleõppe, tekib sinna ainult üks suur geto. Eesti venelastel ei ole päris vene identiteeti juba ammu. Nende keeles on leksikat, mis on päris venelastele võõras, nad ei ole ka seal omad. Kui laseme Ida-Virumaal getostuda, siis nad ei pääse enam ei ülikooli ega riigiametisse, see ei ole lahendus,“ leidis Sutrop.
Kui Hvostov tõdes, et keskmine venekeelne inimene hoidub poliitilistest avaldustest, siis Sutrop pidas seda väga kahetsusväärseks ning leidis, et diskussiooni ja integratsiooni edendamiseks oleks vajalik venekeelse elanikkonna kaasamine ühiskondlikesse diskussioonidesse, kuid eeskätt tuleks alustada diskussioonidest selle ühiskonnagrupi sees.
Toimetaja: Merilin Pärli