Pakrilased kogunesid üle kümnete aastate kunagisele kodusaarele
Pakri saartelt pärit inimesed olid nädalavahetusel koos kodusaartel, tähistamaks 70 aasta möödumist ajast, mil pakrilased oma kodudest pooleks sajandiks lahkuma pidid.
Suurem osa Pakrilt lahkunutest leidis kodu Rootsis, kus on ka ajalooliselt saarerahva juured, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Neist, kes pakrilaste kokkusaamisele tulid, on saarel sündinud vaid vähesed. Selliseid inimesi võib praegu olla mõnikümmend.
1944. aastal oli pakrilaste teine lahkumine. 1939. aastal läksid saared baaside lepinguga punaväe käsutusse. II maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal oli pakrilastel võimalus koju pääseda. Pered tulid loomadega saarele üle jää koju. Vanatoa talu elanik, pakrilane Helga Spilman meenutas, et kui nad perega tagasi tulid, siis hooned olid ära lõhutud.
1944. aasta suvel oli saartel veel umbes sada inimest, osa rahvast oli juba lahkunud. Suur-Pakri saarelt pärit Arnold Lindgren oli siis 13-aastane, kuid mäletab lahkumispäeva täpselt. "See oli 10. augustil. Isa oli veel õue peal remontimas niidumasinat, kui tuli naabrinaine teatega, et homme peate olema Väike-Pakril silla peal. Seal tuleb laev ja viib teid Rootsi. Mida kaasa võtta ja mida jätta, kõik toimus väga palju huupi," kirjeldas Lindgren.
Rootsi arhiivides säilinud dokumendid näitavad, et 1345. aastal ostsid viis rootslast Padise kloostrilt endale Suur-Pakri saare. Aastasadu säilitasid pakrilased saartel oma kultuuri, harisid põldu ja ehitasid ja laiendasid talusid. Kui pakrilased pärast pea 50-aastast eemal viibimist kodusaartele tulid, ootasid ees varemed.
Pakrilased räägivad, et üritavad igal suvel vähemalt korra kodusaarele saada. Väike-Pakril on kõige sagedamini näha Fred Söderbergi, kes on sündinud Rootsis ning õppis eesti keele selgeks vana sõnaraamatu ja piibli järgi. "Nüüd ma tean kõik vanasõnad ja tarviliksõnad nagu sahakirves ja labidas. Rohkem ei vaja," tõdes mees.
Pakrilaste ettevõtmisel on taastamisel kabelid nii Väike-Pakril kui ka Suur-Pakril. EELK Tallinna Rootsi Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson märkis, et kirik on ju ka ajaloo säilitaja. "Ta on põhiliselt küll pühakoda, aga ikkagi ka ajaloo panteon," lausus Göransson. Kabelite taastamise mõte polegi see, et neis nüüd kohe igal nädalal jumalateenistused oleksid, vaid need on mõeldud pakrilaste vanemate mälestuseks.
Kümne aasta eest tuli esimesena inimtühjale saarele elama Mati Nyman, kes hakkas kodutalu varemetele oma elamist rajama. Meest kutsuti Pakri robinsoniks ja temast sai oma kodusaare legend. Tema põrm puhkab nüüd kodusaare kabeli aias.
Saartel elab praegu kümmekond püsielanikku, kes pole pakrilaste järeltulijad. Saartele elama asumine on omamoodi julgustükk, sest puudub elekter, rääkimata poest. Suvitaja Jana Stahl loodab siiski, et saarte asustamise püüd võiks jätkuda, ega välistanud isegi kunagi Pakrile päriseks kolimist.
Toimetaja: Anna-Liisa Villmann