Sakala keskusest alles jäänud vitraažid eemaldati Solarises kunstniku nõusolekuta
Kunstnik Rait Präätsi vitraažid ja vestibüül on ainsad, mis arhitekt Raine Karbi kavandatud Sakala keskusest veel alles. Hiljuti märkas aga kunstnik, et tema teos on akendelt eemaldatud.
"Aktuaalne kaamera" uuris, millised õigused on kunstnikul sellises olukorras ning kes vastutab teose säilitamise eest.
Mahukas kolmeosaline vitraaž valmis 30 aastat tagasi Sakala keskusesse riikliku kunstikonkursi võidutööna. Keskus aga lammutati 10 aastat tagasi ja krundi hoonestusõigus läks 55 aastaks toonase aktsiaseltsi Uus Sakala, praeguse Solarise keskuse kätte.
Arhitekt Raine Karbi kavandatud Sakala keskus muinsuskaitse all ei olnud, kuid aktsiaselts Uus Sakala, muinsuskaitseamet ja Tallinna kultuuriväärtuste amet sõlmisid hea tahte kokkuleppe, et endise Sakala keskuse torni interjöörid, sealhulgas ka vitraažid tuleb osaliselt säilitada.
Vitraažikunstnik Rait Prääts meenutab, et kümme aastat tagasi tekitatigi absurdne situatsioon. "Tekitati funktsioonita ruum, mis on sisuliselt mausoleum, kus siis muumia, mida hoitakse, on vitraažid. Keegi ei pääsenud ju sinna ligi."
Praegu on vitraažid eemaldatud ja tornis käivad remonttööd, et Solariselt ruume rentiv advokaadibüroo NOVE saaks sinna laieneda. Vitraaž varjas aga päevavalgust.
Autoriõiguse seaduse kohaselt ei tohi ilma autori nõusolekuta teost muuta.
Advokaadibüroo NOVE vandeadvokaat ja partner Kristjan Tamm kinnitas, et büroo võttis vitraaži autoriga eelmisel nädalal ühendust. "Küsisime, kas ta oleks nõus kui me võtaksime selle ruumi kasutusse sellise tingimusega, et võtaksime osa vitraažist eest ära, et saaks päevavalgust sisse ja oleks mõistlik seda tööruumina kasutada," rääkis Tamm.
Eero Kangor, muinsuskaitsepeaspetsialist linnaplaneerimise ametist on seda meelt, et vitraažid tuleb täies mahus tagasi panna.
Sellisel juhul võib aga rentnik ruumist loobuda ning vitraažid jääksid taas mausoleumi situatsiooni, kus keegi neid ei näe. Lõplik otsus lasub kunstniku õlgadel.
Prääts peab sellist olukorda imelikuks: "Praeguses situatsioonis tuleb välja, et see vastutaja olen mina, et see on minu probleem, lahendagu ära."
Kunstnik on 30-aastasest saagast tüdinenud ning vaatab lahendust otsides kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitseameti poole.
Alates 2011. aastast kehtiv protsendiseadus määrab, et 1% avalike hoonete ehituseelarvest tuleb kulutada kunsti riigihankele. Rait Präätsi juhtumiga seoses kerkib küsimus, et mis saab sellistest kunstiteostest juhul, kui muutub hoone omanik või funktsioon.
Kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre selgitas, et enne kui sellise teosega midagi ette võtma hakatakse, mis on hoonega kas füüsiliselt või muul viisil seotud, on autoril õigus selle teose saatuse üle otsustada kõige suurem, sest temale kuulub võõrandamatult õigus teose muutmisele.
Kultuuriministeerium saab aidata otsustada, kas teosel on selline kultuurilooline väärtus, et teda tuleks väärikalt eksponeerida mõnes muus kohas.
"Üldiselt seaduse eesmärk on see, et need teosed jääksid ikkagi avalikku ruumi igavesti, aga elu on selline, et ta toob väljakutseid, mida tuleb juhtumipõhiselt lahendada," tõdes Soomre.
Sakala keskuse vitraažide lugu näitab, et kuigi kunstiteos ise muinsuskaitse all ei ole, tuleb hoone uuel omanikul selle käekäigu eest siiski kunstnikuga koos seista.
Toimetaja: Priit Luts
Allikas: "Aktuaalne kaamera. Nädal"