Kahe rahakoti vilets koostöö pole piirkondlikke arengukääre kaotanud
Euroopa Liidu struktuuritoetused ei ole kaotanud piirkondlikke arengukääre Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel, selgub poliitikauuringute keskuses Praxis rahandusministeeriumi tellimusel valminud uuringust.
"Uuring ei tee järeldust, et nendest investeeringutest ei oleks kasu olnud või elu ei oleks paremaks läinud, vastupidi - enamik selles uuringus osalenud inimestest hindasid väga kõrgelt struktuurivahendite panust meie arengusse. Lihtsalt see elu on läinud paremaks igal pool ja näiteks Põlvamaa või Võrumaa ei ole Harjumaale järele jõudnud, sest Harjumaa on samas tempos edasi liikunud," selgitas poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse liige Katrin Pihor ERR-i raadiosaates "Uudis+".
"See, et arengu erinevused ei ole vähenenud, on selle uuringu üks aspekt. Teisalt ei suutnud me ära tõestada ka seda, et selle arengu erinevused oleks suurenenud, mis tähendab, et võib-olla see struktuurivahendite mõju on selline, et ilma nende investeeringuteta oleks Harjumaa veel kiiremini eest ära liikunud ja arengu erinevused oleksid oluliselt kasvanud," pakkus Pihor.
Koolimajadega korras, valmis panna ettevõtlus
"Kui me mõtleme kasvõi sellistele mahukatele investeeringutele nagu vee- ja jäätmemajandus, siis omavahenditest ei oleks Eesti omavalitsused iial suutnud selliseid investeeringuid teostada, või kui, siis see vesi oleks meie tarbijatele kulla hinnaga," kinnitas Pihor toetuste vajalikkust.
Samas tõi ta välja, et kui eelmisel perioodil läksid struktuurivahendid peamiselt kohaliku taristu ehk koolide-lasteaedade kordategemiseks, mis oli kahtlemata vajalik, siis sedasi enam edasi ei saa - nüüd vajab arenguhüpet regionaalne ettevõtlus.
"Peame mõtlema, kuidas luua võimalikult palju töökohti, eeskätt võimalikult palju tarku töökohti, mis jälle omakorda tooks kaasa kõrgema töötasu ja parema hõive koha peal," rõhutas Pihor.
Kastame taime, mis kasvab ise
Ettevõtlustoetustest tõi Pihor välja, et eelmisel rahastusperioodil liikusid need suuresti Harjumaale, mille ettevõtted on niigi keskmisest jätkusuutlikumad. See tekitab tema hinnangul retoorilise küsimuse, kas kasta taime, mis juba ise kasvab sõi suunata raha kiduramatele, et ka need saaks õide puhkeda. Sama mõttekäiku arendas ka riigihalduse minister Arto Aas.
"Ehkki ministri küsimus oli pigem retooriline, oli tunda, et tema eelistab pigem elujõulise taime toetamist," ütles Pihor.
Ligipääs töökohtadele on võtmeküsimus
Uuringus tuuakse välja, et majanduselu kontsentreerub nendesse piirkondadesse, kus see on juba niigi aktiivsem ehk pigem suuremad kasvavad keskused.
"Soovides seda arengut tasakaalustada, on oluline strateegilise planeerimise käigus läbi mõelda, kuidas me tagame inimeste liikumise. See teema on täna lahendamata - kohalike teede korrashoid, kohaliku transpordi korraldamine -, et need inimesed, kes paiknevad ühes omavalitsuses, pääseksid töökohtadele ligi kas siis maakonnakeskuses või naaberomavalitsuses," rõhutas Pihor.
5000 inimest omavalitsusse jääb väheks
Toetuste paremaks suunamiseks peetakse uuringus oluliseks tõhustada omavalitsuste koostööd. Üks viis selleks on riigihalduse reform, mille tulemusel nende arv väheneb, mis teeb juba iseenesest koostöö tegemise ilmselt lihtsamaks, samas aga leiab Pihor, et minimaalselt 5000 elanikku omavalitsuse kohta on ikkagi vähe.
"See strateegiline mõõde ei ole kindlasti 5000 elaniku peal, vaid palju suurem, mõeldes kasvõi tööstusparkide või ettevõtluse arendamise peale laiemalt. Praegu ei ole üldse arusaama, mismoodi maakonnakeskuse strateegilist arengukava kokku panna, kes seda jõustab, kuidas seda ellu viia, kust tulevad rahad, et maakonna arengukava täita," tõi Pihor esile valupunkte. "Need on need teemad, mis tuleb lahendada riigireformi käigus," rõhutas ta.
Kaks rahakotti ei tee koostööd
Pihor tõi esile ka seda, et põhiviga on lähenemine rahale erineva mätta otsast.
"Meil on struktuurivahendid, kuidas me neid kasutame, ja siis meil on riigieelarve, kuidas me seda kasutame. Tegelikult peaksid need erinevad potid kõik ühte eesmärki kokku jooksma ja need asjad, mida ei saa teha struktuurivahenditest, tuleb ära teha riigieelarvest, et see mõju inimesteni ka jõuaks" toonitas Pihor.
Heaks näiteks halvast rahakasutusest pidas ta lairibaühendusi, kus laiali on veetud kallis taristu lairiba näol, kuid lahendamata on "viimase miili" küsimus ehk kuidas ühendused tarbijani jõuaksid. "Tehtud on väga suured investeeringud, aga lõpptarbijani see kasu täna veel ei jõua," oli Pihor kriitiline.
Puudusena tõi ta välja ka olematu riihihalduse arengukava. See dokument peaks sätestama, kuidas funktsioonid valitsemistasandite vahel jaotuvad ja kuidas koostöö ministeeriumite vahel toimib.
"Esimesena tuleb lahendada need küsimused ja püüda näha riigivalitsemist ühe suure tervikuna, kus igaühel on oma roll kanda. Kui seda suudame, siis suudame ka struktuurivahendeid paremini kasutada," uskus Pihor.
Toimetaja: Merilin Pärli