Kirjandusteadlased näevad Kaur Kenderi teost erinevalt - kas rünnak sõnavabadusele või vastutus sõna eest?
Mitmed avaliku elu tegelased ja kirjandusteadlased näevad Kaur Kenderi kirjutatud teoses rünnakut sõnavabadusele, teised leiavad, et kirjanik peab suutma oma sõnade eest vastutada. Hoiatus: lugu sisaldab häirivat tsitaati.
Kirjanik Kaur Kender on kirjutanud ropus sõnastuses jõhkrate stseenidega jutu, mis tõi kaasa kriminaalmenetluse lapsporno valmistamise tunnustel, sest Eesti seadused keelavad kujutada lapsi pornograafilistes situatsioonides ka kirjutistes, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
"Ma annaks teile lugeda ühe lõigu ühest novellist, paluks teie esimest arvamust," palus ERR-i ajakirjanik.
"Ma vist ei tahaks lõpuni lugeda..." vastas talle eesti ja inglise keele õpetaja Pille Maffucci pärast tekstile heidetud pilku.
"Suhteliselt ropp tekst," hindas Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia instituudi juhtivteadur Allan Puur.
"Ei, ma ei taha seda lugeda. Ma olen lugenud markii De Sade'it, see on lihtsalt hea, suhteliselt hästi kirjutatud, aga see on sihuke labane ja ei aitäh," vastas ajakirjanikule Tallinna Ülikooli õigusteaduse tudeng Kätlin Lill.
Kaur Kenderi jõuluõudusjutu lugemiseks tuleb kõigepealt sügavalt sisse hingata, sest tekst on üsna räige.
Üks näide: Laps võttis pisikeste kannide vahele munni ja prolapsis, kui rets tast välja tõmbas, kiljudes, perse oli välja kukkunud, juba hakkas katki minema. Samal ajal kui mees ta väänlevat keha kinni hoidis, pistis rets plikale auto vintsi sügavale jämesoolde. Poissmees hoidis paksust Tiinast kinni kui auto tagurdas, aitas soolt ta pärakust välja.
"Kui palju teie isiklikku kogemust on jõuluõudusjutus?" uuris ajakirjanik Kaur Kenderilt.
"Ta ei ole jõuluõudusjutt, ta on suurem. Ta on ikkagi lugu saatanast ja ta sündis nii, et üks inimene, kellele ma olin kahe kuu korteriüüri võlgu, ütles mulle lause, mida tegelikult ükski inimene ei peaks teisele ütlema," vastas kirjanik Kaur Kender.
Ta jätkas: "Ta ütles mulle, et "sa raiskasid minu raha oma lapse peale ära ja nüüd pead sa lapse minule andma". See oli selline hetk, kus mul oli tunne, et minuga ei räägi mitte see inimene, vaid minuga räägib otse saatan. See lause ei ole mind kunagi lahti lasknud."
Kaur Kender väidab, et tema teos näitab seda, kuidas maailma valitseb kustutamatu võlg ja kiim. Ja ta soovib lõhkuda novelli lugeja peas olulise kujutlusvõime ja fantaasiate keskuse.
"See tekst on antiporno. Ta peaks suutma ja minu arust ta saabki hakkama sellega, et ta teeb seksuaalfantaasiad vastikuks," märkis Kender.
Kenderi teos "Untitled 12" on täis sedavõrd jõhkrat seksuaalset vägivalda laste ja naiste vastu, et seda raske on lugeda, väga keeruline kirjeldada ja võimatu ette kujutada. Kusjuures Kender isegi väidab, et pole suuteline oma teost tervikuna läbi lugema ja see on sündinudki lõikude kaupa.
Mis asjaga selle puhul siis tegemist on? Saast on saast, nimetame seda kirjanduseks või hälbeks, märkis üks spetsialist. See on üks arvamus, kuid Kenderi suhtes algatatud kriminaalasja tarbeks peab isegi kultuuriministeeriumi juures tegutsev ekspertkomisjon andma hinnangu, kas tegemist on kirjandusega.
Ent kustkohast algab kirjandus ja kui vaba on sõna?
"Sõna ei ole üldse lõpuni vaba ja ka kirjaniku jaoks ei ole sõna lõpuni vaba. Sest iga sõna kannab endas mingisugust... sisaldab ajalugu ja on suhtes tegelikkusega. Ta on tegelikkuse tähistaja. Ja see, kuidas kirjanik sõna kasutab, ta võtab ka vastutuse selle sõna kasutuse eest," arutles kirjandusteadlane Rein Veidemann.
Kirjanik Rein Raud ei näe Kenderi tekstis tegelikke lapsi, inimesi, kellega koletuid tegusid tehakse, mille puhul õigusorganid peaksid sekkuma.
"8-aastasele Tiinale, keda Kaur Kender kirjeldab, milliseid andmeid te juurde vajate? Sillamäe, Tallinna maantee 4?" päris ERR-i ajakirjanik.
"Ma arvan, et tegemist pole reaalsete isikutega, keda ta kirjeldab. Tegemist on tema poolt väljamõeldud tegelastega," vastas Rein Raud.
Kirjaniku fantaasia puhul ei saa kehtida kriminaalseaduse lapspornot käsitlev seadusesäte, on Rein Raud kindel. Ka ei tea ta uurimusi, mis kinnitaks seost kujutletavate roimade ja tegelikkuse vahet.
Ning kui ühiskonnas on probleem, siis selle kirjeldamise ärakeelamine tegelikku probleemi ei lahenda, lisab Raud.
"Ma ei tea, kas Hannibal Lecteri teemaliste filmide näitamise järel on nagu mingeid inimsöömise laineid esinenud, aga ka inimsöömine on mu meelest väga koletu kuritegu," tõi Raud välja.
"Meie kui avalikku ruumi vaatav publik võime teha ise otsuseid, mida me loeme ja mida me ei loe, mida me vaatame ja mida me ei vaata. Antud juhul ütlen ma küll, et sellele tekstile on ülespuhutud afääriga on toodud hoopis suurem lugejaskond, väga paljud inimesed on seda lugenud, kes muidu poleks seda üldse tähelegi pannud," lisas Raud.
Aastaid oma töös hälvikute ja pervertidega kokku puutunud psühhiaater-seksuoloog Imre Rammul on üks neist paljudest, keda Kenderi teksti üllitamine pahandab. Aga ei šokeeri.
Ta leiab, et anarhia pole kunagi riigikorralduse alusena töötanud ja nende jaoks, kes reeglistikust päris hästi aru ei saa, on loodud reeglid alates 10 käsust, lõpetades kriminaalseadustikuga.
"Minu ootus oleks küll jah selline, et ühelt poolt halvakspanu ja teiselt poolt selliste kirjanduslike eksperimentide kuidagi välistamine," leidis Rammul.
Võimalust, et Kenderi vägistamistest ja tapmistest nõretav tekst reaalelu perverte tegudele võiks tõugata, Imre Rammul siiski ei usu.
"See ei ole reaalne, et nüüd tekst iseenesest võiks tekitada inimeses pedofiilset orientatsiooni, küll aga ta nihutab selliseid lubatavuse piire," nentis Rammul.
Ent sõltumata ekspertkomisjoni hinnangust võib küsida, kas Kenderi teosel võiks tulevikus olla koht näiteks kirjandusüliõpilaste kohustusliku lektüüri nimistus?
"Seda tüüpi transgressiivne kirjandus, mida on olnud aegade algusest peale - ma tean näiteks keskaegse Jaapani kirjandusest mõningaid transgressiivseid tekste - ta on alati olnud marginaalne. Väga harva on juhtunud seda, et sellist tüüpi kirjandus oleks ükskõik kui lühikeseks ajaks muutunud mingiks keskseks asjaks," tõi Rein Raud välja.
"Millal muutub Kenderi tekst kirjanduseks? Või ta seda juba on?" uuris ERR-i ajakirjanik.
"Ta ise oma ühes kaaskirjas kirjutab, et selle otsustab lugeja, kas see on kirjandus ja kui lugejaid ei ole, oled sa kadunud hing. Nii ta ütleb. Ma ei jaga seda arvamist. On üks osa lugejaid, kes mõjutavad teisi oma lugemusega ja nemad legitimeerivad kirjanduse mõiste ja kirjandus ikkagi legitimeeritakse väga paljude niisuguste instantside kaudu: üks on lugeja ja seal on kriitikud veel ja lõpuks on muidugi aeg," arutles kirjandusteadlane Rein Veidemann.
Toimetaja: Liis Velsker