"Pealtnägija": Eestlased aitavad Filipiinide kogukonnal jalad alla saada
Ligi poolsada Eesti vabatahtlikku ja sajad annetajad on panustanud ühte pisikesse Filipiini linnakesse. Pealtnägija käis siit umbes 10 000 kilomeetri kaugusel asuvas Anda linnas koha peal ja uuris, miks?
Filipiinidel Boholi saarel asub umbes 16 000 elanikuga Anda linnake. See on paik, kus kohtuks justkui paradiis ja põrgu. Siinsed rannad ja siinne loodus on kaunimad kui kusagil mujal maailmas.
Samal ajal elavad kohalikud ekstreemselt vaestes oludes. See, Eestist umbes 10 000 km kaugusel asuv linnake, paistab silma veel ühe üllatava asjaga.
Näiteks on selle kohaliku kogukonna keskuse hoone disaininud ja suures osas ka üles ehitanud eestlased. Samuti on eestlane disaininud kohalike populaarsete kalatšipside pakendi. Ning selles, et kohalikud kodud saaks valgustatud, mängivad samuti rolli meie kaasmaalased.
Juba enam kui kolm aastat aitab eestlaste loodud MTÜ Andakidz kohalikel raha teenida ja paremale elujärjele saada. Ühe projektina on käima lükatud valguspudelite ehitamine ja paigaldamine. Anda linna elanik, 26-aastane Lito on üks viiest kohalikust, kellest sai Eesti MTÜ vabatahtlike käe all valguspudelite paigaldamise insener.
Koos eestlastest vabatahtlike abiga paigaldati valguspudeleid umbes 2000 Anda majapidamisse, mis muidu olekski pimedaks jäänud, sest enamikes majadest puudub tänase päevani elektrivalgus.
Valguspudelite idee ise on imelihtne. Otse katusesse paigaldatava ja päikesevalgusel töötava valguspudeli ehk kasutatud plastpudelist lambi tegemiseks läheb vaja pudelit, puhast vett, tilgakest kloori ja tükk metalli, misjärel valmibki alternatiivne valgusti.
See annab umbes 40- kuni 60-vatise elektripirni efekti ja kestab kuni kuni viis aastat.
"Kuna me ise oleme suured taaskasutuse fännid ja Aasias on prügi nii palju ning nad ei tee sellega eriti midagi, tahtsime näidata kohalikele, et tegelikult ei pea prügi loodusesse vedelema jätma, vaid sellest saab midagi teha," rääkis Naur.
Ta töötas kümme aastat Londoni Eesti saatkonnas diplomaadina, seejärel suundus aga turunduse ja finantsvaldkonda.
Kolm ja pool aastat tagasi tundis ta koos inglasest abikaasa Robiniga, et on aeg juhe seinast välja tõmmata, jätta edukas karjäär ja kodu Rakveres ning suunduda tähtajatule puhkusele.
Sihtmärgiks võeti koht, kus ootasid aastaringne suvi, mõnede meelest maailma ilusaimad valge liiva ja türkiissinise veega rannad ning alati naeratavad inimesed.
"Mu abikaasa leidis internetiavarustest sellise koha nagu Anda. Selle kohta räägiti palju head: seal on väga ilusad rannad, toredad inimesed, sõbralik õhkkond. Sinna me läksime ja sinna me jäime," lausus Naur.
Anda linn asub Boholi saarel, mis on kolmandiku võrra suurem kui Saaremaa - 3864 km².
Eestist pärit Birgit Naur on üks eestlastest, kes Anda saarel kohalikele taaskasutusvõlusid õpetab.
Esialgu suundusid noored uut elu alustama mõttega, et Andale vaid mõneks ajaks elama jääda. Paari kuu möödudes oli perekond endale tugeva tutvusringkonna loonud. Niisiis otsustati üürida korralikum maja.
Uusasukate sõbrad elasid aga endiselt bambusonnides, millel polnud ei põrandat ega tervet katust. "Lapsed käisid nende juures tihti mängimas ja rääkisid koju tulles, et naabritel on katuses augud ja neil pole ühtegi mänguasja. Siis me otsustasimegi, et hakkame esmalt naabrite peresid ja nende lapsi aitama," jutustab eestlanna.
"Väikeste juhuslike heategudega nagu katuste parandamine ja madratsite või mänguasjade hankimine – sellest kasvas välja laiem kogukonna aitamine," meenutab Birgiti elukaaslane Robin Gurney.
Nii sündiski veidi enam kui kolm aastat tagasi Birgiti ja Robini pere-MTÜ Andakidz. Algsest eesmärgist aidata kohalikke lapsi on tänaseks välja kasvanud midagi hulga mastaapsemat.
"Mõistsime äkitsi, et kõik, mida teeme, on väga tore ja näeb hea välja, aga see ei muuda tegelikult probleemide põhjust, et kohalikel ei ole raha. Kõik, mida sealsed vanemad vajavad on lisasissetulek. Niisiis, me ei tahtnud lihtsalt neile raha anda, vaid lõime neile töökohad," sõnab Robin.
Kohalike sõnul on tegu suure muutusega, sest enne Andakidzi polnud paljudel tööd ning pered virelesid vaesuses. Nüüd läheb elu ülesmäge.
Kahe väikelapse isa Lito ütleb, et tänu eestlaste pakutud tööle pudelvalgustite insenerina sai ta oma bambusest ja palmilehtedest ehitatud nipahütti vuntsida, ostis uue mööbli ja sai ka elektri, mis on Anda külje all asuvas mägikülas üsna haruldane nähtus.
Robin Gurney sõnul on töötuse määr piirkonnas enam kui 90 protsenti. See tähendab, et paljudel ei ole raha isegi riisi jaoks, mis on sealne põhiline toiduaine. Raha puudusel peavad kohalikud toituma erinevatest juurikatest või laenama toidukraami naabritelt. Halvemal juhul varastama.
"Seega, kui sa annad neile kas või väikese sissetulekuallika, on see nende jaoks elu muutev," märgib Robin.
Andakidz pakub hetkel tööd tosinale kohalikule. Maiks plaanitakse töötajate arvu suurendada 30-ni. Nii saaks Andakidzist piirkonna suuruselt kolmas tööandja.
Ehkki läbi Andakidzi filipiinlaste toetamisse on panustanud ka Eesti riik, toimib MTÜ valdavalt erarahastusel ja Eesti inimeste õhinal.
Viimase kolme aasta jooksul on ühing Filipiini väikelinna vahendanud umbes poolsada vabatahtlikku, kes on lisaks valguspudelite paigaldamisele disainisid näiteks ka kohalikele tilaapia-tšipsidele moodsama pakendi. Alles suvel valmis peamiselt Eesti vabatahtlike raha ja rammuga Anda kultuurimaja, kus kasutati samuti juba tuttavad taaskasutatud plastpudelid.
"Arhitektile on plastiku kasutamine konstruktsioonis natuke hirmutav, aga arvan, et lõpuks lahendasime selle ülesande väga huvitavalt," kommenteerib kultuurimaja ehituses osalenud 30-aastane arhitekt Hanna Läkk.
Ta töötas vabatahtlikuna Andas möödunud aasta alguses. Hannat võib nimetada ekstreem-arhitektiks, sest töötab igapäevaselt Euroopa Kosmoseagentuuri heaks Hollandis, kus tema ülesanne on kavandada eluasemeid, mis peaks vastu kosmoses.
Hea harjutus oli projekteerida maju Filipiinidele, kus möllavad pahatihti ekstreemsed loodusjõud nagu taifuunid ja maavärinad. Ettevalmistuseks elas ta Andas tervelt kolm kuud.
Kultuurimaja rajamiseks tutvus Läkk esmalt põhjalikult kohaliku kultuuri ja ehitustavadega. Arhitektile said selgeks ehitusvead, mis ka maavärinates hoonete kokkuvarisemise põhjustavad.
"Neil on läänemaailmaga võrreldes hästi piiratud oskused. Ja piiratud võimalused materjali ning tööriistade suhtes," märgib Läkk.
See kõik andis eestlannale hea baasi, millelt luua midagi piisavalt lihtsat, et kohalikud oskaksid hoone ise rajada.
Eestist Filipiinidele vabatahtlikuks läinud inimeste profiil on lai. Alates karjääripausil kontorirottidest, lõpetades seiklusjanuliste seljakotiränduritega. Üks neist 50-st on ka Ele Kõlar, kes on tuntud ansamblist Radar.
"Mulle [seal] tõsiselt meeldis. Ma ei käinud ringi nagu turist, vaid tegin midagi, millega ma tahaks jätkata. Lähen alati kohtadesse, kus saan tööd teha ning samal ajal maa kultuuriga tutvuda," leiab Kõlar.
Ta lõi samuti kaasa möödunud suvel lõplikult valmis saanud kogukonnahoone ehitus- ja viimistlustöödes. Loomulikult astus ta üles hoone avapidustustel, kus kohalikud lapsed esitasid muuhulgas eesti keeles Ele ja Kaja Kõlari legendaarse loo „Tulen saarelt“.
Nii üllatav ja naljakas kui see ka pole, tänu Elele, Hannale ja teistele abivalmis inimestele on sõnadest 'Eesti' ja 'eestlased' 10 000 kilomeetri kaugusel Filipiini pisilinnas saanud käibefraasid.
Kohalikud teavad hästi, et eestlastel on neli aastaaega. Samuti paistavad Filipiinidel elavad eestlased silma lahkuse ja heatahtlikkusega.
"Oleme tänulikud ja lootusrikkad, et te siia tulete, sest me vajame reklaami ja seda, et meist teataks. Vajame teie abi. Mitte ainult majanduslikult," räägib Anda elanik Anna.
Ta hindab enim teadmisi ja oskusi, mida eestlased neile edasi anda saavad, sest vaid nii saab tema hinnangul projektid ka edule viia.
Miks aga minna abi pakkuma teisele poole maailma, kui ka Eestis oleks väga palju ära teha? Birgit Naur ja Robin Gurney teavad vastust.
"Ma ei seokski abistamist just geograafilise paigaga. Kuna me seal elasime, otsustasime ka midagi ära teha. Hindan ja austan ka neid inimesi, kes Eestis või kus iganes teises riigis heategevusega tegelevad," selgitab ta.
Robin nõustub, et esmalt tuleks tõesti kodus asjad korda seada ning alles siis teistele appi tõtata. "Aga see siin ongi enamiku ajast minu kodu, seega tegutsen siin. Kellegi teise kodu on mujal, nemad tegutsegu seal."
Birgit Naur möönab, et ei nemad ega Andakidz üksi ei suuda kogu Anda küla aidata, kuid nad loodavad, et eestlaste algatus on kui seeme, mis edaspidi suuremaks heategevuseks kasvab.
"Kui nende [kohalike] elujärg paraneb, aitavad nad järgmisi inimesi ja ma loodan, et tekib selline väike lumepalliefekt. Äkki tekib inimestel natuke rohkem ideid ja võib-olla rohkem ettevõtlikkust ning nad näevad, et tegelikult on võimalik väikeste sammudega oma elu ja ümbrust muuta," loodab Naur.
Toimetaja: Greete Palmiste