Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Lill ja Ojasoo: võimul pole visiooni
Nii Mari-Liis Lill kui Tiit Ojasoo leiavad, et poliitikutel pole praegu visiooni, kuhu edasi minna ning sellepärast suheldakse rahvaga ainult kõlavate loosungite abil.
"Kohalikud valimised võitsid endiselt see erakond, kes on seda teinud juba pikka aega. Tegelikult oli ju õhus väga suur ootus, lootus muutustele, aga see ei saabunud," ütles näitleja Mari-Liis Lill saates "Aktuaalne Kaamera. Aasta."
Vanad olijad tsementeerivad oma võimu nii: nad ei luba valimisliite riigikogu valimistele ja tõmbavad võimu kõige madalamal tasandil - halduskogudes - ukse kodanikuühenduste nina ees lihtsalt kinni. Kuidas näeb aga välja üks end võimu külge kinni müürinud partei või poliitik?
"Kunagi aastaid tagasi nägin ma üht Boriss Godunovi vene lavastust inglise lavastajaga. Mulle kohutavalt meeldis see stseen, kus ülikonnas Boriss Godunov seisab keset lava ja ütleb: oli näljahäda, ma toitsin neid; Moskva põles maha, ma ehitasin neile uue linna, aga nad raisad ikka ei armasta mind," rääkis Teatri NO99 kunstiline juht-direktor Tiit Ojasoo.
Mari-Liis Lill ütleb, et just elukutselised poliitikud on Eesti jaoks probleem - need, kes on liialt kaua võimule jäänud või verinoorelt poliitikasse läinud ja polegi muud oma elus teinud.
"Mida me näeme kõigi nende nö skandaalide või rahulolematuse puhete puhul on see, et inimesed ei tegele enam Eesti elu paremaks muutmisega, vaid tegelevad iseenda positsiooni hoidmisega. See on murettekitav," selgitas Lill.
Ojasoo sõnul on Eesti erakonnad praegu projektipõhised ning kõikidel nende ettevõtmistel on nii algus- kui lõpptähtaeg.
"Ma ei usu, et Eesti on inimestest nii tühjaks jäänud, et me peaksime ühes kohas püsima. Eks seda ju näitab ka see absurdsus, et meil on olemas Reformierakond, kes on kõige suurem reformide vastane erakond üldse," rääkis Ojasoo.
Vana-Roomast tuntud "tsirkust ja leiba" poliitika võetakse Eestis sagedamini käiku valimiste eel. See, mida rahva(le) uinutamiseks lubatakse, võtab valimistest valimistesse üha suuremaid mõõtmeid. Näiteks Isamaa ja Res Publica Liit lubas võimule saades panna Tallinnast Viimsisse käima kiirtrammi.
"See on ka üks põhiasju, et meiega suheldaksegi ainult loosungitega ja sealt tagant on väga raske näha visiooni. Et kuhu me teel oleme, kuhu see tramm sõidab," märkis Lill.
"Mida tegelikult ootaks? Mõnda uut narratiivi, et see on see, kuhu poole me läheme. Eestil ju ei ole mitte mingisugust eesmärki," rääkis Ojasoo.
Ojasoo sõnul oli nõukogude ajal tähtis hoida rahvast, keelt ja kultuuri juhuks, kui saame oma riigi tagasi. "Praegu see on käes ja iseenda säilitamine ei ole mitte mingisugune narratiiv. Nüüd peakski küsima, aga mis see meie narratiiv on? Nii kaua, kui narratiivi ei ole, on tramm ju täitsa hea, vähemalt midagi käega katsutavat," selgitas teatrijuht.
Mari Liis Lill ütles, et kuigi võim pakub visioonina tasakaalus eelarvet ja majanduslikku jõukust, on ka jõukus visa kasvama, kui me ei tea, milleks me midagi teeme. Tema pakub Eesti visiooniks lavastaja Peeter Jalaka öeldut - Eesti peaks saama õnnelikumaks riigiks.
Vanad olijad tsementeerivad oma võimu nii: nad ei luba valimisliite riigikogu valimistele ja tõmbavad võimu kõige madalamal tasandil - halduskogudes - ukse kodanikuühenduste nina ees lihtsalt kinni. Kuidas näeb aga välja üks end võimu külge kinni müürinud partei või poliitik?
"Kunagi aastaid tagasi nägin ma üht Boriss Godunovi vene lavastust inglise lavastajaga. Mulle kohutavalt meeldis see stseen, kus ülikonnas Boriss Godunov seisab keset lava ja ütleb: oli näljahäda, ma toitsin neid; Moskva põles maha, ma ehitasin neile uue linna, aga nad raisad ikka ei armasta mind," rääkis Teatri NO99 kunstiline juht-direktor Tiit Ojasoo.
Mari-Liis Lill ütleb, et just elukutselised poliitikud on Eesti jaoks probleem - need, kes on liialt kaua võimule jäänud või verinoorelt poliitikasse läinud ja polegi muud oma elus teinud.
"Mida me näeme kõigi nende nö skandaalide või rahulolematuse puhete puhul on see, et inimesed ei tegele enam Eesti elu paremaks muutmisega, vaid tegelevad iseenda positsiooni hoidmisega. See on murettekitav," selgitas Lill.
Ojasoo sõnul on Eesti erakonnad praegu projektipõhised ning kõikidel nende ettevõtmistel on nii algus- kui lõpptähtaeg.
"Ma ei usu, et Eesti on inimestest nii tühjaks jäänud, et me peaksime ühes kohas püsima. Eks seda ju näitab ka see absurdsus, et meil on olemas Reformierakond, kes on kõige suurem reformide vastane erakond üldse," rääkis Ojasoo.
Vana-Roomast tuntud "tsirkust ja leiba" poliitika võetakse Eestis sagedamini käiku valimiste eel. See, mida rahva(le) uinutamiseks lubatakse, võtab valimistest valimistesse üha suuremaid mõõtmeid. Näiteks Isamaa ja Res Publica Liit lubas võimule saades panna Tallinnast Viimsisse käima kiirtrammi.
"See on ka üks põhiasju, et meiega suheldaksegi ainult loosungitega ja sealt tagant on väga raske näha visiooni. Et kuhu me teel oleme, kuhu see tramm sõidab," märkis Lill.
"Mida tegelikult ootaks? Mõnda uut narratiivi, et see on see, kuhu poole me läheme. Eestil ju ei ole mitte mingisugust eesmärki," rääkis Ojasoo.
Ojasoo sõnul oli nõukogude ajal tähtis hoida rahvast, keelt ja kultuuri juhuks, kui saame oma riigi tagasi. "Praegu see on käes ja iseenda säilitamine ei ole mitte mingisugune narratiiv. Nüüd peakski küsima, aga mis see meie narratiiv on? Nii kaua, kui narratiivi ei ole, on tramm ju täitsa hea, vähemalt midagi käega katsutavat," selgitas teatrijuht.
Mari Liis Lill ütles, et kuigi võim pakub visioonina tasakaalus eelarvet ja majanduslikku jõukust, on ka jõukus visa kasvama, kui me ei tea, milleks me midagi teeme. Tema pakub Eesti visiooniks lavastaja Peeter Jalaka öeldut - Eesti peaks saama õnnelikumaks riigiks.
Toimetaja: Maarja Roon