Riigikohtunikud rääkisid "Pealtnägijale" oma tööst ja selle pingetest
Kui tihti öeldakse, et kohtuotsused on arusaamatud ja eluvõõrad, siis kolmapäevases "Pealtnägijas" rääkisid riigikohtunikud esimest korda avatult oma tööst ja selle pingetest.
Möödunud nädala reedel istus Eesti riigikohtu esimees Priit Pikamäe koos 27 Euroopa Liidu kõrgema kohtu esimehega nõupidamisruumis ja pani paika tulevikuplaane. Samal kohtumisel toimus ka hääletus, kus 42-aastasest Tallinnast pärit Pikamäest sai selle ühenduse esimees. Nagu Pikamäe oli kolm aastat tagasi Eesti ajaloo noorim riigikohtu esimees, on ta nüüd noorim Euroopa kõrgemate kohtute esimeeste ühenduse juht, vahendas "Pealtnägija".
Nagu paljudes teistes kohtades, toimub ka riigikohtus praegu põlvkonnavahetus – viimase kolme aasta jooksul on 19 kohtunikust vahetunud kuus.
"Pealtnägija" vestles 19 riigikohtunikust kolmega: esimehe Priit Pikamäe, riigikohtu kriminaalkolleegiumi liikme Eerik Kergandbergi ja ühega Autorollo juhtumi kolmest lahendajast, tsiviilkolleegiumi esimehe Villu Kõvega.
Nagu kõik kohtunikud Eestis, määratakse ka riigikohtu liikmed eluks ajaks. Enamasti lahkutakse ametist 65-aastaselt pensionile, kus ootab eripension umbes 2700 eurot. Ka ametis olles ei tule kurta – näiteks esimees Priit Pikamäe palk on 5200 ja teistel 4400 eurot kuus.
Riigikohtut ei nimetata asjata õigusemõistmise Olümposeks. Valdav osa inimesi ei adu, et sel tasemel ei toimu vaidlus enam sisu, vaid õiguslikkuse üle.
"See tähendab, et me ei saa arutada seda, kas see tunnistaja rääkis tõtt, et kas kuskil toimus see või mitte. Nendele asjadele, n-ö päris elule saame me väga piiratult juurde. Meie arutlus on see, mis on kalapüük põhimõtteliselt: kas kalapüük lõppeb sellega, kui viskad võrgu vette või, nagu üks väide oli, kui kala ujub sisse," selgitas Kergandberg.
On tavapärane, et keerulistes vaidlustes ei pane advokaadid ja kohtualused palju kaalu madalamate astmete otsustele. Tõde selgub alles kolmandas ehk riigikohtu astmes. Sinna jõuavad kõik suuremad vaidlused, näiteks maadevahetus, Toobali ja Laasi kirjavargusele õhtuamine ja Neinar Seli. Kui "Pealtnägija" oma vaatlust alustas, oli parasjagu riigikohtus nn Autorollo tsiviilasi.
Riigikohtusse jõudnud menetluste puhul valitakse kõigepealt kolm riigikohtunikku, kes hakkavad alles otsustama, kas menetleda või mitte. Neid aitab nõunik, kes koostab kuni kahe kuuga juhtumi kohta oma arvamuse. Piisab sellest, kui vaid üks kohtunike kolmikust leiab, et kaasust tuleb arutada ja asi võetakse menetlusse. Selleks hetkeks on materjaliga tutvunud vähemalt viis inimest.
Kui riigikohus asja töösse võtab, tähendab juba see, et neil on midagi alama astme töö kohta öelda. Oluline nüanss on, et esimese kolme kohtuniku kokkupuude sellega piirdub. Loo sisu hakkab arutama juba uus õigusemõistjate meeskond, mis selgub taas loosi alusel.
Statistiliselt jõuab riigikohtu menetlusse ainult 13 protsenti ehk läinud aastal 3400 taotlusest vaid 450. Aga kui juba asi menetlusse võetakse, siis oli midagi viltu. Seda näitab eredalt, et 70 protsenti menetletud alama astme otsustest tühistatakse.
Ajakirjandus otsuseid ei mõjuta
Avalikkust huvitavate protsesside kohta ilmub sageli ajakirjanduses hulk artikelid ja käsitlusi. Kohtunike sõnul meediamüra neid aga ei kõiguta.
"Meie jaoks ei ole see tõstetud eriliseks, teistmoodi asjaks, sisuliselt ei saa me kahjuks asju kommenteerida," ütles Villu Kõve.
"Sageli kohtuasja menetlemine lahkub asjaosaliste kaudu ka kohtusaalist ehk esitatakse väiteid ka väljaspool kohtusaali, et saavutada enda poolt tahetud tulemust. See on kõik see, mis ühe kohtuprotsessiga tavapäraselt kaasas käib. Sellised väited ajakirjanduses pole ju esimene kord," märkis Priit Pikamäe.
Eriti poliitikutega seotud asjades on tavaline süüdistus, et kellegi käsi suunab mängu ja struktuurides on kallutatud jõud.
"Ausalt öeldes, ma ei tea, kas see on see eluaegsus või mis, aga ma lihtsalt ei pea vajalikuks kuulata mingisugust teist kõrvalist arusaama, mis minu enda õiguskäsitlusest kuidagi erineb," kommenteeris Kergandberg.
"Eesti on muidugi väike riik ja aeg-ajalt ka meil juhtub olukordi, kus kohtunikud tunnevad mõnd menetlusosalist või on sellest kaasusest midagi kuulnud mingil koolitusel - ma olen isegi sellises olukorras olnud -, aga kui see on nii olnud, siis meie praktika on olnud väga selge, et see kohtunik ei osale asja arutamisel," selgitas Kõve.
Vaata pikemalt riigikohtunike selgitusi oma töö kohta artiklile lisatud videost.
Toimetaja: Merili Nael