Vao - väike küla, millest enamik enne pagulaskriisi kuulnudki polnud
Sel suvel sattus avalike arutelude keskmesse väike küla, millest enamik eestlastest ei olnud seni kuulnudki. Vao küla kohta, kus asub riigi suurim pagulaskeskus, ringleb palju lugusid, kuid enamik neist ei vasta tõele.
Kuigi Eesti ratifitseeris 1997. aastal ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni, võttes sellega kohustuse pakkuda kaitset sõdade, konfliktide ja tagakiusamise eest põgenevatele inimestele, on siia saabunud väga vähe pagulasi, kirjutab news.err.ee oma reportaažis.
Ka ranged ja konservatiivsed immigratsiooniseadused pole selleks soosivat sõnumit saatnud. Tegelikult ongi Eesti 18 aasta jooksul andnud rahvusvahelist kaitset vähem kui 200 inimesele.
Kuni selle suveni, mil Euroopa pagulaskriis järsku pärale jõudis ja Eesti mõistis, et peab samuti teatud hulgale inimestele varjupaika andma, peideti asüülitaotlejaid avalikkuse eest - peaaegu keegi ei teadnud, et nad on just siin, just praegu.
Esimesed asüülitaotlejad, kes saabusid siia 1990. aastate lõpus, paigutati elama ajutistesse kohtadesse üle kogu riigi - endisesse nakkushaiguste kliinikusse, koolimajja ja hotelli. 2000. aasta mais avati Ida-Virumaal Illuka vallas Eesti esimene varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus. 2014. aasta jaanuaris kolis majutuskeskus Lääne-Virumaal asuvasse Vao külla.
ERR News otsustas oma silmaga üle vaadata, kuidas elu Vao külas käib
Pagulaskeskus hakkab nõukogudeaegsete kortermajade vahelt hästi silma. See on maja, millele on antud kollase värviga värske väljanägemine, tänu millele tõuseb see teiste - pruunikate, mõnel juhul tühjade - hooonete vahelt esile.
Viimase kümne aasta jooksul on Eesti andnud varjupaiga kokku 119 inimesele. Eesti on varjupaigataotlejate hulgas üks vähempopulaarsemaid sihtriike Euroopas.
Enamik alates eelmisest aastast Eestisse saabunud asüülitaotlejatest on viibinud Vao küla keskuses ja praegu elab seal mehi, naisi ja lapsi 23 riigist. Enamikul neist on hea meel siin olla, kuid osadel mitte.
Kuid miks varjupaigataotlejad üldse Eestisse tulevad?
Vao pagulaskeskuses on kaks puhketuba. Ühes neist on diivanid, toolid, lauad ja arvuti ning teises neli trenažöör-jalgratast ja riiulid prantsus-, inglis-, vene-, araabia- ja eestikeelsete raamatutega.
Teisel korrusel on hoone jaotatud eraldi korteriteks. Kellelgi ei ole palju - seinad on paljad ja vara vähe.
Esimene inimene, kellega ERR News keskuses kõneles, oli Ahmed - 20. eluaastate keskpaigas olev pikk noormees, kes põgenes Lähis-Ida poliitiliste rahutuste eest, kuid palus oma koduriiki mitte nimetada.
Koos viie või kuue teise noore mehega puhketoas diivanil istudes rääkis Ahmed, kuidas ta tuli mõttele Eestisse tulla. Ta selgitas, et üks peamistest põhjustest, miks ta siin varjupaika palub, on see, et keegi ei tea, kus Eesti asub.
"Mulle meeldib Eesti ja ma loodan oma elu siin jätkata. See on kena, vaikne riik ja ma arvan, et sellel riigil on suurepärane tulevik," ütles ta.
Samas lisas ta, et enim häirib teda eestlaste seisukoht immigratsiooni osas ja see, kuidas osa meediast trükib lugusid n-ö agendaga. "Ma soovin, et Eesti inimesed tuleksid ja külastaksid meid ja tunnistaksid meid ja õpiksid meid tundma õigel viisil. Ma soovin, et inimesed mõistaksid, et me oleme samasugused nagu nemad ja näeksid, kuidas me siin elame," ütles Ahmed.
Vao pagulaskeskuse juhataja Jana Selesneva kinnitas, et õhkkond keskuses ja külas on enamasti väga rahulik ja vaikne. Ka tema süüdistas meediat probleemide põhjustamises ja valeinfo levitamises.
Üks selline juhtum oli siis, kui ajalehes kirjutati, kuidas asüülitaotleja oli ilma loata ühe külaelaniku koju läinud. Samas tuli välja, et see n-ö sissetungija oli 2-aastane poiss, kes oskas kõneleda vaid araabia keeles.
Praegu elab Vao varjupaigakeskuses 78 inimest: 25 last, 15 naist ja 38 meest. Selesneva sõnul on keskus ülerahvastatud. "See ehitati vaid 35 inimese jaoks. Me ei osanud arvata, et keegi sooviks siia tulla," tõdes ta.
Kuid inimesi on Eestisse tulnud paljudest riikidest, näiteks Süüriast, Iraagist, Afganistanist, Iraanist, Palestiinast, Nigeeriast, Albaaniast ja Gruusiast. Peamiselt kõneldakse inglise keeles.
Praegu on kõige rohkem pagulasi tulnud Ukrainast, otsides varjupaika Eestist seetõttu, kuna siin saab kõnelda vene keeles.
Varjupaigataotluste hindamine kestab umbes pool aastat, kuid sageli ka kauem. Kui taotlus tagasi lükatakse, on võimalik seda otsust kolm korda edasi kaevata. Enamik inimestest viibib varjupaigakeskuses umbes aasta ja poole aasta möödudes saavad ka tööle asuda.
Enamik varjupaigataotlejatest soovivad saada tööd ja teenida raha, sest nende sõnul kaob valitsuselt saadav 99 euro suurune toetus kiiresti. Paarkümmend asüülitaotlejat töötavad praegu ehitusel või hooldekodudes. Lapsed käivad aga kohalikes koolides ja saavad juba mõne kuuga eesti keele selgeks. Ka enamik ERR Newsiga kõnelenud täiskasvanutest õpivad eesti keelt.
Selesneva: kõiki koheldakse võrdselt
Selesneva sõnul ei ole varjupaiga töötajate otsustada, kas asüülitaotlejad on tõesti põgenenud tagakiusamise eest või on nad tööd leida soovivad majandusmigrandid.
"Osad inimesed valisid spetsiaalselt Eesti, kuid osad valisid selle juhuslikult, sest tegemist on Euroopa Liidu riigiga. Me ei välista, et osa inimestest on majandusmigrandid, kuid see on politsei- ja piirivalveameti otsustada. Meie kohtleme siin kõiki võrdselt," ütles ta.
Dagestanist pärit Sonya ja Ilya tulid Eestisse koos oma nelja lapsega, sest tundsid, et neil ei olnud muud valikud. Seda tehes jätsid nad kahe toa eest varjupaigakeskuses maha oma töökohad, maja ja õunapuid täis aia
Eesti oli nende esimene valik, kuna arvasid, et vene keele kõnelejatena saavad nad siin eesti keele selgeks saamiseni paremini hakkama. Samuti said nad siia ka kiiremini viisa.
Paar tervitas ERR Newsi ajakirjanikke, öeldes eesti keeles "tere" ja seejärel rääkisid vene keeles.
"Eesti on lahe. Loodus on ilus ja siin on väga vaikne ja rahulik. Lapsed on talve, lume ja valgete jõulude pärast elevuses," naeris Ilya.
Nende kolm vanemat last käivad koolis, kuid noorim, kes on lasteaiaealine, peab olema kodus, sest valitsus ei eralda pagulaste lastele vabu kohti.
Sonya ja Ilya eitasid, et tulid Eestisse, kuna tegemist on rikkama riigiga. Selle asemel tõid nad välja kaks põhjust: esiteks saavad nad siin hakkama vene keelega, sest Eestis on suur venekeelse elanikkonna vähemusgrupp; teiseks mäletavad nad Eestit sellest ajast, kui riik kuulus Nõukogude Liitu ja neil jäi juba siis sellest positiivne mulje.
Enamikule inimestest meeldib Eestis, kuid on ka rahulolematuid
Samas mitte kõik, kellega ERR News kõneles, ei olnud siin viibimise üle õnnelikud. Abdul (nimi muudetud - toim.) on pärit Lääne-Aafrikast ja elanud Vao keskuses vähem kui kuu aega. Ta ütles soravas inglise keeles, et ei ole rahul sellega, et ei saa siin varem tööle hakata.
"Ma olen täiskasvanud mees ja ma tahan ise enda eest hoolt kanda. Ma ei tule toime [90 euroga kuus], keegi ei tule. Ma olen moslem ja mul ei ole piisavalt raha, et sõita iga nädal Tallinna islami keskusesse reedestele palvustele. Ma olen väga pahane, Eesti on viimane koht, kus ma olla tahan," ütles ta, lisades, et kord keeldus bussijuht talle bussis kohta andmast, mis on tema hinnangul rassistlik.
Praegu saavad moslemid kasutada palvetamiseks üht tuba, mida kasutatakse ka minivõimlana. Samas on kavas teha laiendus uue palveruumi jaoks.
Enamik inimestest rääkisid siiski Eestist ja Vao keskusest positiivselt.
Selesneva rääkis, et meedia ei tüüdanud kunagi varjupaigakeskust, enne kui avalikustati, et Lõuna-Euroopasse saabunud pagulased tulevad ka Eestisse.
Vao külas asuvasse varjupaigakeskusesse ei panda aga ühtki EL-i kvoodi järgi saabuvat migranti, vaid nemad lähevad selleks eraldi ehitatavasse hoonesse. Vao keskus võtab jätkuvalt vastu vaid need inimesed, kes taotlevad varjupaika Eesti piiril.
Selesneva sõnul peab ta praegu veetma suure osa oma ajast meediaga tegeledes.
"Igaühe kultuur algab kodust. Paljud inimesed on mures moslemite pärast, kuid siin ei ole keegi kunagi öelnud, et nende religioon on tähtsam kui kellegi teise oma. Me peame pühendama aega uute inimeste integreerimisele. Kui need inimesed isoleerida, siis algavad probleemid," sõnas Selesneva.
Toimetaja: Merili Nael