Riigil pole aimugi, kui paljudel tööraamatud puudu on
Sotsiaalkindlustusamet kinnitab, et tööraamatute saatmise üleskutse pole kuidagi seotud valitsuse pensionireformiga, kus pensioni hakatakse arvestama staaži alusel. Kui paljudel inimestel kehtivuse kaotanud dokumendi puudumisel pensionistaaži kaotsi läheb, amet hinnata ei oska.
Ehkki ka enne 1999. aastat maksti töötajate pealt sotsiaalmaksu, ei olnud see isikustatud. Seetõttu puudub riiklikes registrites ka info inimese tööstaaži kohta enne 1999. aastat. Sotsiaalkindlustusamet saab inimesi üksnes suunata oma töötamist puudutava info tõendamisel, kuid ise nad seda infot otsima ei hakka.
Alates 1999. aastast peab riik pensioniregistrit, millega arvestatakse töötaja pealt tasutud sotsiaalmaksu. Enne seda aga riiklik isikupõhine arvestus puudus.
"Omal ajal oligi sotsiaalmaksuinfo sotsiaalkindlustusameti käes, aga maksti teisiti, asutusepõhiselt, kümne inimese eest korraga, sellepärast seda infot meil ei ole. On asutuste kaupa, aga isikustatult ei ole. Maksu- ja tolliamet hakkas sotsiaalmaksu koguma alates 1. jaanuarist 1999," selgitas sotsiaalkindlustusameti hüvitiste osakonna juht Kati Kümnik ERR.ee-le. "Enne 1. jaanuari 1999 ei ole võimalik töötaja andmeid registripõhiselt vaadata, see info on inimestel kodus," viitas Kümnik tööraamatutele.
Kümnik lükkas ümber arvamuse, justkui oleks sotsiaalkindlustusameti üleskutse seotud valitsuse kavandatud pensionireformiga, mis hakkab tulevast pensioni nüüd tööstaaži alusel arvutama.
"Meie üleskutse ei ole üldse seotud valitsuse plaaniga tööstaaži peale üle minna. Meie poole tuli palju pöördumisi, mida teha tööraamatuga, mida tööandja enam enda käes ei hoia ja mida pole vaja pidada. Inimesed arvasid, et tööraamatuid pole enam vaja, tahtsid need ära visata," põhjendas Kümnik. "Kõik töötamised, mis jäävad enne 1. jaanuari 1999, meil paraku on kodus dokumentide peal. Enne tööraamatu äraviskamist tasuks ikkagi mõelda, et see võib olla väga vajalik pensioni määramisel."
Kümniku kinnitusel teevad nendega koostööd ka ettevõtted - paljud neist ongi alates 2010. aastast saatnud ise tööraamatud neile. Muidu aga peavad inimesed oma tulevase pensioni nimel ise vajalikud dokumendid esitama, et tööstaaž ära tõendada.
Ka maksu- ja tolliamet kinnitab, et neil vajalikku infot varasemast pole. "Enne 1999. aastat ehk enne elektroonilist tuludeklaratsiooni kanti maksu- ja tolliameti andmebaasi vaid üldine info selle kohta, kui palju saab inimene tagasi või tal tuleb juurde maksta," kinnitas ameti pressiesindaja Mailin Aasmäe. "Kui tänasel päeval esitab tuludeklaratsiooni üle 660 000 inimese, siis aastatel 1995-1999 oli esitajate arv hoopis midagi muud ehk tuludeklaratsioone esitati väga vähe. Neist omakorda on säilitatud ja arhiveeritud vaid marginaalne osa, mis on kokku pandud statistilise valemi järgi," põhjendas Aasmäe, miks maksu- ja tolliamet sotsiaalkindlustusametit info kogumisel aidata ei saa.
Toonaste ettevõtete esitatud deklaratsioonidel puudusid aga töötajate nimed ja muud andmeid.
Kõige mustem stsenaarium
Tööraamatud kehtisid 2010. aastani, sestpeale kadus nii tööandjatel kui töötajatel tööramatute pidamise kohustus, ehkki elektroonset arvestust peeti juba alates 1999. aastast, seega ei pruukinud ka vahepealsed tööaastad tööraamatusse enam jõuda - see suri tehnoloogia arenguga oma loomulikku surma. Ebavajalikuks muutunud dokumendiga võib kõike juhtuda: jääb tööandja kätte (kes võib nüüdseks olla oma tegevuse lõpetanud), kaob ära, visatakse ära jne.
Kui palju neid tööinimesi on, kelle oma tööraamatu asukohast aimugi pole või kes selle teadlikult ära on visanud, sotsiaalkindlustusamet prognoosida ei oska.
"Seda on keeruline prognoosida. Näeme oma tänases töös, et neid inimesi on, aga kui suur hulk maksimaalselt võib olla, me prognoosida ei oska," möönis Kümnik.
Kui palju see, kel tööraamatut enam alles pole, tulevases pensionis kaotab, saab ligilähedaselt välja arvutada.
Kati Kümnik aitas ERR.ee-l välja arvutada kõige mustema stsenaariumi, kui palju oma pensionis kaotada võib: näiteks juhul, kui inimene läheb järgmisest, 2018. aastast pensionile, olles selleks ajaks 63 aastat ja kuus kuud vana, nagu näeb ette praegune seadus, ning alustas tööd 20-aastaselt ega ole teeninud oma baasosale midagi lisaks ehk siis tegi tavalist kuni keskmise palgaga tasustatavat tööd, kogus ta 1999. aastaks 24 aastat tööstaaži, mille võrra ta oma pensionis kaotab, juhul kui seda millegagi tõestada ei suuda. Pensioni keskmine aastahinne on 5,514 eurot. 24 aasta peale tuleb kokku 132,34 eurot pensionikadu kuu kohta ehk suurusjärgus kolmandik kogu pensionist igas kuus. Ja nii elu lõpuni.
Arhiivid peaksid aitama
Kümnik soovitab inimestel siiski arhiividest enda kohta käivat infot otsida, juhul kui tööraamatu leidmine lootusetu on. "Enne 1. jaanuari 1999 on ettevõtetel olemas väga korralikud arhiivid, sealt saab korraliku info kätte. Tunnistajad on variant, kui muud võimalust enam ei ole. Esimese variandina seda kasutada ei saagi," teatas Kümnik, et alustama peaks ikkagi kodus vanade töölepingute otsimisest või arhiividest info ammutamisest, juhul kui tööraamatut pole.
"Ka väikestel eraettevõtetel on olemas arhiivid," julgustas ta inimesi, kes pelgavad, et tegevuse lõpetanud ettevõtetest midagi maha pole jäänud. "Omaaegsete suurte ettevõtete arhiivid on antud rahvusarhiivi. Vanad kaadridokumendid on üsna korrektsed," kinnitas ta, et ka kunagised suured riiklikud tööstusettevõtted, mis nüüdseks ammu likvideeritud, on endast pärandi maha jätnud.
"Meie saame aidata teha arhiivipäringu, need asuvad üle Eesti erinevates paikades. Kindlasti, kui inimesel dokumenti ei ole, tasub meiega ühendust võtta, siis ühiselt saab teha päringu, kuhu kirjutatakse õige info peale, mida küsida, kust küsida," kutsus Kümnik üles.
Sotsiaalkindlustusamet aga iseseisvalt töötajate kohta infot otsima ei hakka, ikka iga inimene ise peab selle info neile tooma. "Me saame aidata inimesel vajadusel meenutada, kus ja millal ta töötada võis, aga meil ei ole selliseid kohti, kust ise infot otsima hakata," põhjendas Kümnik. "Kahjuks, kui inimene üldse ei tea, kus ta töötas, siis jäävad meie käed ka lühikeseks ja me ei saa teda aidata."
Kümnik soovitas inimestel tegelda dokumentide otsimisega pigem nüüd kui veel kümme aastat venitada, mil lootus infot leida on veelgi väiksem.