Noored Viljandi tragöödiast: tundsime süüdistamist mittemärkamise pärast
Viljandi tragöödia järel räägiti palju sellest, kuidas pakkuda noortele psühholoogilist abi, vältida taolisi sündmusi ning märgata ohumärke oma kaaslaste juures. Juhtus aga see, et suuremat emotsionaalset tuge vajasid hoopis õpetajad ning noored tundsid mõnel puhul end süüdistatuna ohumärkide mittemärkamises.
ERR-i uudisteportaal käis Tartumaa osaluskohvikus vestlemas 8.-12. klassi õpilastega, et vaadata meedias palju kajastust saanud sündmustele koos koolinoortega. Nii mõnigi teemakäsitlus avanes uues valguses. Esimene teema oli tragöödia Viljandis – kas meedia reageeris üle? Sellise küsimusega pöördusime vestlusringis noorte poole.
Loomulikult tekib ajakirjanduses taolise kriisi puhul suur infovoog ja avaldatakse iga infokild toimunu kohta. Mingil hetkel oli aga informatsiooni liiga palju ja raske oli eristada olulist ebaolulisest, leiavad noored ja õpetajad pisut enam kui kuu aega tagasi toimunud sündmust analüüsides.
"Kui nädal aega oli mööda läinud ja see teema oli ikka veel üleval, siis tundus, et on juba liig – ei taha sellest enam kuulda," rääkis Susanna Mõtsmees, kes õpib Jaan Poska gümnaasiumis. "Kui sellest liiga palju rääkida, võib tekkida olukord, kus mõni noor võtabki pähe ja teeb midagi sarnast," märkis Mõtsmees.
Lähte gümnaasiumis töötav Anneli Kumar ning Annely Võsa Tartu maavalitsusest lisasid eelnevale, et mitmel puhul olid just õpetajad need, kes vajasid emotsionaalset tuge. Õpetajad seisid silmitsi tõdemusega, et see võib juhtuda ka nende klassis, nende endiga.
Meediakajastustes tõusid aga esile lapsevanematele ja õpetajatele jagatavad soovitused, kuidas toetada emotsionaalselt õpilasi, kelles taoline sündmus võis tekitada hirmu.
Kes pidanuks ennetama?
Palju räägiti ka sellest, et Viljandi tragöödiat oleks saanud ennetada. Teo toime pannud noormehe sotsiaalmeedia profiililt avastati vägivallaendelisi vihasõnumeid ja pilte.
Miina Härma gümnaasiumis õppiv Kadri-Ann Freiberg kirjeldas, kuidas koolides hakati järgnenud päevadel rääkima märkamisest. Ühtlasi hakati otsima, kellele lükata vastutust mittemärkamise eest. "Psühholoogid ütlesid meedias, et seda oleks pidanud ennetama. Aga samas minu klassi inimesed ütlesid, et selliseid pilte on internetis hästi palju ning kui sa oled inimesega samal tasemel, sama vana, siis sa ei vaata, et see on midagi kurjakuulutavat," rääkis Freiberg.
Noored nõustusid, et väga paljude sotsiaalmeedia profiilidelt leiab taolisi sõnumeid. Täiskasvanud – nii meedias kõnelnud pedagoogid, poliitikud kui psühholoogid – aga eeldasid, et sellest oleks pidanud ikka eeldama taolist tegu. Noorte arutelust tuli selgelt esile, et kui hakata iga teismelise veidra tuju ajendil tehtud postitustest ohtu lugema, peaks hakkama kahtlustama igaüht.
Noorte hääl ei kõlanud
"Ma oleksin oodanud, et noored oleksid rääkinud. Võib-olla mitte need, kes seal klassis olid, see oleks liiga emotsionaalne olnud, aga teised Eesti koolide noored oleksid võinud rääkida," leidis Toomas Laigu Tartumaa Noortekogust.
Ühelt poolt oli ajakirjandus võtnud eetikakoodeksist lähtuva seisukoha, et sündmusega seonduvalt ei kajastata lapsi. Samas jäi ühes sellega kajastusest välja kogu noorte vaade toimunule.
Mõrv või koolitulistamine?
Vestlusringis tõstatus teravalt ka sõnakasutuse teema. Kust läheb piir mõrva ja koolitulistamise vahel?
2009. aastal toimunud ähvarduse kohta korraldada Tartu koolis tulistamine kasutati samuti sõna koolitulistamine. 2011. aastal Norras Utøya saarel aset leidnu kohta kasutavad Norra meedia ja meediauurijad sõna massimõrv või tragöödia.
Eestis kasutati Viljandi Paalalinna koolis toimunud juhtumi kohta sõna koolitulistamine. Pärast Viljandi sündmusi kirjutas Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur, et koolitulistamine kasutamine on liiga pehme, selle asemel tuleks kasutada terminit mõrv.
Viskasime õhku küsimuse, kas tegu oli koolitulistamise või mõrvaga, mis leidis aset koolis? Mõrv – ei, see on liiga tugeva tonaalsusega sõna, leidsid nii õpilased kui vestluses osalenud täiskasvanud. Tegu oli siiski koolitulistamisega.
Sõnakasutusest puudutatuna tundsid noored end aga muul moel. "Igal pool rõhutati, et see on Eesti esimene koolitulistamine nagu see oleks ülimalt tähtis või midagi, mille üle uhke olla," nentis Susanna Mõtsmees.
Toimetaja: Rain Kooli