Michal interneti kättesaadavusest: tulevik ei saa olema juhtme küljes

Video
5.05.2016 12:13
Rubriik: Eesti

Majandus- ja taristuminister Kristen Michal ütles riigikogus toimunud arutelul, et digitaalne lõhe on Eestis endiselt probleem, kuid selle lahendamiseks pakub tehnoloogia areng ühe soodsamaid ja kvaliteetsemaid lahendusi mobiilse interneti näol. Siiski on vaja juhtmevabateenuse pakkumiseks rajada baasvõrk, mis peaks täismahus valmima 2020. aastaks.

Kuigi Eestil on e-riigi maine väga hea ning meie e-riigi teenused on kvaliteetsed ja plaanid edasiarenduste osas veelgi suuremad, on Eestis sarnaselt teiste riikidega vaja lahendada probleem, mida tihtipeale nimetatakse digitaalseks lõheks linna ja maapiirkondade vahel.

"Kui aastaid tagasi tähendas digitaalne lõhe, kas internetti on või ei ole, siis nüüd on fookus sellel, kui kiiret ja stabiilset internetiühendust on võimalik kasutada," märkis majandusminister Kristen Michal riigikogu ees esinedes.

Eesti infoühiskonna arengukavas 2020 on seatud eesmärgiks kaabliga interneti kättesaadavus 100 protsendile majapidamistele. Arvestades, et mobiilse interneti kättesaadavuse eesmärk oli 80% Eesti territooriumist ja see on tänaseks täidetud, paistab nõudlus olevat liikunud teises suunas kui 2013 ennustati. "Ehk pigem liigume selles suunas, et aastaks 2020 saab 30Mbit/s mobiilse interneti kättesaadavus Eestis olema 100%," selgitas minister.

Kolm piirkonda

Ülikiire, 100Mbit/s, internetiühenduse kasutamise osakaalu eesmärk on 60 protsenti majapidamistest, kuid täna on see number 7 protsenti.

Fikseeritud internetiühenduste järgi võib piirkonniti Eesti jagada kolme gruppi: kortermajade, eramajade ning maapiirkondade piirkonnaks. "Peamiselt on need kortermajade piirkonnad, kus tarbijate arv on suur ning äriline tasuvus ettevõtjate jaoks olemas ning seetõttu on sealne ligipääs kiirele internetile hea," selgitas minister.

Umbes 15 protsenti majapidamistest asub eramajade piirkondades, kus konkurentsi kiirete internetiühenduste pakkumiseks üldjuhul ei ole. "Kuigi äriline tasuvus võib isegi olemas olla, on see sideettevõtjate jaoks ajaliselt liiga pikk ning riskid tarbijate vähesuse ja investeeringute suuruse tõttu ei innusta neid kiiret internetti võimaldavaid sidevõrke välja arendama," möönis Michal.

Kõige kehvemas seisus on kolmandasse gruppi kuuluvad üksikud majad või talud, mis asuvad maapiirkonnas ning mis moodustavad 15 protsenti kõikidest majapidamistest. "Neis piirkondades puudub konkurents kiire internetiühenduse pakkumiseks ning ärilist tasuvust pole võimalik tekitada," sõnas taristuminister.

"Seega on kiire fikseeritud kaabliga internetiühenduse kättesaadavusega raskusi umbes 30 protsendil majapidamistest," lisas ta.

Eesti aga pole Euroopas kindlasti ainus liikmesriik, kes selliste probleemidega peab tegelema. Rohkemal või vähemal määral on see probleemiks kõikides liikmesriikides. Euroopa Liidu struktuurifondide ja finantsinstrumentide toel rajatakse lairibavõrke hajaasustusega piirkondadesse nii Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal. Rääkimata meie põhjanaabritest soomlastest, kes on alates 2008 aastast riiklikult toetanud lairiba baasvõrgu arendamist maapiirkondades.

 

4G internet ei toimiks ilma baasvõrguta

"Fikseeritud püsiühenduste kõrval on viimaste aastatel toimunud kiired arengud mobiilses andmesides," sõnas Michal. 4G mobiilse interneti kaetuse poolest on Eesti Euroopa Liidus viiendal kohal, maapiirkondade arvestuses teisel kohal ja kasutajate osakaalu poolest EL-i 4. kohal.

Lisaks on Eestis hinna ja kiiruse suhe üks soodsamaid. "Viimase viie aasta jooksul on mobiilse andmeside kiirused ja mahud kasvanud üle kümne korra. Nii kiire areng on saanud toimuda vaid riigi poolse toetusega lairiba baasvõrgu arendamisel, kuna ka mobiilne internet vajab baasvõrgu olemasolu," toonitas Michal.

"Mõistetavalt toimub andmemahtude ja nõudluse kasvades järk-järgult aeglasemate ühenduste osakaalu vähenemine ning kiiremate kasv. Kuigi kiiremate internetiühenduste kasutuselevõtt võiks toimuda tempokamalt ei saa riik siinkohal kedagi sundida – kui ikka inimesel ei ole vaja nii kiiret internetti, siis ta seda ei telli," lisas minister.

Baasvõrgu loob riik, kuid viimase miili toob eraettevõtja

Kristen Michali hinnangul tuleks maapiirkondade internetiühendusest rääkides eristada lairiba baasvõrgu ehitamise temaatikat juurdepääsuvõrkude ehk nn viimase miili ehitamise temaatikast. Nimelt baasvõrk on riigi toetusel rajatud valguskaablite võrgustik, mis viib kiire interneti 1,5km kaugusele lõpptarbijast, kuid edasise teekonna ehk viimase miili peab rajama eraettevõtja ning selle ehitamist ei tohi riik toetada.

"Üle-Eestilise lairiba baasvõrgu ehitamiseks asutasid Eesti suuremad sideettevõtjad majandusministeeriumi initsiatiivil 2009. aastal Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutuse, mille eesmärgiks oli ja on ellu viia projekt EstWin. Aastaks 2020 on kaablite võrgustik valmis ja selle tulemusena on 98% majapidamistest, ettevõtetest ja asutustest võrgule lähemal kui 1,5 km," rääkis Michal.

Praeguseks on EstWin baasvõrgu plaanitud 6600 kilomeetrist valminud üle poole ehk 3300 kilomeetrit. Baasvõrgu lõplikus mahus valmimiseks on planeeritud investeerida kokku üle 80 miljoni euro, millest veidi alla 70 miljoni on Euroopa Liidu struktuurifondide raha.

Hetkel on baasvõrguga põhjalikult katmata meie suursaared, suurem osa Pärnumaast, Peipsi läänekallas ning Ida-Virumaa. Selleks, et kogu Eesti saaks baasvõrguga kaetud, tuleb projekt lõpuni viia.

Viimast miili probleemi lahendaks koostöö kohalike ja omavalitsuse vahel

"Kuid ainult baasvõrgu ehitamisest jääb kiire interneti inimesteni viimiseks väheks, vaja on ka juurdepääsuvõrke ehk viimast miili. Seda saab saavutada nii kaabliga kui mobiilselt," märkis Michal.
Mobiilne internet ei vaja riigi poolt täiendavaid meetmeid, on soodsam lõpptarbijale ligipääsemiseks ja katab keskmise tarbija internetivajaduse.

"Võrdluseks, et 30 Mbit/s kiirus, mida sihib arengukava, võimaldab vaadata HD kvaliteediga teleripilti, lugeda e-kirju, muusikat kuulata, videoid vaadata jne," lisas minister. Sellisel kiirusel ja piiramatu mahuga üle õhu internetti pakub täna Elisa, Tele2, Starman ja Telia, kes taristuministri arvates pakuvad teenust mõistliku hinnaga.

"Siiski baasvõrk peab vajadusel olema võimeline tagama ligipääsu ka juhtmega internetile. Suurem takistus on fikseeritud ühenduse toomisel lõpptarbijani selle paigaldamise kõrge hind," sõnas Michal, kes aga märkis, et selle takistuse saaks ületada kui elanikud ja omavalitsus teeksid efektiivsemalt koostööd.

"Selline koostöö, kus küla, linnaosa või kogu omavalitsuse territooriumi juurdepääs fikseeritud internetiühendusele lahendatakse ühe korraga ning võimaldaks mastaabiefekti kaudu vähendada rajamise kulusid lõppkasutajale. Siinkohal kutsungi üles inimesi ja kohalikke omavalitsusi võtma initsiatiivi," ütles Michal.

Tema arvates ei toimiks see lahendus mitte ainult maapiirkondades, vaid ka suuremates linnades ning neid ümbritsevates lähivaldades. "Neis piirkondades, mis hõlmavad paljusid majapidamisi, on just omavalitsuste koordineeriv roll vältimatu. Ühena vähestest saab välja tuua Suure-Jaani valla, kus vallavalitsus on võtnud kiirete internetiühenduste rajamise oma südameasjaks ning lisaks koordineerimisele ka investeerinud sellesse vallaeelarvest," selgitas Michal.

Tulevik ei ole juhtme küljes

Taristuminister rõhutas, et internetiühendus on konkurentsivõime, töökohtade ja võimaluste jaoks vajalik eeldus. "Kui vahepeal kõlasid mõtted, et lõpetame selle baasvõrgu ehitamise ja anname selle raha telekomiettevõtetele, siis täna tundub, et arusaamine on olemas, mis vahe on piltlikult öeldes suurtel torudel– baasvõrgul ja tarbijale selle baasilt pakutava lõppteenusega, mis paljuski on ju kommertsteenus," sõnas Michal.

Kiire mobiilne internet katab 90 protsenti Eestist ning selle pakutav kiirus ja maht on keskmises koguses ühendust tarbivale inimesele Michali hinnangul piisav. "Samas hinnanguliselt maksab 1/3-le majapidamistele juhtmega interneti viimine 410 miljonit eurot. Võrdluseks, saaks selle raha eest rohkem kui kaks Kose-Mäo 40km lõiku ehk pea-aegu Tallinn-Tartu maantee lõpuni ehitada. Üsna mõjuv number, kas pole?" küsis minister.

Michali hinnangul liigub tehnoloogia ühe enam juhtmevabade lahenduste suunas. "Tulevik ei saa olema juhtme küljes. Vastupidi –liikuvus ja võimalus kus tahes tööd teha või teenust kasutada, paistab olevat see soov mida järgmine põlvkond meilt ootab," leidis taristuminister.

"Nii, et kokkuvõtteks –baasi rajatakse. Sellele baasile saab rajada nii mobiilset ühendust, mis on piisav laiale enamusele, kuid võimalik on ka viimast miili juhtmega läbida. On ka mõtteid kuidas seda teha odavamaks ja kiiremaks," lõpetas Michal oma pöördumise.

Toimetas
Allan Rajavee

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

Täna ETV2-s

Teemaõhtu: Evald Hermaküla 75

Pühapäeval alates 19.30

täna vikerraadios

foto
Keelesaade. Perekonnanimede eestistamisest

"Eestlasele eesti nimi!"
Sellise hüüdlause all algas 1934. aasta sügisel kampaania perekonnanimede eesistamiseks, kuna umbkaudu ligi pooled vabariigi kodanikest kandsid võõrkeelset perekonnanime.
Millal perekonnanimede eesistamine tegelikult algas, missuguseid nimesid endale võeti, missuguseid nimesid ja miks võtta ei saanud ja kuidas nimevahetus oli korraldatud, räägib Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss (pildil).

Saate autor on Piret Kriivan. Kuula 4. detsembril kell 15.05.

R2 aastahiti hääletus