Osa naiste varjupaikadest ei pruugi suuta enam ööpäevaringset teenust pakkuda
Sotsiaalministeerium jagas erinevate naiste varjupaikade vahel ära pool miljonit eurot, mis peaks vägivallasuhte all kannatavate ohvrite abistamise teenusega katma kogu Eesti. Kuid nagu tihti juhtub, tekitab raha jagamine pingeid ja pole välistatud, et selgi korral peab sekkuma kohus.
Eestis tegutseb 13 naiste varjupaika. Nendele eraldatava raha suurus ei sõltu sellest, kui palju elab antud piirkonnas inimesi või kui palju on teenindatud abivajaid. Näiteks Tartus tegutseb kaks naiste varjupaika ja mõlemad töötavad pea täiskoormusel, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
Ühes neist - Tähtvere Avatud Naistekeskuse varjupaigas elab praegu 3 naist ja 3 last. Rahvusvahelised uuringute järgi peaks iga 10 000 elaniku kohta olema üks varjupaigakoht.
Sotsiaalministeeriumi kinnitusel on kõige olulisem, et koduvägivalla all kannataja saaks abi igas Eestimaa nurgas.
"Sel aastal võime esmakordselt öelda, et abi on tagatud üle kogu Eesti. Et see on nüüd ka saartel, pean silmas Hiiumaad ja Saaremaad ning Tallinna puhul on abivõimalused olemas ka Lasnamäel," rääkis sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna juhataja Katri Eespere.
Selleks aastaks eraldas ministeerium konkursi korras pool miljonit eurot, millest lõviosa - 400 000 sai Eesti Naistevarjupaikade Liidu ühispakkumine ehk 10 väiksemat tugikeskust. Tallinna, Pärnu ja üks Tartu keskus jagasid omavahel ülejäänud 100 000 eurot.
Väikseima toetuse saanud Tähtvere Avatud Naistekeskus suhtleb sotsiaalministeeriumiga peamiselt advokaadi vahendusel, sest teisiti polnud võimalik kätte saada isegi konkursi alusdokumente.
Keskuse juht Pille Rivers kohtusseminekut ei karda ja loodab, et avalikkus ei hinda nende käitumist kaotuskibedusest ajendatud naistevaheliseks kätšiks.
Tähtvere naistekeskuse juht Pille Rives selgitas, et ta pole sugugi rahul ministeeriumi tegevusega. "Selle taandamine omavaheliseks tüliks või intriigiks ei ole üldse asjakohane, see on pigem soov tähelepanu teemalt kõrvale juhtida. Me räägime raha jagamisest ja seda teeb ministeerium, mitte varjupaikade liit."
Varjupaikade omavaheline koostöö on hea sõltumata sellest, kas kuulutakse liitu või mitte. Näiteks võetakse vastu hoopis teisest maakonnast saabunud vägivallaohvreid või viiakse neid mujale, kui see turvalisuse kaalutlustel vajalikuks peaks osutuma.
Rivesi kinnitusel näitavad ministeerimist saadud dokumendid, et Tähtvere keskus sai hindamiskomisjonilt pea kõiges maksimumpunktid. Ette heideti, et eelarves polnud töötajate palgaarvestuses eraldi kirjas, et see on mõeldud 12 kuuks.
Ministeeriumi kinnitusel sai konkurss korraldatud parimal moel. "Konkurss oli aus ja õiglane. Konkursikomisjon koosnes ekspertidest ja taotlusi hinnati vastavalt hindamiskriteeriumitele," selgitas Katri Eespere sotsiaalministeeriumist.
Sotsiaalministeeriumi loogika järgi oleks tartlannal kõige kindlam võimalus ulualuse ja hingeabi saamiseks pöörduda Järva- või Virumaa varjupaika, sest seal käis mullu kõige vähem hädas naisi. Tartus ei pruugi varsti kohti jaguda.
Vägivallaohvritest naiste arv statistikas kasvab aasta-aastalt, mis tähendab, et naised julgevad järjest rohkem abi paluda. Mullu pöordus naiste varjupaikadesse üle 1800 inimese.
Sotsiaalkomisjoni liige näeb probleemi
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Liina Kersna (RE) ei leia samuti, et raha jaguneks õiglaselt. Ta tõi eelmise aasta põhjalt näite, et Tähtvere sai riigilt 37 000 eurot, kuid sel aastal 10 000.
"Ja nüüd nõutakse nende käest selle 10 000 eest täpselt samasugust teenust nagu kõigi teiste käest, kes said näiteks 40 000 eurot. Ma ei arva, et see oleks õiglane kohtlemine," lausus Kersna.
Palju aastaid vägivalla all kannatanud naiste õiguste võidelnud Eha Reitelmann, kes on ühtlasi naiste varjupaikade liidu juht, ütleb, et kui tekk on lühike, jäävad paratamatult kellegi varbad paljaks. Liidu esitatud ühispakkumine sai raha küsitust 5000 euro võrra vähem.
"Meie teenus tähendab eelkõige valmisolekut. Peame olema 24 tundi valmis vastu võtma igas maakonnas naisi, kuid mitme varjupaiga rahastamine ongi vaid minimaalne ehk 34 000. Alla selle summa ei ole võimalik 24 tundi valmisolekut tagada," hindas Reitelmann.
Reitelmann loodab, et ühispakkumisest kõrvale jäänud varjupaigad saavad hakkama ja ehk saab abi uuest nõustamisteenusele mõeldud rahastamisvoorust. Samas selle rahaga maja küttearveid ei maksa.
Uksi sulgeda ka ei saa
Tähtvere naistekeskus ja suurima klientide arvuga Tallinna Naiste Kriisikodu 24-tunnist valmisolekut tõenäoliselt enam pakkuda ei suuda.
Tähtvere keskuse juht Pille Rives lubab, et uksi kinni ei panda ning lootus sureb viimasena. "Me ei saa ust kinni panna, sest meie töö iseloomust tulenevalt anname lootust seal, kus lootust ei ole. See on lubaduse andmine. Me oleme siiski töötanud heas usus, et meie keskus ja meie teenus, kuigi ta on rahastatud projektipõhiselt, jääb ikkagi püsima"
Kui sotsiaalministeerium ja Tähtvere keskus kokkuleppele ei jõua, siis otsustab kohus, kellel on õigus. Kohtuvaidlus võib Reitelmanni sõnul aga tähendada kõigi väljaspool Tallinnat ja Tartut asuvate tugikeskuste täielikku lõppu. Neil ei ole tagavaraks niigi palju ressursse, et maksta jooksvaid kulusid jaanuari eest, rääkimata järgnevatest kuudest, mis kuluksid kohtuotsuse ootamisele.
Sotsiaalkomisjoni liige Liine Kersna avaldas lootust, et järgmisel aastal, kui on vastu võetud ohvriabi seadus, kuulutatakse välja riigihange, kus on objektiivsed tingimused, millele peavad varjupaigad vastama.
"Riik peab vaatama üldist pilti, et teenus oleks üle-Eestiliselt kaetud. Ja kindlasti peaksid varjupaigad saama omavahel õiglaselt konkureerida," sõnas saadik.
Toimetaja: Priit Luts