Naised sünnitavad järjest hilisemas eas, vanemahüvitise mõju sündimusele on raske hinnata
Statistikaameti andmetel sündis 2013. aastal 13 500 last, mida on 500 võrra vähem kui aasta varem. Kui veel hiljuti sai rõõmustada kasvava sündimuse üle, siis viimasel kolmel aastal sündimus väheneb. Kõige enam lapsi sünnib 25-29aastastel naistel, kuid ka üle 40-aastaste hulgas on järjest enam sünnitajaid.
Seetõttu on Eesti sündimus ja naiste sünnituskäitumine viimasel ajal olnud avalikes aruteludes tähtsal kohal. Sündimus on ühiskondlikus plaanis tähtis teema, kuid taandub alati iga inimese väga isiklikule otsusele, mida tuleb austada. Rahvastiku-uurijatele annab pikemate sündimustrende analüüs võimaluse teha järeldusi riigi demograafilise arengu ja majandusliku hetkeolukorra kohta.
Eestis viimasel kümnendil sündinud poisid ja tüdrukud
Sündide arvu vähenemist on pikalt ennustatud, kuna sünnitusikka jõudev 1990. aastate põlvkond on 1970. ja 1980. aastate põlvkonnast väiksem. Tekib küsimus, kas sünnitusikka jõudev väiksem põlvkond mõjutab sündimuse langust juba praegu või sünnitab vähem ka sünnituseas olev suurem põlvkond?
Viimase 25 aasta sündide arvu trend ei ole statistiakaameti hinnangul üheselt tõlgendatav, kuna muutunud on sünnitusealiste naiste arv. Sünnitusealiste naiste arv on väiksem kui nende emade põlvkonnal ja seetõttu annab tõesemat infot erinevate sündimuskordajate jälgimine.
Tänapäeval tahab enamik naisi enne laste saamist lõpetada kooli ja alustada töökarjääri, seetõttu on ka aktiivne sünnitusiga kiirelt tõusnud. Juba 1990. aastate keskel hakkas tõusma ema keskmine vanus lapse ja ka esimese lapse sünnil. Põhimõtteliselt tähendab see sündide edasilükkamist, mistõttu on loogiline ka sündide arvu vähenemine 1990. aastatel ja nende kasv 2000. aastatel.
Pärast taasiseseisvumist hakkas Eesti naiste sünnituskäitumine kiiresti sarnanema lääneriigi naiste omale, kes samuti sünnitavad järjest hilisemas eas.
Kui vaadata sündide arvu ja selle muutust viimase 25 aasta jooksul, siis joonistub välja, et aastatel 1989–1998 sündide arv vähenes igal aastal ning langes perioodi alguse 24 000 sünnilt perioodi lõpuks 12 000 sünnini aastas. Aastatel 2004–2008 järgnes väike tõus, sündide arv kasvas ligi 16 000 sünnini aastas, ent alates 2011. aastast on see näitaja taas vähenenud.
Vanusrühmad ja sünnid kuuel kümnendil peegeldavad trendi, millest esimese kuue kümnendi puhul on näha, et naised sünnitasid kõige enam vanuses 20-24. Alates 2000. aastatest sünnib kõige enam lapsi 25-29aastastel naistel.
Huvitav on ka asjaolu, et 1953. aastal sünnitasid 40-44aastased naised 880 last, 1970. aastatest hakkas selles eagrupis laste saamine vähenema, kuid alates 2000. aastatest on taas märgata, et üha enam saavad lapsi ka üle 40aastased naised.
Eestis põhjustas 1990. aastatel sellist demograafilise käitumist majanduskriis ja sellega kaasnev tööpuudus. On olemas seos majandusliku olukorra ja sündimuse vahel. Halvemates majanduslikes tingimustes saadakse mõnevõrra vähem lapsi ja majanduskasvu tingimustes rohkem.
Seoses taasiseseisvumisega muutusid inimeste majanduslikud tingimused kasvõi selles osas, et riik ei taganud enam korterit ega töökohta. Sarnased demograafilised protsessid toimusid kogu Ida-Euroopas ja seda nimetati siirdešokiks. Siinkohal on hea teada, et ka sõjaeelses Eesti Vabariigis oli pereloome (abiellumine ja sünnitamine) võrreldes vahepealse ajaga hilisem.
Kõige enam lapsi sünnib juulis ja augustis
Kuidas on vanemahüvitis mõjutanud sündimust?
Vastab poliitikauuringute keskuse Praxis töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Marre Karu
Vanemahüvitise mõju sündimusele uuris Praxis aastal 2009. Väga raske on hinnata, kui suur on vanemahüvitise mõju sündimusele, kuna sündimust ja inimeste pereplaneerimisega seotud otsuseid mõjutavad samaaegselt ka muud perepoliitika meetmed, näiteks lapsehoiuteenuste kättesaadavus, aga ka tööturumeetmed, olukord majanduses ja tööturul ja palju muud.
Praxise uuring näitas, et vanemahüvitisel julgustas küll teatud peresid ja nende käitumist laste saamisel. Vaadates seda, millised naised said varasemast suurema tõenäosusega lapsi, hakkasid silma töötavad, kõrgema palga ja kõrgema haridusega naised – küllap otsustati saada seni edasilükatud lapsed.
Vanemahüvitis andis võimaluse muretumalt töölt kõrvale jääda ilma, et see tooks kaasa suurt palgakaotust ning raskusi näiteks kodulaenu või üüri maksmisel.
Kuid vaatamata sellele, et Euroopa heldeim vanemahüvitis aitab perekonda tervelt 1,5 aasta jooksul sedavõrd, et suur osa nendest ei kaota tegelikult rahaliselt oma sisstulekus midagi, siis tuleb sündimuse suurendamiseks pilk suunata mujale.
Mis saab lapsest ja perest siis, kui vanemahüvitis otsa saab? Kuidas seejärel töö ja pereeluga üheaegselt toime tulla? Võimalik, et lapsesaamise soovi vähendab võitlus lasteaiakoha pärast, mida tõenäoliselt pärast 1,5 aasta möödumist lapsevanemad pidama peavad.
Ka võib heidutada keeruline perspektiiv laste kõrvalt tööd ja karjääri jätkata, kui kõrvalt on nähtud juhtumeid, kus väikeste laste vanemaid ei kohelda töökohal õiglaselt või kasvõi seda, kui keeruline on lapsevankriga talvel mööda tänavaid liikuda. Oluline on see, kuidas üldse suhtub ühiskond lastesse ja vanematesse ning millised tingimused laste kasvatamiseks on loodud.
Toimetaja: Marju Himma