Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Loodusteadlased on šaakali tõrjumise osas eri meelel
Juba kolmas Eestis kütitud šaakal on viinud mitmed Eesti loodusteadlased arvamusele, et see liik võib olla meieni jõudnud loomulikul teel ning tema võõrliigina tõrjumine ei ole õigustatud.
Praegune Eesti ametlik seisukoht on, et šaakal kujutab endast ohtu maas pesitsevatele lindudele ja pisiimetajatele ning võib seega ohustada kaitsealuseid liike, vahendas "Aktuaalne Kaamera. Nädal."
Sellel nädalal Pärnumaal kütitud šaakal on juba kolmas Eesti loodusest tabatud loom. Eelmised kaks isendit saadi kätte Läänemaalt ja Ida-Virumaalt. See annab alust arvata, et šaakal on meil üsna kodunenud ja ei ela siinses loodusest esimest aastat.
Praegustel andmetel on Eestile lähimad riigid, kus šaakal elutseb, Austria ja Ukraina.
"Sealt põhja poolt tegelikult ei teada mingit levikuinfot, ei Poolast, Tšehhist, Leedust, Lätist ei ole teada mingit leviku infot. Kui nad oleks ise tulnud, siis peaks peaks ikka seal ka vähemalt mingid üksikisendid olema," rääkis keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Merike Linnamägi.
Šaakali lemmikloomaks võtmine ei ole keeruline, sest näiteks Balkani riikides on sellised müügikuulutused üsna tavalised ja nii arvataksegi, et küllap keegi Eestis tahtis eksootilist lemmiklooma, ent ühel hetkel ei käinud jõud kiskjatest üle ja nii vähemalt üks šaakalipaar Eesti metsa sattuski.
Ent on ka loodusteadlasi, kes šaakali omil jalgel Eestisse rändamist ei välistaks ja kes ei mõista, miks teda kindlasti tõrjuma peaks.
"Mina ei ole kiskjate uurija ega spetsialist kunagi olnud. Oma teadmised ammutan loodusest ja oma kolleegidelt, kelle materjale ma saan lugeda ja ma arvan, et ei peaks tõrjuma. Ta ei ole midagi kahju teinud ja pole näha, et lähemal ajal teeks ka kahju," rääkis loodusteadlane Matti Masing.
"Siin on küll võrdlusi toodud kährikute ja teiste loomadega, aga kährikut ju ei ole suudetud välja tõrjuda ja siin ta on," jätkas ta.
Masing ütleb, et me võiksime inimest ka võõrliigina käsitleda, sest ka inimene on omal ajal siia tulnud.
Keskkonnaministeerium ja keskkonnaamet hindavad aga šaakali mõju Eesti loodusele eelkõige negatiivseks.
"Võõrliikidel on alati mingi uudne mõju, kohalik ökosüsteem ei ole temaga kohanenud. Eestis on meil šaakalid praegu rannikualadel, roostikes, kus on meie linnustik ja nendel aladel on suureks probleemiks see, et süüakse ära pesas olevad pojad ja munad. Sarnased mured on ka kährikkoera puhul," selgitas Linnamägi.
Zooloog Aleksei Turovski sõnul poleks šaakal Eestis kohanenud, kui meil oleks rohkem hunte ja šaakali tõrjumine on pigem õigustatud.
"See on haiglane olukord, aga see on paratamatu. Meil on tõesti liiga vähe suuri kiskjaid - karu, hunt ja ilves. Meil on neid liiga vähe selleks, et nad ise hoiaksid kogu meie ökosüsteemi sissetungijate eest kaitstuna, me peame seda ise tegema," rääkis Turovski.
Samas kahtleb Turovski, kas inimestel šaakali tõrjumine ka õnnestub, sest šaakal on väga ettevõtlik loom.
Kütitud šaakalite sugulussidemete kohta toovad selguse analüüsimisel olevad DNA-proovid.
Sellel nädalal Pärnumaal kütitud šaakal on juba kolmas Eesti loodusest tabatud loom. Eelmised kaks isendit saadi kätte Läänemaalt ja Ida-Virumaalt. See annab alust arvata, et šaakal on meil üsna kodunenud ja ei ela siinses loodusest esimest aastat.
Praegustel andmetel on Eestile lähimad riigid, kus šaakal elutseb, Austria ja Ukraina.
"Sealt põhja poolt tegelikult ei teada mingit levikuinfot, ei Poolast, Tšehhist, Leedust, Lätist ei ole teada mingit leviku infot. Kui nad oleks ise tulnud, siis peaks peaks ikka seal ka vähemalt mingid üksikisendid olema," rääkis keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Merike Linnamägi.
Šaakali lemmikloomaks võtmine ei ole keeruline, sest näiteks Balkani riikides on sellised müügikuulutused üsna tavalised ja nii arvataksegi, et küllap keegi Eestis tahtis eksootilist lemmiklooma, ent ühel hetkel ei käinud jõud kiskjatest üle ja nii vähemalt üks šaakalipaar Eesti metsa sattuski.
Ent on ka loodusteadlasi, kes šaakali omil jalgel Eestisse rändamist ei välistaks ja kes ei mõista, miks teda kindlasti tõrjuma peaks.
"Mina ei ole kiskjate uurija ega spetsialist kunagi olnud. Oma teadmised ammutan loodusest ja oma kolleegidelt, kelle materjale ma saan lugeda ja ma arvan, et ei peaks tõrjuma. Ta ei ole midagi kahju teinud ja pole näha, et lähemal ajal teeks ka kahju," rääkis loodusteadlane Matti Masing.
"Siin on küll võrdlusi toodud kährikute ja teiste loomadega, aga kährikut ju ei ole suudetud välja tõrjuda ja siin ta on," jätkas ta.
Masing ütleb, et me võiksime inimest ka võõrliigina käsitleda, sest ka inimene on omal ajal siia tulnud.
Keskkonnaministeerium ja keskkonnaamet hindavad aga šaakali mõju Eesti loodusele eelkõige negatiivseks.
"Võõrliikidel on alati mingi uudne mõju, kohalik ökosüsteem ei ole temaga kohanenud. Eestis on meil šaakalid praegu rannikualadel, roostikes, kus on meie linnustik ja nendel aladel on suureks probleemiks see, et süüakse ära pesas olevad pojad ja munad. Sarnased mured on ka kährikkoera puhul," selgitas Linnamägi.
Zooloog Aleksei Turovski sõnul poleks šaakal Eestis kohanenud, kui meil oleks rohkem hunte ja šaakali tõrjumine on pigem õigustatud.
"See on haiglane olukord, aga see on paratamatu. Meil on tõesti liiga vähe suuri kiskjaid - karu, hunt ja ilves. Meil on neid liiga vähe selleks, et nad ise hoiaksid kogu meie ökosüsteemi sissetungijate eest kaitstuna, me peame seda ise tegema," rääkis Turovski.
Samas kahtleb Turovski, kas inimestel šaakali tõrjumine ka õnnestub, sest šaakal on väga ettevõtlik loom.
Kütitud šaakalite sugulussidemete kohta toovad selguse analüüsimisel olevad DNA-proovid.
Toimetaja: Maarja Roon