Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Lastespetsialistid: lastel on liiga vähe võimalusi ühiskonnas kaasa rääkida
Täna esitletakse statistikaameti kogumikku "Laste heaolu", millest selgub muu hulgas, et lastel on vähe võimalusi oma arvamust avaldada ning kõige vähem võetakse laste arvamust kuulda ühiskonnas laiemalt.
Kogumikus "Laste heaolu" tutvustatakse laste kasvukeskkonda ja elutingimusi, perekoosseisu, majanduslikku olukorda, vaba aja veetmise võimalusi, hariduse ja tervisega seotud küsimusi, antakse ülevaade turvalisusega seonduvast, kirjeldatakse sotsiaalkindlustussüsteemi ja hoolekandemeetmete võimalusi laste toetamisel ning käsitletakse laste ühiskonna elus osalemise võimalusi ja lapsevanemaks olemisega seotud probleeme ja hoiakuid.
Tartu ülikooli sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppetooli dotsent Dagmar Kutsar rääkis ETV saates "Terevisioon", et kaua aega ei ole aru saadud, et lapsed on ühiskonna omaette osa.
"Ja kui me vaatame senist riiklikku statistikat, siis ikka me leiame sealt informatsiooni selle kohta, et niipalju on selliseid ja teistsuguseid leibkondasid. Või siis näiteks, kui kusagil uurimuses öeldakse, et 8 protsenti vastanutest ütles. et nad ei suuda oma lastele huviharidust anda ehk osta. 8.protsenti - see ei ole ju midagi tegelikult, see on ju nii väike, kui me võtame, et 100 [protsenti] on tervik. Aga kui me hakkame mõtlema, kui palju lapsi selle 8 protsendi vastanute taga on, siis, ma arvan, et see on võib-olla [---] viiendik või rohkem. Ehk siis, kui me loeme lapsi üle, siis statistika pöördub hoopis teistsuguseks," rääkis Kutsar.
Ta toonitas, et kogumiku koostamisel küsiti ka laste arvamust. Sellist laste statistikat on tema sõnul vaja selleks, et kui me saame mingi häiriva tulemuse, uuriksime edasi, mis on siis lahti, miks on tulemus selline.
Õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna nõunik Andra Reinomägi ütles, et heaolu on palju laiem mõiste kui üksnes majanduslikud näitajad, ning et on väga hea, et ka õiguskantsleril - laste ombudsmanil - on nüüd värsked andmed laste olukorra kohta, ja teame ka, mida lapsed ise arvavad.
"Kui me küsisime laste käest, et kuidas on, et kui palju te saate kaasa rääkida, siis kodustes asjades enamasti saavad lapsed kaasa rääkida. Koolis küll mõnevõrra vähem - näiteks seda, mis puudutab kooli reegleid või kodutööde hulka. Ja kõige vähem paraku ikkagi ühiskonna tasandil: alustame bussigraafikutest, lõpetame huviringidega, seaduste kirjutamisega, linnaruumi kujundamisega," rääkis Reinomägi.
Tema sõnul annab võimaluse pakkumine kaasa rääkida tema enda elukeskkonda puudutavas lapsele kindlustunde, et tema arvamus on oluline ja ta on ühiskonna liikmena oluline. Samas võtab ta ka siis natuke ka vastutuse selle eest, milline tema elukeskkond on.
Tartu ülikooli sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppetooli dotsent Dagmar Kutsar rääkis ETV saates "Terevisioon", et kaua aega ei ole aru saadud, et lapsed on ühiskonna omaette osa.
"Ja kui me vaatame senist riiklikku statistikat, siis ikka me leiame sealt informatsiooni selle kohta, et niipalju on selliseid ja teistsuguseid leibkondasid. Või siis näiteks, kui kusagil uurimuses öeldakse, et 8 protsenti vastanutest ütles. et nad ei suuda oma lastele huviharidust anda ehk osta. 8.protsenti - see ei ole ju midagi tegelikult, see on ju nii väike, kui me võtame, et 100 [protsenti] on tervik. Aga kui me hakkame mõtlema, kui palju lapsi selle 8 protsendi vastanute taga on, siis, ma arvan, et see on võib-olla [---] viiendik või rohkem. Ehk siis, kui me loeme lapsi üle, siis statistika pöördub hoopis teistsuguseks," rääkis Kutsar.
Ta toonitas, et kogumiku koostamisel küsiti ka laste arvamust. Sellist laste statistikat on tema sõnul vaja selleks, et kui me saame mingi häiriva tulemuse, uuriksime edasi, mis on siis lahti, miks on tulemus selline.
Õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna nõunik Andra Reinomägi ütles, et heaolu on palju laiem mõiste kui üksnes majanduslikud näitajad, ning et on väga hea, et ka õiguskantsleril - laste ombudsmanil - on nüüd värsked andmed laste olukorra kohta, ja teame ka, mida lapsed ise arvavad.
"Kui me küsisime laste käest, et kuidas on, et kui palju te saate kaasa rääkida, siis kodustes asjades enamasti saavad lapsed kaasa rääkida. Koolis küll mõnevõrra vähem - näiteks seda, mis puudutab kooli reegleid või kodutööde hulka. Ja kõige vähem paraku ikkagi ühiskonna tasandil: alustame bussigraafikutest, lõpetame huviringidega, seaduste kirjutamisega, linnaruumi kujundamisega," rääkis Reinomägi.
Tema sõnul annab võimaluse pakkumine kaasa rääkida tema enda elukeskkonda puudutavas lapsele kindlustunde, et tema arvamus on oluline ja ta on ühiskonna liikmena oluline. Samas võtab ta ka siis natuke ka vastutuse selle eest, milline tema elukeskkond on.
Toimetaja: Heikki Aasaru