Angaariomanik süüdistab loomsete jäätmete käitlemise tehast tulekahjus
Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehas on küll Eesti majandusele hädavajalik, aga algusest peale kummitavad seda hädad ja intriigid. Täiesti uue leheküljena selles saagas süüdistavad naabrid firmat ja endist direktorit põlengu põhjustamises.
Paljud ei tea, kui oluline Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehas tegelikult on. Ilma selleta poleks Eesti Euroopa Liitu saanud. Täpsemini: et Eesti loomapidajad saaksid välismaale eksportida aastas sadade miljonite eurode väärtuses toodangut, on üks eeldus, et eksisteerib koht, kus tehakse kahjutuks kõik see, mis tapamajades üle jääb, vahendas "Pealtnägija".
Tehase asupaigaks valitud 5000 elanikuga Väike-Maarjas tekitas sajandi projekt aga paraku palju intriige ja protesti. Lisaks kulges riikliku tähtsusega tehase käivitamine 2004. aastal kui halb unenägu - kokku 95 miljonit krooni maksnud kombinaat tõrkus ja üks äpardus ajas teist taga. Pressis kordusid sõnad "hais" ja "lehk" ning kohalikud muljetasid isegi tänaval oksendavatest inimestest.
Tehas saadi tööle, hais taandus ja parema avaliku kuvandi loomiseks vahetati nimi aktsiaseltsiks Vireen, kuid probleemid ei kadunud. Tehase toodang on tehniline rasv ja lihakondijahu ning just viimasega tekkis tõrge. Tegu on esimese kategooria ohtliku jäätmega, mida tekib aastas umbes 2200 tonni.
"Lihakondijahu on hukkunud põllumajandusloomadest ja lihatootmisest nende jäätmete käitlemise tulemusena saadav saadus. Kuna meie tehas käitleb kõiki kategooriaid koos, siis on ta automaatselt esimese kategooria toodang, mis tähendab, et see on mõeldud ainult energeetilistel eesmärkidel kasutamiseks ehk siis põletamiseks," selgitas Vireeni direktor Rait Persidski, kelle sõnul läheb see saadus katlamajadesse.
Kuni põletamiskohta otsiti, kogunes jahu lattu. Kui enda salved täis said, sõlmiti kokkulepe Aivar Vainomaaga, kellele kuulub kõrvalasuv angaar. Kuid 2011. aasta suvel avastati, et lihakondijahu, mida toodetakse suurel kuumusel, pole piisavalt maha jahtunud, hõõgub kottides ja kipub süttima.
"Vast esimene avastus oli mul 10. juuli 2011 ja siis sealt edasi veel neljal korral. Võib-olla Vireen leidis ka ise, ei oska öelda, aga tegu on isesüttimisega," rääkis Vainomaa.
"Kui sa võtad sellise suure koti ja seal on mingi jahu sees, siis sa mõtled, et see ei lähe põlema, aga kui on tootmine vale, siis tekivad sinna tombukesed, mis ei ole ära jahtunud, ta võib sattuda koti keskele ja sellest tekib põleng, mis läheb ülespoole," arutles Vainomaa elukaaslane Anneli Müürsalu. Tema sõnul juhtus korduvalt seda, et hõõguvad kotid süttisid põlema.
Persidski sõnul praegu enam selliseid juhtumeid ei ole.
Vireen rikkus tuleohutuse nõudeid
Enamik kärssamisi likvideeriti omal jõul, aga augustis 2011 toimus tehase laos nii tõsine intsident, et appi tuli kutsuda tuletõrje. Päästeameti tagantjärgi koostatud väärteoprotokollist selgub, et Vireen rikkus ohtlike ainete ladustamise tuleohutuse nõudeid - näiteks olid tonnised kotid kuhjatud üksteise otsa, mistõttu ei pääsenud neid kustutama - ning sai kokkuvõttes 300 eurot trahvi.
Pärast seda intsidenti hakkasid töötajad iga paari tunni tagant kottide temperatuuri mõõtma. Külmemate ilmade saabudes asi rahunes.
Vainomaa angaar sai täis, aga tootmine käis kõrval edasi. "Jaanuaris Väär helistas ja ütles, et tal on veel ruumi vaja. Ma ütlesin, et mul ei ole enam ruumi, aga midagi ikka saab veel panna," meenutas Vainomaa.
Kokkuleppel omanikuga topiti lattu siiski veel kaheksa kotti, aga pärast nende kottide angaari viimist ei tehtud enam kontrolli.
Jälle tabas justkui raipetehase needus ja 2012. aasta 18. jaanuari keskpäeva paiku põles kaarhall, mis pidi olema perele piltlikult öelda tuleviku pensionisammas, maha.
Kusjuures nii hoone kui seal sees olnud 1335 tonni tehase toodangut olid kindlustamata.
Angaariomanik kahtlustab isesüttimist
Vainomaa sõnul oli ilmne põlengu põhjus kauba isesüttimine. "Kui te avastate, et viis korda läheb teil kodus üks asi põlema, siis te ju enam-vähem saate aru, millest ta põlema läheb," sõnas Vainomaa.
Müürsalu kinnitusel ei olnud hoones märke sissemurdmisest ja ka elektrilühise tekkimine on välistatud.
Angaariomanike arvamust kinnitab päästeamet, kelle hinnangul viitab kõik toodangu isesüttimisele.
Nagu ka kustutustööde ajal tehtud kaadritest paistab, oli angaar jahukotte triiki maast laeni täis, mis oli üks peamisi rikkumisi ka eelmisel korral.
Päästeamet tegi firmale uued ettekirjutused, aga kuna seekord oli kahju juba märksa suurem edastas materjali ka prokuratuuri.
"Nende endapoolseid rikkumisi on niivõrd palju olnud, miks nad siis ise firmasiseselt ei võtnud vastu neid asju, kes vastutab ladustamise eest, kuidas seda korraldada, kuidas on tööohutus, tuletõrje, tööohutuse jälgimised. Kes selle eest siis vastutas? Tundub, et mitte keegi ei vastutanud. Kus neil on juhised, mis peavad olema riigiettevõttes?" arutles Müürsalu.
"Tegu on Vireeni tegemata tööga," ütles Vainomaa, kelle sõnul ei reageerinud Ivo Väär adekvaatselt.
Firmajuht kaotas töö muude probleemide tõttu
Ivo Väär kaotas küll direktorikoha, aga hoopis teiste jamade tõttu. Nimelt tuli samal ajal põlenguga välja, et ta kuritarvitas riigifirma krediitkaarti.
Pisut rohkem kui aasta jooksul jõudis direktor krediitkaardiga kulutada 12 667 eurot, millest võttis sulas välja 2875 eurot. Erikontroll avastas tagantjärele, et direktor hullas krediitkaardiga restoranides ja kõrtsides, sõitis taksodega, peatus spaades ja hotellides, aga ostis ka bensiinijaamast kabanossi. Põhjendamatute kulutuste summaks kujunes 5338 eurot.
"Ta kasutas seda põhimõtteliselt nagu krediitkaarti. Ta pärast jälle tasus oma võla, aga seda ta tegi, jah. Ja kuna tegu on siiski avaliku asutusega ja avaliku rahaga, siis maksumaksja raha nii minu arusaamist mööda ei kasutata. Ma tõin selle probleemi nõukogusse ja nõukogu liikmed leidsid täpselt sama," rääkis Vireeni nõukogu liige Ilona Laido.
Väär tagastas raha, aga asi läks nii teravaks, et vähemasti üks nõukogu liige ütles ajakirjanduses välja, et tegevjuhil on probleem alkoholiga.
Siinkohal jõuab asi ringiga tagasi põlenguni. Kannatanute sõnul mängisid juhi isiklikud probleemid ja pummeldamine otsest rolli, miks ei jõutud teha kindlustust ja süttimisohule piisavalt ei reageeritud.
Väär eitab tegemata tööd
Kaamera ette tulekust keeldunud Ivo Väär saatis "Pealtnägijale" vastused kirjalikult. Tema sõnul on põleng kahetsusväärne, aga ta eitab, et see oleks olnud tema või kellegi teise tegemata töö tulemus.
"Ma ei saa aru, miks täna spekuleeritakse sellega, kas mina isiklikult oleksin või ei oleks saanud tulekahju ära hoida. Selles osas saaks seisukoha võtta alles pärast seda, kui on teada, miks tulekahju toimus," kirjutas ta.
Samal lainepikkusel on ka uus Vireeni juht. "Kui on tuvastatud see, et Vireenil on mingi süü asjas, siis loomulikult tuleb nendele otsustele alluda ja neid väärikalt täita," ütles Persidski, kes aga praegu firmal süüd ei näe.
Ta küll tõdes, et päästeameti ettekirjutus varasemate väikeste põlengute kohta oli see, et jäätmed ei olnud regulatsioonide kohaselt ladustatud ja kustutustöid oli seetõttu raske teha. Kuid praegu teadaoleva informatsiooni põhjal ei saa tema hinnangul väita, et traagilise tagajärjeni oleks viinud isesüttimine.
Ehkki tehas ei tunnista mingit süüd, muudeti pärast põlengut töökorraldust nii, et kuuma jahu ei panda jahtuma kottidesse, vaid suurtesse metallkonteineritesse. Just süttimise põhjus on kõige võti.
Kannatanutele võib põhjus olla päevselge, aga kevadel 2013 leidis kriminaaluurija, et kuna ei ole võimalik teha tõsikindlat järeldust tulekahju tekkepõhjuse kohta ehk teisisõnu ei saa siiski välistada näiteks süütamist, ei saa ka hinnata, kes on süüdi, ja asi tuleb lõpetada.
Kui Vireen on kahjud korstnasse kirjutanud ja tahaks loo unustada, siis elukaaslased vaidlustasid kriminaalasja lõpetamise ning uurimine avati uuesti, sest selles leiti mitmeid puudusi. Aga asi on veninud.
Toimetaja: Merili Nael