"Pealtnägija": Brüsseli terrorirünnakute šokeerivat puudutust tundnud eestlaste lood

Video
Anna Gavronski
23.03.2016 21:00
Rubriik: Eesti

ETV saade "Pealtnägija" pääses ainsa meediaväljaandena erilennukile, mis kihutas eile õhtul Amsterdamist koju tooma neid kümneid eestimaalasi, kes tundsid väga lähedalt Brüsseli terrorirünnakute šokeerivat puudutust.

Lennukis selgus, et mitu reisijat nägi terrorirünnakut oma silmaga. Näiteks europarlamendi liikmel Indrek Tarandil oli külas 25-liikmeline grupp abipolitsenikke, politsenikke, ajaloomuuseumi töötajaid ja Saksa gümnaasiumi õpilasi koos õpetajaga.

Abipolitsenikud ja ajaloolased sattusid ühel ajal metroopeatusesse, mis asus peatuse kaugusel Maelbeeki jaamast, kus toimus plahvatus.

Abipolitseinik Dein-Tom Tõnsing rääkis, et nad hakkasid just sisenema metroosse, kui nägid endast pool kilomeetrit otse ees suurt pahmakat suitsu ja tolmu. Ja sellel hetkel öeldi juba, et metroosse enam minna ei saa.

Ajaloomuuseumi töötaja Laura Kipper lisas: "Me olime just metroosse sisenemas ja samal hetkel oli see just toimunud. Sinna me enam ei pääsenud ja need, kes olid siis läinud treppidest alla, aeti sealt välja tagasi. Seda ei teinud politsei, vaid tegid täiesti tavalised inimesed."

Abipolitseinik Tõnsing meenutas, et pikalt ei hakatud analüüsima, mis toimunud on. "Me lihtsalt jäime korraks sinna seisma, natukene mõtlesime ja otsustasime, et me lähme siis jala. Saime jala minna umbes 300 meetrit, kui tuli teade, et parlamenti ka enam minna ei saa. Meist järgmine peatus oligi see, kus õnnetus oli juhtunud."

Tõnsingu sõnul võttis neil kogunemine hommikul kavandatust veidi enam aega. "Kui oleksime täpselt kella pealt läinud, mis oli meile ette nähtud, siis suure tõenäosususega oleksime ise sinna sattunud," lisas ta.

Olukorra tõsidusest sai seltskond aru siis, kui edasi-tagasi hakkasid voorima politsei- ja kiirabaiautod. Olid tohutud ummikud, kus operatiivautod jäid üksteisele ette.

"Kui kiirabiautod ja politsei edasi-tagasi sõitsid, siis vahepeal ei kuulnud oma mõtteidki, sest neid oli tõesti seal igal pool. Kui juba kuskil kõrvalhoonesse erariides automaatidega mehed sisse jooksid, hakkasime aru saama, et oleme selle asja epitsentris," rääkis abipolitseinik.

"Osad olid verised, käed katki, aga neid kõige hullemaid ei näinud."

Tarandi 25-liikmelisel grupil läks hästi, nad jäid terveks. Verd nägid nad vaid televisiooni vahendusel. Nii hästi ei läinud aga Stinal, kes oli Abu Dhabist teel Stockholmi. Brüsselis oli vaid plaanis vahemaandumine.

Stina meenutas, et ta oli transiittsoonis ja kõndis mööda neist väravatest, kus oli check-in, ning läks sööma.

"Istusin maha ja siis käis pauk. Nägin kuidas tuli tossu ja inimesed jooksid. Alguses ei saanud midagi aru, mis toimub. Öeldi, et rahunege maha, kõik on korras. Aga suured rahvamassid lihtsalt jooksid," rääkis Stina.

Stina ei jooksnud alguses inimestega kaasa, aga mida rohkem neid tuli, seda ärevamaks muutus olukord temagi jaoks: "Jooksin siis ka samas suunas. Läksime C-terminali poole pealt A ja B juurde. Siis öeldi, et kõik, maja evakueeritakse, et kõik inimesed peavad välja minema."

Stina tunnistas, et nägi ka vigastatuid. "Osad olid verised, käed katki, aga neid kõige hullemaid ei näinud."

Kes on olemas ja keda ei ole

Rahvas suunati seejärel välja õue. Hästi pikalt kõnniti, bussiga viidi teise kohta, kus olid laohooned.

"Siis me seal seisme neli tundi õues. Mitte mingit infot ei olnud, mis toimub. Palju üldse vigastatuid on, mis üldse olukord on," lausus Stina.

Lõpuks hakati inimesi kokku koguma ja bussidega viidi nad veel suuremasse laohoonesse. Seal jagati süüa, juua ja hakati üles kirjutama inimeste nimesid, et teha kindlaks, kes on olemas ja keda ei ole.

Stina ootamine kestis kokku kaheksa tundi. Lõpuks kontakteerus ta välisministeeriumiga ja Brüsseli Eesti saatkonnaga.

"Sealt öeldi, et äkki saad kuidagi linna. Alguses aga ei tahetud välja lasta sealt laohoonest. Läksin ikkagi mingi suvalise bussi peale, mis sõitis kuskile väikesesse linna," lisas ta.

Juhuslik inimene viis naise kesklinna ära, kus ta kõndis ise neli kilomeetrit Eesti saatkonna juurde. Saatkonna töötaja tõi ta autoga viimaks õhtuks Amsterdami.

Toimetas
Priit Luts, Marju Himma

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

Täna ETV2-s

Teemaõhtu: Evald Hermaküla 75

Pühapäeval alates 19.30

täna vikerraadios

foto
Keelesaade. Perekonnanimede eestistamisest

"Eestlasele eesti nimi!"
Sellise hüüdlause all algas 1934. aasta sügisel kampaania perekonnanimede eesistamiseks, kuna umbkaudu ligi pooled vabariigi kodanikest kandsid võõrkeelset perekonnanime.
Millal perekonnanimede eesistamine tegelikult algas, missuguseid nimesid endale võeti, missuguseid nimesid ja miks võtta ei saanud ja kuidas nimevahetus oli korraldatud, räägib Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss (pildil).

Saate autor on Piret Kriivan. Kuula 4. detsembril kell 15.05.

R2 aastahiti hääletus