Herkel: Vabaerakond ei soovi jääda protestierakonnaks
Vabaerakonna esimees Andres Herkel ütles aastat kokku võtvas intervjuus, et partei ei olnud valmis nii suureks eduks, mis neid pärast riigikokku saamist tabas.
Herkel ütles ERR-i uudisteportaalile, et Vabaerakond ei soovi jääda protestierakonnaks, eesmärgiks on pakkuda alternatiivi väljakujunenud kartellierakondade filosoofiale. Maailmavaateliselt paigutaks Herkel Vabaerakonna pisut tsentrist paremale.
Milline oli aasta 2015 Vabaerakonna jaoks?
Vabaerakonna jaoks oli see aasta kindlasti ühtepidi edukas, teistpidi hakkasid suuremad edu võimalused paistma alles pärast valimisi. Me suutsime ajastada valimised sellisele tõusujoonele ja see joon on avaliku toetuse mõttes edasi läinud ja eks ta on pannud meie õlgedele ka natukene selliseid ootusi, mille täitmiseks me kaheksakohalise esindusega riigikogus valmis ei ole. Aga ma arvan, et see kõik on Vabaerakonna teekonna algus. /.../ Me kasvame ja ehitame üles oma organisatsiooni. Organisatsiooni ehituslikult kõige olulisem on see, et me muutsime põhikirja ja moodustasime esinduskogu, mis koosnab piirkondade ja toimkondade esindajatest, samuti fraktsiooni liikmetest.
Kui tulla tagasi Vabaerakonna tõusu juurde Eesti poliitmaastikul, siis see oleks olnud veelgi plahvatuslikum, kui Vabaerakond oleks valitsusse saanud. Kas tagasi vaadates on natuke mõru maitse ka suus, et see nii ei läinud?
Eks nendest läbirääkimistest natukene on, aga sisuliselt siiski mitte. Meil olid teatud põhimõtted, mis puudutasid erakondade rahastamise ja demokraatia küsimusi ja meile ei sobinud ka maksutulude süsteemitu kasvatamine valimislubaduste täitmise katteks. Meid taheti kiskuda ikkagi mängu, mis ei olnud meie mäng. Meie eeldused seal oma reegleid kehtestada mingilgi määral oleksid jäänud ahtaks.
Kas te arvate, et tulevikus toimuvatel võimalikel koalitsiooniläbirääkimistel võiks midagi selles osas siis muutuda? Seisukohad jäävad teil ju ilmselt samaks.
Need jäävad kindlasti samaks. Eks partneritel on aega sellega natukene harjuda. Kindlasti oleme me avatud, aga kui avalik ootus on 15 protsenti peab ja vahepeal oli ka kõrgem, siis riigikogus meil kohti kuidagi juurde ei teki enne kui järgmised valimised selleks võimaluse annavad. Me anname endale aru, et me oleme hetkel kaheksaliikmeline fraktsioon.
Mitu kohta peaks teil riigikogus olema, et te saaksite enesekindlamalt end läbirääkimistelaua tunda?
Ma arvan, et positsioonid peavad olema võrdsed. See, kui fraktsioonide suurus on enam-vähem võrdne, see loob selleks teatud alused. Me ikkagi tunnetasime seda, et meid võeti väiksemana.
Kuivõrd olete suutnud riigikogus oma valijate huve kaitsta?
Ma arvan, et me oleme suutnud kaitsta valijate seisukohti. See on huvide kaitsmise esimene selge faas. Me oleme kindlasti rikastanud parlamendi töökultuuri ja debati sisukust. Haritud valijate jaoks, kes küsitluste järgi meie valijad on, on see väga oluline.
Kuidas te hindate koostööd teiste opositsioonierakondadega riigikogus?
Opositsioonierakonnad on väga erinevad. Meil sellist väga püsivat koostööformaati ei ole. On selge, et Vabaerakond erineb nii EKRE-st kui ka Keskerakonnast väga oluliselt. Samas ma ütleks, et see koostöö on olnud korrektne ja pragmaatiline. Kui ikkagi opositsiooni huve ei ole tahetud arvestada, siis me oleme sellele üsna organiseeritult vastu astunud.
Tuleva aasta üks märksõnu on presidendivalimised. Millised Vabaerakonna plaanid selles osas on? Kas plaanite ka oma kandidaadi välja panna?
Ma praegu ei välistaks mitte midagi. Aga tuleb aru anda, et riigikogus kandidaadi esitamiseks on vaja oluliselt rohkem allkirju, kui meil liikmeid on. Me vaatleme seda protsessi eeskätt sellelt seisukohalt, milline on ühe või teise kandidaadi kvaliteet.
Milline on kõige suurem altminek erakonna jaoks? Valitsusse mitte saamine?
Ma ei oska öelda, et see on altminek. Ma jätan võibolla siin altmineku nimetamata.
Aga see on olemas? Teil on mingi asi meeles?
Võibolla selleks olukorraks oli see, kus meie reiting vahepeal väga kõrgele tõusis. Me ei olnud päriselt valmis, et need asjad niimoodi kujunevad, et see tõusunurk veel pärast valimisi hoogsalt jätkub. Kas see nüüd altminek oli, aga ma arvan, et me kohanesime selle olukorraga päris hästi.
Milles see väljendus, et te valmis ei olnud?
See oli ootamatu. Võibolla oleks võinud läbi mõelda, et see just niimoodi läheb. Samas arvan ma, et oluline on siiski see, et opositsioonis ka üks veidi teistsugune jõud on. EKRE ja Keskerakond on ikkagi väga selgelt väljakujunenud käekirjaga erakonnad. Meie jaoks üks olulisi küsimusi oli see, kas me jääme protestierakonnaks või mitte. Ja ma arvan, et me oleme selgelt oma teemade käsitlemise ampluaaga saanud sellele kursile, et me protestierakonnaks jääda ei soovi.
Kelleks te saada soovite?
Me soovime siiski Eesti poliitilist kultuuri tervendada ja tuua siia alternatiivi kogu väljakujunenud kartellierakondade filosoofiale. Me tahame selle kaudu ka esile kutsuda muudatusi teistes erakondades. Kui siin on üldist kõneainet pakkunud see, et Vabaerakond on sel aastal maailmavaadet otsinud, siis tegelikult me ju võtsime oktoobris sellekohase manifesti vastu. Kui meid on vaja tingimata traditsiooniliselt skaalal paigutada, siis ju me seal väikse sammukese tsentrist paremal oleme.
Kas kuidagi see sõnumi kohale toimetamine maailmavaatelisest positsioonist on teie poolt nõrgaks jäänud?
See manifest sellel hetkel, kui ta vastu võeti, elas meedias päris rikkalikku elu. Teda kommenteeriti ja interpreteeriti. Aga kindlasti seda ei ole piisavalt. Ma olen nõus sellega, et see on kindlasti tee, kust tuleb edasi minna. Aga me kavatseme seda teha samm-sammult ja vastavalt poliitilistele teemadele, mis ette tulevad.
See, et äärmused tihtipeale meediaväljal enam silma paistavad ei tulene kuidagi see, et mõistlikku keskteed pole vaja poliitikas rajada. Seda enam seda on vaja.
Toimetaja: Aleksander Krjukov