Toivo Maimets: Eesti hakkab kehva teadusrahastuse ja -poliitika tõttu langema mahajääjate hulka
Eesti teaduse rahastamine on sisuliselt jäänud 2009. aasta tasemele ning praegusel kursil jätkates ootab Eesti teadust ja teadlasi ees šokk juba 2016. aastal. Kui muudatusi pole kohe-kohe tulemas, on Eesti teadus langemas Euroopa mahajääjate hulka, leiab Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudi direktor Toivo Maimets.
Euroopa Liit näeb ette liikmesriigi teadus- ja arendustegevuse eelarveks kolm protsenti riigi SKT-st, meil aga on probleeme ühe protsendi täitmisega. Kuidas see võiks muutuda?
Kui Lissabonis aastal 2000 sellest räägiti, oli eesmärk, et riigid panustaksid ühe kolmandiku ja eraettevõtlus kaks. See, et Eesti riik suutis vahepeal panna natuke üle ühe protsendi, ei olnud üldse paha. Meie suur probleem on hoopis ettevõtlus.
Aga nüüd läheb riigieelarve mõttes asi ikka käest ära. See, mida Richard Villems ja Volli Kalm kirjutasid, (et aastast 2009 ei ole teaduse rahastamine suurenenud)... me tõesti olemegi riiklikult kõik ressursid välja käinud, mis tagataskus olid. See probleem on tõesti väga tõsine.
Eesti n-ö riiklik teadusraha on väga paljus tulnud Euroopa Liidust, kuid see raha tõmmatakse uuel eelarveperioodil kokku. Kuidas siis aastal 2020 peaks hakkama saama?
Meie esimene šokk ei tule aastal 2021, vaid see tuleb juba järgmisel aastal. Aastal 2015. peab olema lõppenud eelmise eelarveperioodi rahastamise vahendite kasutamine. Kui nüüd see raha lõpeb ja on selge, et uusi konkursse ei jõuta korraldada, kukume me aastaks 2016 sellisesse aukku, kus eelmine Euroopa raha on otsas ja uus tulemata. See pauk tuleb väga karm.
Ma saan aru, et meil on ka teisi poliitilisi prioriteete, aga see on koht, mis on juba aastal 2008 riigieelarves käest ära lastud.
Teadlaste avalikus pöördumises on välja toodud ka mure noorteadlaste väljarände pärast, kuna välismaal on töökohti, mida siin napib. Kuidas teie seda näete?
Ma näen seda väga hästi – mul on terve rida noori inimesi välismaale läinud, mu enda poeg õpib praegu doktorantuuris Hollandis. Kui ma nüüd vaatan, millised on võimalused nende noorte inimeste Eestis tööle hakkamiseks, siis need ei ole väga head.
Kui viimast personaalsete uurimistoetuste konkurssi vaatasime, siis loodusteaduste peale anti välja ainult kaks noorte inimeste granti, mis on täiesti hull! Kui aga vaatame seda riigieelarvet, mis valitsuses läbi läks, on järgmisel aastal lugu veelgi hullem.
Me treenime need inimesed välja, väga paljud saadame välismaale õppima Kristjan Jaagu stipendiumiga, mis tähendab, et Eesti riik maksab neile selle eest, et nad omandaksid välismaal väga hea doktorikraadi. See stipendium sisaldab kohustust tulla tagasi Eestisse, et siin kõiki neid teadmisi kasutada ja kui ei tule tagasi, peab raha tagastama. Aga ei ole, kuhu tulla.
Ma olen üldiselt optimistlik inimene, aga ka mul hakkab optimism otsa saama.
Kui nüüd positiivsema juurde tagasi tulla, siis arutate täna Brüsselis teadlaste, ettevõtjate ja poliitikutega võimalikke koostöökohti. Mida te loodate sellest kohtumisest?
Minu arust võiks seal vastata küsimusele "Milles on asi?" Algtasemel ei ole ettevõtted ja ülikoolid koostööd käima saanud. Üksikud ilusad näited on, aga sisuliselt ei ole seda käima saadud.
Euroopal on saanud kõrini nendest riikidest, kes ise teadus- ja innovatsioonitegevusse ei panusta ning loodavad sõita kaasas teistega, kes panustavad. On isegi tekkinud mõiste kirikute ehitamine kõrbesse. See tähendab, et Euroopa Liit ei näe mõtet panna ühist innovatsiooniraha nendesse riikidesse, kes ei suuda ega taha omalt poolt panustada.
Ma räägin natuke kaugemast taustast ka. Juba väga pikka aega on Euroopa Liidu üks suur eesmärk olla juhtivaim teadus- ja innovatsiooniühendus. Läbi 2000. aastate ligines Euroopa LIit innovatsioonivõimekuselt USA-le – kuni majanduskriisini.
Nüüd näeme jällegi lõhe suurenemist: suureneb lõhe USA ja Aasia riikidega ja suureneb lõhe ka EL-i sees liikmesriikide vahel. On tekkinud sellised liidrite grupid, kus on Põhjamaad ning on mahajääjate grupid.
Ja kahjuks (kui vaatame ka teaduse finantseerimise trende, millele Teaduste Akadeemia, rektorite nõukogu ja teadusagentuur tähelepanu juhtisid) kipub ka Eesti sinna mahajääjate hulka jääma.
Kas Eesti on see, kes ehitab kirikuid kõrbesse?
Eesti on praegu väga huvitavas olukorras, kus statistilistes analüüsides ollakse kahe vahel. Täna tuleb vaadata, kas kukume sinna alla, või ronime üles. Kui järgmise aasta eelarvet ja kogu 2008. aastast alguse saanud trendi vaadata, siis me läheme sinna allapoole, kõrbesse.
Toimetaja: Rain Kooli