Orientalistid: aastal 2032 domineerib Aasia ning USA ja Euroopa kaotavad juhtpositsiooni
Aasia tähtsus muutub domineerivaks ning on vaid aja küsimus, millal USA ja Euroopa pole enam juhtival kohal, leiavad Lähis-Ida uurijad Peeter Espak ja Teet Toome. See aga tähendab, et Lääne toodangut tarbitakse vähem, mis omakorda toob Euroopale kaasa elukvaliteedi languse. Mis saab selle kõige juures aga kõrgharidusest ja Eesti ülikoolidest?
Missugune on olukord Eestis 2032. aastal religioosses mõttes?
Peeter Espak: Religiooni suhtes ei muutu aastaks 2032 midagi. Religioon teiseneb teistesse kohtadesse. Eesti on Euroopa üks kõige religioossemaid maid, mida ma tean. Ma ei tea ühtegi teist sellist riiki, kus ärimehed kasutavad näiteks pendlimehi, ennustajaid või kaardimoore. Inimesed kodudes vaatavad selgeltnägijate tuleproovi ja üleüldse lokkab tohutu ebausk. Noorte seas on levinud uusvaimsus, mis näiteks väljendub vahel selles, et nad näiteks ei söö liha. Nad ei tea aga budismist, mis lihasöömist taunib, midagi. See on religiooni teisenemine. Ma ei usu, et aastaks 2032 olulist muudatust toimuks.
Teet Toome: Tänapäeva lääneühiskonnas võib liha söömisest loobuda muidugi ka muudel põhjustel. Selle taga on tihtilugu ka fakt, et inimesed näevad, mis on lihatootmise taga.
Espak: Kindlasti on läänemaailmas valitsemas tarbimise- ja rahakultus. Selline progressi- ja edukultus. Pangaarvele saabuv raha tekitab seda õndsustunnet, mida varem andis ehk kirik.
Kuhu see välja viib? Hiina ja India on oluliselt jõulisemas positsioonis, kui Euroopa ei leia ka ühiseid religioosseid ideid. Euroopal võib aastaks 2032 olla seis pisut nukker.
Missugused suuremad muudatused toimuvad aastaks 2032. maailmas?
Espak: Üks olulisemaid muutusi majanduslikult on kindlasti USA kadumine maailma juhtpositsioonilt.
Tähendab see Hiina võidukäiku?
Espak: Mitte ainult. Ütleme nii, et maailma raskuskese kandub üleüldiselt Aasiasse. Loomulikult on USA sõjavägi niivõrd tugev, et 20 aasta pärast võiksid nad Aasia maatasa pommitada, aga seda ei saa lihtsalt teha, kuna neil puudub ressurss, et alasid hiljem kontrolli all hoida. Kõige olulisemaks sündmuseks ongi USA juhtpositsiooni kaotamine.
See ei tähenda, et Hiina selle endale saaks. Tekib mitu domineerivat piirkonda USA kõrvale, näiteks Euroopa, Hiina ja India. Aasia riikide rahvaarvu hulk on juba praegu tohutult tõusnud. Õhus on kindlasti küsimus, kuidas Araabiamaad hakkama saavad, nende teadus on väga nõrgal tasemel ning eks näis, kaua nad nafta pumpamisest elavad.
Aasia on juba praegu tõusnud domineerivaks – see on vaid aja küsimus, millal USA ja Euroopa pole enam juhtival kohal. Mis tähendab, et meie tooteid ostetakse vähem ja see omakorda toob kaasa Euroopale kindlasti elukvaliteedi languse. Tulevikus ei saa nii palju raisata ja tarbida. Hiina läheb nagunii USAst mööda, kui seal mingit suurt katastroofi ei tule.
Toome: Araabiamaades puudub teadus, tegelikult puudub Hiinas samamoodi siiani innovaatiline teadus. Nad teevad midagi, aga need suured projektid on suuresti Läänemaailma järgiaimamine. Nad tegelikult pole siiani eriti panustanud teaduse, teadusliku mõtlemise ja hariduse arendamisse. See aga muutub aastaks 2032.
Vaadates seda, mis on praegu toimunud, siis Hiina on olnud arenemisekursil viimased 25-30 aastat. Panustatud on ärisse, kergetööstusesse ja allhangetesse, kuid puudub innovaatiline teaduslik-tehniline areng. Lääne-Euroopa, Jaapani ja USA edu baseerub raha panustamisel haridusse ja teadustegevusse. Hiinas seda siiamaani tehtud pole: neil puudub korralik haridus, seega ei saa neil olla tohutult rahamahukas teadusareng selle pinnalt.
Nad võivad mingisugustes numbrites mööda minna USAst, nagu nad on Jaapanist mööda läinud mingites numbrites, aga mida see tähendab? Hiina on suuteline ära ostma Aafrika, et saada endale maavarasid ja põllumaad, aga muus osas pole nad veel midagi uut teinud.
Espak: Hiinlased kopeerivad Euroopa ülikoolikoolide mudeleid. Mulle tundub, et nad vaatavad, mis Euroopas on ja võtavad sealt asju üle. Nemad on hästi aru saanud, et humanitaaralasid on ka vaja ja üritavad neid kopeerida.
Näiteks assürioloogias on nad 20 aastaga tulnud pildile – neil on isegi üks oma teadusajakiri. Hiina nimega doktorante sellel alal on täis terve maailm. Ilmselt on seal kehtiv riiklik programm: oma tudengeid saadetakse üle maailma tippülikoolidesse ja pärast nad tulevad ülikooli tagasi ja nad loovad juba tasapisi oma koolkondi.
Küll aga on näha, et nende kujutlusvõime väiksem, nende uurimused on kuivad ja tehnilised. Nad ei oska järeldusi välja joonistada, nad ei oska mingisugust ajalooperioodi iseloomustada. Nad võivad olla kõik pähe õppinud, aga loomingulisust-innovaatilisust on vähe. Nad on 20 aastaga mitte kuskilt välja tulnud, järgmised 20 aastat, kui nad panustavad samamoodi, kes teab – see on pikaajaline protsess.
Toome: Hiinlased on väga töökad ja sihikindlad. Mis muidugi arengut veel kinni peab, on vaba mõtte takistamine Hiinas endas. Nad kompenseerivad seda sellega, et välja poole Hiinat on võimalik minna õppima, eks seal omandavad õppurid teatava mõtteviisi, mida ei pruugi saada Hiinas üldse arendada.
Lootus on, et ehk äkki jääb midagi külge ja see annab mingisugust lootust Hiina jaoks, et see vaba mõtlemine tekiks. Ainult infost ja teadmistest ei piisa, sul peab olema loominguline kujutlus. Hiina on isegi erinev Nõukogude liidust, kus vähemalt oli olemas väga tugev dissidentlus. Suure Kultuurirevolutsiooni ajal ja pärast tehti Hiinas puhas töö ja sellest taastumine on raske.
Liigume nüüd Hiinast tagasi Eestisse ja siinse haridussüsteemi juurde, mis on kindlasti ka muutuste-mõjutuste keskel. Mis muutub 2032. aastaks teadusrahastuses ja Tartu ülikoolis väikeste erialadega?
Espak: Kindlasti midagi muutub, kui ei muutu, siis teadus kaob. Ülikooli ülesanne ongi hoida teadusharusid elus, sest Tartu ülikool ja Eesti teadus on üliväike. Tartu ülikool praegu on täiesti võrreldav ühe Saksamaa väikese ülikooliga.
Tartu ülikooli eesmärk peaks olema saada tõsiseltvõetavaks teadusülikooliks. Näiteks Innsbrucki ülikool, kellega me koostööd teeme – täiesti reaalne oleks kuskile sinna kanti jõuda. Maailmas on 500 ülikooli, mis on arvestatavad, Tartu nende hulgas – see annab tunnustust, et Tartu on ülikool võiks 2032. aastaks olla kahesaja piirimail.
Kuhu on 2032. aastaks jõudnud teised Eesti ülikoolid?
Espak: Tallinn kasutab Tartu lüngad ära: mis siit teadustöö ja –harude mõttes kaob, kolib Tallinnasse või välismaale. Võtame või orientalistika. Tallinn on teinud juba sellekohaseid vihjeid, vaatame kuidas läheb. Kui jätkub nii nagu praegu, et meil pole otseselt arvestatavaid tippe, siis Tartu ülikool kaotab oma väärtust.
Mis muutub kultuuripärandi osas eesti ühiskonnas?
Espak: Loodan, et rukkilille ja suitsupääsukese kummardamist jääb vähemaks. Ja juttu eesti keele ilu ja puhtuse hoidmisest. Pigem on vaja selleks, et see keel säiliks, eesti keeles head uut kirjandust.
Või on vaja suurkujudest teadlasi. Räägitakse rahvusteadustest, milleta kogu kultuur välja sureb, aga tegelikult on ka see rahale orienteeritud. Mis pärandi hoidmisest räägime, kui ei tule uut loomet peale? Pärand säilib läbi uue loomise.
Seni on niisiis liugu lastud vanal materjalil?
Espak: No kas või Eesti Vabariigi aegse Uku Masingu, Linnart Mälli ja paljude teiste suurkujude arvel. Pigem oleks selliseid praegu vaja juurde.
Kuidas on orientalistikaga lood?
Espak: Orientalistikas pole häda midagi, teadlaste osas ei ole me rahvusvaheliselt iial nii nähtavad olnud. Aga mure on järelkasvu pärast.
Toome: Eestile on kasulik õppida orientalistikat, keeli ja suhelda Idamaadega. Eestis ei proovitagi neid sidemeid tugevdada. Varem oli meil Euroopa, kellega meil olid olulised kultuurilised sidemed, kuid nüüd on meie ees lahti kogu maailm.
Peaksime suurendama võimet olla dialoogis Idamaade ja nende kultuuridega. Selle tarvis peame Tartu ülikoolis arendama ka väiksed teadusharusid.
Espak: Mida väiksem, seda parem. Saamegi läbi lüüa pisikestel aladel, mida tehakse maailmas vähe, kui üldse. Kitsastel erialadel on võimalik end maailmas ülivajalikuks teha.
Toome: Kultuurile on paljusid asju vaja, kaalukeeleks pole ainult see, kas lööme läbi. Oluline on ainuüksi juba see, et need valdkonnad oleksid meie vaimuruumis olemas.
Eesti keele arengu juures, kui püüelda rahvusvahelisuse poole, pole mingisuguseid ohtusid või vastuolu?
Espak: Mind tsiteeriti serbia-horvaadi keeles. Google’i tõlke abiga sain artiklist mõtte kätte, kus ja miks mind tsiteeriti. Arvan, et 20 aasta pärast on infotehnoloogia nii palju arenenud, et Eesti teadlased võivad kirjutada eesti keeles.
Välismaal loetakse enda rahvuskeeles, vajutatakse nuppu ja lähebki nende keelde. Ei pea ainult inglise keeles kirjutama, juba praegu kirjutatakse igal pool oma rahva keeles. Soome on kaotanud oma identiteeti, sest nad väärtustavad oma keelt ja kultuuri vähe.
Saksa ülikoolides ollakse aga väga uhked saksa keele üle. Prantsuse, itaalia, hollandi keel ei kao kuhugi. Taanis ja Ungaris publitseeritakse nende enda keeles. Hiinlased kirjutavad enda keeles. Keeled ei kao kuhugi, kuid alles jäävad need, kes ennast ise edasi arendavad.
Miks meie kirjutame eesti keeles artikleid või mis mõte sel on? Aga selle pärast, et meil on tudengid ja teadlased, kes loeksid meie materjali, Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudis, usuteaduskonnas ja Tallinna ülikoolis. Mis mõttes heidetakse meile ette eesti keele kasutamist?!
Kas Tartu ülikoolist võib saada inglisekeelne ülikool?
Espak: Ma ei näe siin probleemi. Jutt inglisekeelsetest õppekavadest – kellele see probleeme valmistab? Õppejõud ise võiksid otsustada, mis keeles nad õpetavad. Ülikool peaks iga vähegi tõsiseltvõetavamat teaduskeelt au sees hoidma, loengud võiksid olla nii saksa, eesti, prantsuse kui ka inglise keeles. Kui Tartu ülikool muutub täielikult inglisekeelseks, kaob terve riik.
Toome: Ma ütleks teistmoodi. Arvan, et meil pole vaja kaasa minna inglisekeelestumisega. Me ei tea, mis saab, sest inglise keel ei ole ka igavene. Meie identiteet baseerub eesti keelel – see on igal ajal olemas olnud. Loomulikult on tore, kui käivad välisõppejõud ning seda peaks soodustama.
Kas me peaksime soosima eesti õppejõudude inglisekeelseid loenguid?
Toome: Eestlased peavad hakkama võõrkeeles loenguid pidama, ma arvan, et see on halb, sest paljud neist ei oska hästi inglise keelt, seetõttu, mida nad räägivad, on märksa nõrgem sellest, mida nad on tegelikult võimelised eesti keeles edasi andma.
Praegu lõikame läbi eestikeelse teaduse: tudengid teevad inglise keeles referaadid ja kursusetööd, eesti keeles ei olda valmis mõtlema, kuid inglise keeles jõutakse vaid teatud tasemeni. See on minu meelest halb, üliõpilasi tuleb sundida eesti keeles kirjutama ja mõtlema.
Espak: Ja reaalteadlased peavad ka eesti keeles artikleid avaldama. Kui pole terminoloogiat, siis tuleb see luua!
Peeter Espak on teoloog ja assüroloog. Teet Toome on Tartu ülikooli orientalistikakeskuse teadur. Tänasest reedeni saab portaalist uudised.err.ee lugeda teadlaste mõtteid teemal milline on ühiskond ning kõrgharidus aastal 2032. Vaata ka teisi tulevikumõtisklusi rubriigist Visioon 2032.
Toimetaja: Marju Himma