Mikser: Putini režiimi agressiivne poliitika peab saama selge vastuse
Kui Putini režiimi agressiivne ja ekspansionistlik poliitika ei saa selget ja üheseltmõistetavat vastust, võib see julgustada Kremlit astuma järgmisi provokatiivseid ja agressiivseid samme oma naabrite vastu, hoiatas kaitseminister Sven Mikser oma poliitilises avalduses.
Mikser rõhutas riigikogu ees peetud kõnes tõsiasja, et esmakordselt pärast külma sõja lõppu ja alliansi seejärgseid laienemisi on Euroopa silmitsi sedavõrd tõsiste kriisidega, nii oma ida- kui ka lõunanaabruses.
"Venemaa agressioon Ukraina vastu ja Krimmi annekteerimine ei ohusta mitte üksnes kehtiva Euroopa julgeoleku arhitektuuri püsimist, vaid see on ka otseseks väljakutseks Venemaaga vahetult piirnevate alliansi liikmesriikidele, nende julgeolekule ja turvatundele," lausus Mikser.
"On paraku enam kui tõenäoline, et kui Putini režiimi agressiivne ja ekspansionistlik poliitika ei saa selget ja üheseltmõistetavat vastust, siis võib see julgustada Kremlit astuda järgmisi provokatiivseid ja agressiivseid samme oma naabrite vastu," hoiatas kaitseminister.
Kaitseminister märkis, et nii Venemaa agressioon Ukraina vastu kui ka Iraagis ja Süürias toimuv tõestavad ilmekalt, et tänapäeval on kriiside ja konfliktide puhkemise eel hoiatusaeg muutunud sisuliselt olematuks. Sellega toimetulemiseks on tema hinnangul vaja tõsiselt panustada luurevõimekusse ja situatsiooniteadlikkuse tõstmisse.
* * *
Poliitilise avalduse tekst täismahus:
Austatud juhataja! Head riigikogu liikmed! Lubage mul alustuseks soovida teile tõsist ja töökat sügisistungjärku ning ühtlasi tänada teid võimaluse eest tutvustada teile eelmisel nädalal Walesis toimunud NATO tippkohtumise tulemusi, eelkõige neid, mis puudutavad NATO kohalolekut ja heidutushoiakut meie regioonis.
Tahaksin kõigepealt meenutada, et alates Eesti liitumisest NATO-ga 10 aastat tagasi on toimunud tervelt 8 alliansi tippkohtumist, 2004. aastal Istanbulis, aasta hiljem Brüsselis, 2006. aastal Riias, 2008. aastal Bukarestis, juubeli tippkohtumine Strasbourgis ja Kehlis, millega tähistati alliansi loomise 60. aastapäeva.
Seejärel, 2010. aastal Lissabonis tippkohtumine, millel võeti vastu praegu kehtiv NATO strateegiline kontseptsioon. Tunamullu Chicagos ja nüüd Newportis Walesis.
Võib öelda, et kuigi maailm on vahepeal näinud palju dramaatilisi sündmusi, ei ole julgeolekuolukord Euroopas ja selle lähiümbruses olnud nende aastate jooksul veel kordagi sedavõrd keeruline ja ohtlik kui nüüd.
Väga harva on ka NATO tippkohtumise kulgu ja seal vastuvõetavate otsuste sõnastusi jälgitud Eestis sellise tähelepanu ja kõrgendatud ootustega, nagu sel korral.
Seda kõike arvestades on eriti hea tõdeda, et ühegi varasema tippkohtumise otsused ja järeldused ei ole olnud sedavõrd Eesti nägu kui seekordsed. Me ütlesime juba enne Walesi suundumist, et sellest tippkohtumisest peab saama summit, mis kinnitab alliansi naasmist oma algse tuumikfunktsiooni juurde, milleks on kõigi liitlaste iseseisvuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse ühine kaitsmine.
Ja me saime Walesist kindla kinnituse, et NATO kollektiivse julgeoleku põhimõtteid võtavad kõik liitlased tõsiselt ja et kõik liitlased on pühendunud oma kohustuste täitmisele.
On tõsiasi, et esmakordselt pärast külma sõja lõppu ja alliansi seejärgseid laienemisi on Euroopa silmitsi sedavõrd tõsiste kriisidega, nii oma ida- kui ka lõunanaabruses.
Venemaa agressioon Ukraina vastu ja Krimmi annekteerimine ei ohusta mitte üksnes kehtiva Euroopa julgeoleku arhitektuuri püsimist, vaid see on ka otseseks väljakutseks Venemaaga vahetult piirnevate alliansi liikmesriikidele, nende julgeolekule ja turvatundele.
On paraku enam kui tõenäoline, et kui Putini režiimi agressiivne ja ekspansionistlik poliitika ei saa selget ja üheseltmõistetavat vastust, siis võib see julgustada Kremlit astuda järgmisi provokatiivseid ja agressiivseid samme oma naabrite vastu.
Ka julgeolekuolukord NATO lõunatiival on samavõrd dramaatiline. Ennast islamiriigiks nimetava terroriorganisatsiooni barbaarsed kuriteod Iraagis ja Süürias ei saa jätta maailma ükskõikseks.
Peale ähvardava kaose Vahemere ida- ja lõunakaldal peame me tõsiselt arvestama asjaoluga, et päris arvestatav osa islamiriigi võitlejatest kannab taskus Euroopa riikide passe ja ühel päeval, Euroopasse naastes, muutuvad nad paratamatult tõsiseks ohuks meie kõigi sisejulgeolekule.
Nii Venemaa agressioon Ukraina vastu kui ka Iraagis ja Süürias toimuv tõestavad ilmekalt, et tänapäeval on kriiside ja konfliktide puhkemise eel hoiatusaeg muutunud sisuliselt olematuks. Sellega toimetulemiseks on vaja tõsiselt panustada luurevõimekusse ja situatsiooniteadlikkuse tõstmisse.
Konfliktide ennetamiseks ja puhkenud konfliktide lahendamiseks on aga võtmetähtsusega liitlaste kohaolek ja usutav heidutushoiak, kõrge valmisoleku tase ja kiire reageerimisvõime.
Eesti on läbi aastate pidevalt rõhutanud, et kollektiivkaitse peab olema kogu NATO tegevuse põhifookus, see on põhjus, miks allianss 1949. aastal loodi, see on peamine põhjus, miks Eesti tegi alates iseseisvuse taastamisest lisatööd alliansiga liitumise nimel ja just kollektiivkaitse põhimõte on teinud NATO-st ka ajaloo kõige võimsama ja edukama julgeolekuorganisatsiooni.
Panus, mille meie oleme 10 aasta jooksul NATO liikmena andnud koosmõjus praegu Ukrainas ja selle ümber toimuvaga, andsid Eestile Walesi eel võimaluse kõnelda häälel, mis on palju valjem ja palju kuuldavam, kui meie suurus või meie väiksus seda eeldaks. Koos teiste NATO idapoolsete liitlastega nõudsime rohkem tähelepanu meie piirkonna julgeolekule ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Selle tähelepanu tulemusi saime ja saame lähemas tulevikus reaalselt näha ja kogeda.
Eesti delegatsioon läks tippkohtumisele viie keskse eesmärgiga, mida me oma NATO liitlastelt seoses Ukraina kriisi ja pingestunud julgeoleku olukorra tõttu küsisime. Esiteks soovisime näha NATO nähtavat kohalolu meie regioonis – nii õhus, maal kui ka merel.
Teiseks soovisime NATO varustuse eelpaigutamist meie territooriumile. Kolmandaks soovisime NATO kaitseplaanide ülevaatamist selliselt, et need vastaksid muutunud julgeolekuolukorrale.
Neljandaks tahtsime näha alliansi kiirreageerimisüksuste valmiduse tõstmist. Viiendaks soovisime, et liitlased annaksid kinnituse, et kaitsekulude vähenemine peatub ja kõik liitlased võtavad suuna kaitsekulutuste tõstmisele vähemalt 2%-ni SKT-st. Tänaseks võime öelda, et suutsime suurema osa soovitust ka saavutada.
Mõistagi on eesmärke, mille täitmiseks tuleb veel pingutada. Kuid meil ei ole ka kunagi olnud illusiooni, et ajalugu peaks just Walesi tippkohtumisega jõudma oma õnneliku lõpuni.
Tavapäraselt tippkohtumistel heakskiidetava lõppdeklaratsiooni kõrval oli seekordse summit'i tähtsaimaks vastuvõetud dokumendiks alliansi valmisoleku tegevuskava ingliskeelse pealkirjaga "Readiness Action Plan".
Meenutan, et kevadel, vahetult pärast Venemaa Ukraina-vastase agressiooni algust ja Krimmi annekteerimist koostasid NATO sõjalised juhid paketi otsekohe ellurakendatavatest julgeoleku tugevdamise meetmetest.
See pakett sai ka poliitilise heakskiidu ja seda asuti kohe ellu rakendama. Eesti valitsuse seisukoht oli toona, et kuna muutus meie julgeolekukeskkonnas on pikaajaline, siis ei saa ega tohi tugevdatud heidutushoiak Läänemere ja Musta mere regioonis olla ühekordne või ajutine.
Me nõudsime, et tugevdatud kohalolekust meie regioonis peab saama alliansi uus tavaolek, uus normaalsus. Walesis heaks kiidetud valmisoleku tegevuskavaga sai see uus tavaolek NATO riigi ja valitsusjuhtide kinnituse. See uus normaalsus annab raamistiku Eesti ja kogu NATO idatiiva julgeoleku tugevdamiseks, et olla valmis adekvaatselt reageerima Venemaa agressiivse käitumise tõttu halvenenud julgeolekukeskkonnale Euroopas. Sisuliselt on tegu täiesti uue lähtekohaga kogu NATO tegevusele.
NATO idatiiva julgeoleku tugevdusmeetmed, mis valmisoleku tegevuskava kohaselt jätku saavad, hõlmavad olulisemate koostisosadena järgmisi komponente. Esiteks, NATO kohalolu suurendamist NATO idatiival, nii õhus, maal kui ka merel. Teiseks, varustuse ja logistika eelpaigutamist.
Kolmandaks, ühe juhtimisstaabi toomist ühe NATO idapoolse liitlase territooriumile. Neljandaks, Ämari lennubaasi regulaarset kasutamist õhuturbe teostamiseks.
Viiendaks, Eestis ja Läänemere regioonis pidevalt paiknevaid ja regulaarselt roteeruvaid liitlaste üksusi ja kuuendaks, kollektiivkaitse stsenaariumil põhinevate õppuste mahu ja hulga suurendamist.
On ütlematagi selge, et meid puudutavate heidutusmeetmete puhul on Eesti kohustatud ja ka valmis pakkuma liitlastele omalt poolt vastuvõtva riigi toetust.
Valmisoleku tegevuskava kui raamistik on heaks kiidetud ja nüüd tuleb see vastavalt tippkohtumisel kokkulepitule täita ka konkreetse sisusega. See eeldab intensiivset ja kiiret tööd ennekõike Brüsselis, aga kindlasti ka kõigis liitlaste pealinnades. Esimesi ülevaateid selle töö tulemustest ootame me juba järgmistelt välis- ja kaitseministrite kohtumistelt.
Peale eelkirjeldatud heidutusmeetmete võeti Walesis vastu otsus asuda väga kiire reageerimisvõimega üksuse loomisele NATO reageerimisväe (ingl NATO Response Force) koosseisus. See üksus, ingliskeelse nimega Very High Readiness Joint Task Force suudab reageerida paari päeva jooksul ja selle käsuahelat on lühendatud selliselt, et tema kasutamine saab toimuda sujuvalt ja tõrgeteta.
Oodatud edasiminek toimus Walesis ka küberkaitse valdkonnas. Koos NATO arendusväe juhatuse ülemaga allkirjastasin tippkohtumisel lepingu, millega Eesti küberlabor cyber range sai täiendavaid funktsioone, aitamaks välja arendada kõigi alliansi liikmete ja ka lähimate partnerite küberkaitsevõimekust.
Arvestades seda, et peaaegu kõik tulevased relvastatud konfliktid sisaldavad ühe olulise osana ka küberkomponenti, on tegemist otsusega, mis aitab oluliselt parandada liitlaste valmisolekut.
Ei ole ilmselt mingi saladus, et pärast külma sõja lõppu, ja eriti eelmise kümnendi lõpu majanduskriisi, langesid enamiku NATO liikmesriikide kaitsekulutused sügavale alla kokkuleppelise rajajoone, milleks on 2% iga liikmesriigi sisemaisest kogutoodangust. Eesti seisukoht on ja on olnud, et olukorras, kus näiteks Venemaa kaitsekulud on ainuüksi, alates 2008. aasta Gruusia sõjast, kasvanud pea 50%, tuleb ka NATO kaitsekulutuste kahanemine peatada ja pöörata kaitsekulutused taas tõusule.
Vaid nii saame olla kindlad, et suudame ülal pidada ja arendada neid sõjalisi võimeid, mida me vajame reaalse maailma ohtudega toimetulemiseks ega pea hakkama tegelema soovmõtlemisega või ohuhinnangute ümberkirjutamisega vastavalt nendele võimetele, mida me endale piiratud ressursi tingimustes lubada saame.
Ehkki 2% tasemeni jõudmine ei saa realistlikult toimuda üle öö, on positiivne, et Walesi tippkohtumine tõi ka selles kaasa konkreetsed lubadused. Liitlased, kelle kaitsekulutused juba täna on 2% SKT-st või rohkem, sh Eesti, lubasid seda taset hoida. Need liitlased, kes praegu panustavad alla 2%, võtsid endale kohustuse kaitsekulusid suhtena SKT-sse rohkem mitte langetada ning jõuda 2% tasemele eeloleva 10 aasta jooksul.
Samuti lepiti kokku, et sama ajaperioodi vältel jõuavad kõik liitlased tasemeni, kus 20% kaitsekuludest kulub suurinvesteeringuteks ning teadus- ja arendustegevuseks. Lisaks said liitlased kohustuse esitada igal aastal aruanne oma kaitsekulutuste seisu kohta. Oluline on siinkohal märkida, et see on esimene kord, kus 2% lubadus anti riigi ja valitsusjuhtide tasemel.
Kõik need meetmed aitavad tõsta sõjalise kaitstuse kõrgemale tasemele, kui see kunagi on olnud. Meie ja liitlaste ühiselt otsustatud sammud tagavad selle, et liitlasväed jäävad Eesti territooriumile ning et NATO suudab reageerida igasugusele ohule senisest märksa kiiremini.
Jah, ma olen viimastel nädalatel mõnikord kuulnud ka väiteid, et Eesti valitsus oleks pidanud tippkohtumisel nõudma ja koju tooma veelgi rohkem. Võib ju olla, et süües kasvab isu, aga kindlasti tasub silmas pidada, et NATO ei ole mingi idamaaturg, basaar, kus alustuseks küsitakse 10-kordset hinda, et jõuda vaieldes ja intensiivselt žestikuleerides mingi mõõdukama kokkuleppeni. Kujutelm, et kui küsime diviisi, siis saame pataljoni, pärineb ajast, kui Moskvas plaanikomitees käies tundus mõistlik alustada fondi ja limiidi väljanuiamist mitmeid kordi suurematest arvudest, kui tegelikult mõeldavaks või mõistlikuks peeti.
Mõned kodu- ja välismaised kriitikud on püüdnud kahtluse alla seada sedagi, kas NATO üldse suudab oma liikmeid kaitsta. Vastus sellele on väga selge ja ühene: jah, loomulikult suudab. Vaatamata eelkirjeldatud väljakutsetele kaitsekulutuste hoidmiseks vajalikul tasemel, on üldteada fakt, et NATO kollektiivsed kaitsekulutused ületavad tänasel päeval näiteks Venemaa kaitsekulutusi enam kui kümnekordselt ning NATO liitlaste konventsionaalsed relvajõud on kaugelt võimsamad mistahes riigi või riikide bloki omadest.
See on kindlasti piisav, et heidutada Eesti agressiivset naabrit ka Läänemere regioonis, kus Putin usub end omavat konventsionaalselt ülekaalu.
Mul ei ole vähimatki kahtlust, et vajaduse korral on NATO ja kõik liikmesriigid oma ülesannete kõrgusel. Ent kuigi ma olen veendunud alliansi sõjalises suutlikkuses, liitlaste solidaarsuses ja artikkel 5 tugevuses, ei pruugi see üksinda olla piisav. Selles, et liitlastel on otsustavust ja jõudu meid kaitsta, peab olema veendunud ka potentsiaalne agressor. Usun, et Walesis langetatud otsused andsid selles osas väga selge ja ühemõttelise signaali.
Lisaksin veel, et ehkki alliansi otsustavus kõiki liitlasi vajaduse korral kaitsta on raudkindel, tahame me omalt poolt teha kõik mis võimalik, et sellist sündmust, mis artikkel 5 vallandaks, kunagi ei juhtuks. Ja seda võimaldab kõige kindlamal moel teha just nähtav ja usutav heidutushoiak.
Ka selles osas andsid tippkohtumisel langetatud otsused meile tublisti kindlust. Kõik, mis õnnestus Walesis saavutada, sai suurel määral teoks tänu Eesti erakordselt kõrgele mainele liitlaste hulgas. Peale selle, et hoiame riigikaitsekulutusi 2% tasemel SKT-st, sisaldub selles maines ka meie proportsionaalselt väga märkimisväärne panus Afganistani operatsiooni ja teistesse alliansi kriisireageerimismissioonidesse, aga ka küberkaitse-, küberjulgeolekutöö ning arvamusliidri positsioon. See, et meie arvamusel on NATO liitlaste juures kaalu, ei rajane mitte meie sõnadel, vaid palju rohkem meie senistele tegudel.
Kindlasti ei ole NATO vihmavari vabandus ega ettekääne oma julgeolekusse panustamises tulevikus järele anda. Me peame jätkuvalt pingutama, et Walesis võidetud edu hoida. Eesti sõjalise kaitse arendamine toimub pikaajaliste plaanide kohaselt, mille aluseks on erakondade vaheline konsensus põhilistes riigikaitselistes küsimustes ning stabiilne riigikaitse rahastamine 2% tasemel SKT-st.
Seda üksmeelt tasub hoida nii rahulikel kui ka keerulistel aegadel, nii valimiste vahel kui ka valimiste eel.
Lõpetuseks, julgeolek vajab peale sõjalise jõu ka kindlat tahet ja kainet meelt – usku sellesse, et me ise suudame ja tahame ennast kaitsta ning usaldust liitlaste suhtes, kes on kinnitanud oma pühendumust meie kaitsmisele ja toetamisele.
Täna rohkem kui kunagi varem vajab Eesti tasakaalukat, vastutustundlikku ja argumenteeritud riigikaitsealast debatti, mitte ülepaisutatud emotsioone ja ebakonstruktiivset paanikaõhutamist.
Üks kohalik analüütik kirjutas mõni aeg enne tippkohtumist ühes Eesti meediaväljaandes sellised read: "Kõige olulisem on mõista, et NATO-s ei ole praegu riike, USA kaasa arvatud, kes oleksid nõus Balti riikidele andma veksli lubadusega nende eest sõtta minna. Mingit automatismi ei ole ja need arutelud on Washingtonis, Londonis ja Berliinis veel pidamata".
Selgeim vastus sellistele arvamustele on aga Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama vahetult enne tippkohtumist Tallinnas peetud kõne, millest ta ütles, tsiteerin: "Selles alliansis ei ole vanu liikmeid ja uusi liikmeid, vanempartnereid ja noorpartnereid, on vaid liitlased, nii lihtne see kõik ongi. Me kaitseme absoluutselt iga NATO liikme territoriaalset puutumatust, NATO-ga koos ei kaota Eesti eales oma iseseisvust. Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on sama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine."
Arvamuste paljusus ja arvamusvabadus on demokraatlikus ühiskonnas kõrged ja kaitsmist väärt väärtused. Keda uskuda, on igaühe vaba valik, aga ma võin kinnitada, et NATO liikmesriikide, sh sõjaliselt ja poliitiliselt kõige võimsamate liikmesriikide juhtide sõnad ei väljenda mitte üht võimalikku arvamust või uitmõtet, vaid ülimalt informeeritud arvamust ja nende antud kinnituste taga on täielik valmisolek oma lubadusi tegudega kaitsta.
Päris lõpuks tahan tänada kõiki välisministeeriumi diplomaate, kaitseministeeriumi ametnikke ja kaitseväe ohvitsere, kelle kuudepikkune pingutus samuti tippkohtumise dokumentidest vastu vaatab. Nende töö jääb enamasti küll kaamerate eest varju, aga on tihtipeale pingelisemgi kui poliitikute vaidlused tippkohtumise koosolekulaua taga. Tänan teid tähelepanu eest!
Toimetaja: Priit Luts