Elu aastal 2032: üks läänemeresoome kultuur, flashmob-õpe ülikoolis ja GMO keelustamine (2)

Teadlased ennustavad elu aastal 2032 (Foto: uudised.err.ee)
10.04.2014 12:05
Rubriik: Eesti

Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja kirjutas kirja tulevikku, milles seisavad mõtted elu kohta Eestis aastal 2032. Kirjal seisab märge ajakapslisse asetamiseks 25 aastase ooteperioodiga. See kiri võtab ühtlasi kokku mitmete teadlaste ennustused selle kohta, milline võib olla elu 18 aasta pärast.

2011. aastal ennustati tänaseks, 2032. aastaks Eesti elanike arvuks 1 288 300 inimest. Neist 18 aasta vanuseid kodanikke 16 800, kellest värskeid gümnaasiumilõpetajaid 9373. Tegelikult osutus lähedasemaks 2014. aasta ennustus, mis pakkus 1 230 000 inimest, neist 14 400 on 18 aastased, kellest ülikooli sisseastumiskõlbulikud 8064 noort.

Nende pärast peavad suurejoonelisi turunduslahinguid Lippmaa Ülikool Tallinnas (asutatud 2024. aastal tehnoloogiaülikooli, Tallinna ülikooli ning kunstivaldkonna akadeemiate baasil. Alul taheti nimeks panna Lotmani Ülikool, kuid see mõte jäi Tartu Ülikooli aktiivse lobby tõttu Riigikogus ning TTÜ vaikival heakskiidul katki), Tartu Ülikool ning riigi rakenduskõrgkoolidest loodud konsortsium, mis vastutab sõjalise kaitsevõime, sisekaitse, lennunduse tugiteenistuste ning meditsiini (õendus ja hooldus) alase hariduse eest.

Viimase kasuks töötavad tugevalt riigipoolsed sihtstipendiumid õppimaasujatele. Alles on veel paar välisrahastusel elavat erakõrgkooli, kuid need ei oma Eesti kõrgharidusturul olulist kaalu. Ülejäänud on erinevatel aegadel liitunud riigieelarve sisulise kokkukuivamise ning väga suure sotsiaalkulutuste osakaalu tõttu.

Küll aga omavad mõju välismaised ülikoolid, kelle pärast kohalik academia sisemaise turunduse pinnal nii palju taplebki, kuivõrd äratõmme algab juba bakalaureuseastmest ning jätkub magistritasemel. Omal ajal, näiteks 2012. aastal tehtud ennustused pakkusid tänaseks päevaks 18-21 aastaste näol “tarbijaturuks” kokku 65 700 ning 21-24 aastaste hulgas 61 900 noort, kellest vähegi arvestatava kvaliteediga saab õppimisvõimelise “klientuurina” pidada turul vastavalt ca 24 300 ja 36 800 noort, siis reaalsus näitab paraku eavahemikus 19-24 numbreid vastavalt 69 523 ja õppimas lisaks esmakursuslastele kokku ca 35 000 noort. Seda on ainult ühe tugeva, keskmise suurusega ülikooli jagu.

Kunagi potentsiaalsel rahvusvaheliste magistriõppekavade turul ollakse juba lõplikult alla jäädud lähinaabritele Soomes, Rootsis, aga (energiaressursside arvelt kõrgtehnoloogiasse ümberinvesteerimise strateegia raames toimunud arenguhüppe tõttu) ka Norras, rääkimata “vanadest tegijatest” Suurbritannias, Hollandis ja Saksamaal, kuivõrd ei jõutud õigel ajal kokkuleppele vastavas jõudude koondamises ning ühistegevuses. Neli-viis suhteliselt väikest nišiõppekava kogu Eesti peale ei täida kunagist lootust kompenseerida omamaiste tudengite arvu langust välisüliõpilastega.

Globaalses plaanis ollakse täiesti maha jäädud USA, Taivani, Singapuri, Austraalia ning Brasiilia tippülikoolidest. Viimases kahes riigis on jõuliselt tärganud noored tehnoloogiaülikoolid, millest loodetakse üleilmse puudujäägi korvamist peamiselt uutes inseneriteadustes. Hiina kõrgharidusse investeerimise tagasilöökidest õpituna mängib globaalne finants-tööstusringkond seekord häid tulemusi andvale noorte talentide massilisele migratsioonile neisse riikidesse Kagu-Aasiast ja Indiast.

Üldist olukorda ei paranda ka see, et lõpuks ollakse Euroopa Liidus jõutud ülemaailmsel tasandil mahajäämuse vähendamiseks jõuliste ressursside koondamiseni – 2012. aastal pakutud 400-500 “liigse” ülikooli asemel ootab nüüd kiire “ärafokusseerimine” kuut-seitsetsadat. Kuivõrd jätkuvalt toimib “kahetasandiline Euroopa”, oodatakse selleks põhilist panust just Ida-Euroopalt.

Eesti õnneks on juba välja kujunemas Läänemere äärsetest riikidest grupp ühtehoidvaid ning omi huve ühiselt kaitsvaid riike, kus ühelt poolt omab “noorliikmete” suunas kasvavalt tasakaalustavat jõudu Poola ning teiselt poolt motiveerib Soomet ühine läänemeresoomeline kultuuriruum. Finantsilist ja seetõttu poliitilist juhtpositsiooni hoiavad siiski Rootsi ja Norra, pakkudes Saksamaale seljatagust tuge Vahemeremaade ja Prantsusmaa alliansi huvide ohjeldamisel.

Tartu Ülikool on enese jaoks sobivalt sobitunud sellesse keskkonda. Õppetöös kasutatakse valdavalt MIT, Oxbridge, Plancki Instituudi jt tippülikoolide vabavaraliselt levitatavaid MOOCe, mille kogumisse on ka Tartu Ülikool andnud oma panuse mõne kitsamalt spetsialiseeritud õpiobjekti näol.

Tudengitelt nõutakse kättesaadava materjali pinnalt loovat sünteesivõimekust, kuid pahatihti jäävad õppejõudude endi võimed sellele väljakutsele alla, kui silmas pidada näiteks vastavaks eesmärgiks vajalikke ülesannete koostamist ja pidevat uuendamist ning lahenduste hindamisvõimet. Ärksamate tudengite hulgas on moodi minemas forsseeritud otsingumootoritega varustatud multimeediavidinate abil läbi viidavad flashmob-stiilis improviseeritud on-line dispuudid, seda nii duellide, kui gruppidevaheliste turniiride vormis.

Arenemas on sealjuures CS, ehk Creative-Strat (e.k. loovstrateegia), kus interdistsiplinaarselt akadeemilistel vaimumõõkadel tuleb sähvida lasta mõnes kunstivormis või nende kombinatsioonis. Fraktalid on moeteema. Tihti on selline tegevus enese arendamiseks motiveerivam, kui tavapärane õppetöö, sest kõik teavad, et neil flash-mobidel on lõpuks alati kohal suurkorporatsioonide skaudid, kes otsivad kõrge loovusega isikuid. Unelmate töökoha saamiseks on võidud mitteametlikul CSil isegi suurem garantii, kui ametlik cum laude diplom.

Huvitaval kombel võib märgata korrelatsiooni CSide populaarsuse ning tudengikandidaatide poolse huvi tõusu vahel endistest Nõukogude Liidu maadest (välja arvatud Kasahstan), kuid siinkohal on veel vara põhjapanevaid järeldusi teha.

Teaduse poole peal on olusid arvestades seisud laias laastus “enam vähem”. LOTE (loodus- ja tehnoloogiateaduskonna) “musta bioloogia” tiib on koostöös arstiteaduskonnaga ravimitootja Pfizeri rahastatud ülikoolidevahelise konsortsiumi kooseisus maailma 1 protsendi mõjukaimate “klubis”, spetsialiseerudes geeniuuringute põhiste personaalsete ravimite väljatöötamisele.

Saadavast rahastusest peetakse ülal ka otsest majanduslikku kasu mittetoovaid uurimisprojekte, näiteks koostöös etnoloogide, folkloristide ja antropoloogidega inimgenoomi uurimistulemuste tõlgendamise abil välja selgitada inimliigi leviku- ja arengumustreid. Mõned neist uuringutest saavad lisarahastust ka teistest, enamasti USA päritolu erafondidest, et vastaval interpretatsioonil teaduspõhiselt võistelda/väidelda hiina kolleegidega, kelle riiklikult rahastatud ülesandeks on enam või vähem kaudselt viidata mongoliidse rassi, sealjuures (ja eriti) han’i genotüübi loomupärasele ülimuslikkusele.

LOTE “rohelise bioloogia” tiib täidab rahvusvahelisi uurimistellimusi erinevate toiduks kõlblike liikide kasvukiiruse tõstmisel, seda eriti merekeskkonnas. GMO katsetuste põhine mõnekümneaastane praktika toiduainete kasvatamisel/tootmisel on saanud tagasilöögi kahjulike mõjude selgel ilmnemisel inimorganismile, kuivõrd ei suudeta veel kontrollida kõiki kahjulikke kõrvalnähte, mis ühe või teise geenilõigu manipuleerimisel kompleksselt kaasnevad.

Vastavad katsetused on nüüdseks Euroopa Liidus peatatud ja keelatud, kuid nendega jätkatakse salamahti kolmandates riikides, kus info vaba liikumine ühiskonnas pole nii enesestmõistetav. Üldjuhul on TÜ teadlased vastavast kolleegide tegevusest teadlikud, kuid sellest on tavaks vaikida, nii nagu omal ajal vaikiti dopinguvahendite uurimise ja kasutamise teemadel.

Tulemuslik on ka arstiteaduskonna ning tehnoloogia- ja keemiainstituudi koostöös robotiseeritud, “nutikate”, aju poolt juhitavate ning peenmotoorikat võimaldavate proteesjäsemete väljatöötamise suund, kusjuures “intelligentsete materjalide” põhine tehislihaste ja närvide tootmise tehnoloogia on nüüdseks tõhusam ja kõvasti odavam, kui “elusate” kasvatamine. Eraldi töörobotite väljatöötamise ja tootmisfaasini väljaarendamise projektidest on juba kümme aastat varem loobutud, kuivõrd Jaapani ülikoolid koostöös MITiga (Massachusettsi tehnoloogiainstituudiga) on kogu muust maailmast kaugele ette jõudnud ning neile järelejõudmise katsed on osutunud liigseks raharaiskamiseks.

Küll aga on leitud kasvav nišš mitmesuguste vaimukate, emotsioone väljendavate robotmänguasjade väljatöötamise näol koostöös psühholoogide, disainerite ning informaatikateaduskonna programmeerimist õpetavate ja arendavate õppejõudude/teadlastega. Emotsionaalne laetus, nagu ka loovus, on kogu tootmis-tarbimispõhises maailmas defitsiitne ja nõutud kaup.

Samuti täidetakse valdkonnaüleseid allhanketöid teiste planeetide koloniseerimismoodulite väljatöötamisel. Eesti on ikkagi ametlik kosmoseriik, kes aitab lõunalaiuskraadidel kiiresti suurenevat noort populatsiooni Kuule ja Marsile lähetada. Täidetakse ka sõjatööstuse tellimusi, aga sellest ei räägita.

Uurimisgruppide uute tegutsemissuundade taset hoiab ülal jällegi rahvusvaheliste korporatsioonide ning Euroopa Teadusagentuuri poolt rahastatav postdoktarantuuride süsteem, mille riskifondi edukate projektigrantide osas on Tartu Ülikool üsna “kuumas” grupis. Allhankeuuringutes kasutatakse palju ka doktorante, kelle arv on kasvanud tänu riigivälise rahastuse põhisele palgatasemele märkimisväärseks – 23-28 aastaste eagrupis on ülikoolisüsteemi laborites ligi 5800 doktoranti, mis on rahvusvahelise rollijaotuse tõttu ka peamine välistudengite Eestisse tuleku kanal.

Humaniora on pärast 2014-20. aastaid toimunud “teadusrevolutsiooni” Eestis, mil riigi poolt rahastatavate teadlaste teadlaste arvu vähendati järsult 1800-lt ligi 700-le, suhteliselt vaevaliselt toibunud, kuivõrd just see valdkond allus kõige tugevamale redutseerimisele ning rahvusvahelised korporatsioonid ei oska veel Eesti “pehmeid teadusi” oma kasumiveski külge mõistlikul moel pookida.

Mitmed edukad maailmatasemel uurimissuunad, nagu orientalistika, arktiliste rahvaste uurimine, aga ka soome-ugri keeleteadus, on nüüdseks siirdunud tugevateks tegevusaladeks Helsingi Ülikoolis, kus toimub ka igijääst vabanenud arktiliste alade demokraatliku, humanistliku ja ökoloogilise hõlvamise komplekslahenduste väljatöötamine. Rahvusülikooli staatuse ning riigipoolse erirahastuse säilitamiseks peetakse Tartu Ülikoolis see-eest ülal kahteteist eestikeelset rahvusprofessuuri.

Rahvaluuleuurijatel on mõned uurimisgrandid, mille teemaks on internetifolkloori analüüsi kaudu erinevate gruppide ja subkultuuride meelsuse analüüsimine ning teadvustamatute mentaalsete pingete mõõtmine, et neid õigeaegselt ühiskonnale kõige valutumal moel maandada.

Mõned humaniora vilistlased disainivad koostöös punkarikalduvusi omavate psühholoogide ning häkkerite kogukonnaga perioodiliselt selliste ühiskondlik-psühholoogiliste pingete simulatsioone, söötes mimkri-vormis infot ette otsingu- ning sõelumismootoritele. Vähemalt kahel korral viimase viie aasta jooksul on nad niimoodi suutnud isegi esile kutsuda riikliku algatuse Kultuurkapitali poolt rahastatud varajastest 2000test pärit äärmususulist etnometalbändi Metsatöll vokaloid-koosseisu turnee näol.

Samas, näiteks ei ole õnnestunud neil siseministeeriumi ühiskondliku ja usulise tasakaalukuse osakonda provotseerida käivitama vokaloidprojektina samast perioodist pärit menuansambleid Sõnajalg ja Meie Mees, samuti kultuslauljat Toomas Annit.

Eraldi rakendusuuringulised projektid on rahastatud majandusministeeriumi tellimusel Eesti teadusagentuuri poolt, et töötada välja pärimuslikel narratiividel põhinevaid teenuseid ja tooteid turismitööstusele, seda eelkõige ajalooliste fiktsioonide ning rollimängulist identiteeti pakkuvate rituaalide vallas.

Moodne kirjandusteadus on siirdunud socialia valdkonda, kuivõrd kirjandusteoseid ja nende headust uuritakse kvantitatiivsete meetoditega grupidünaamika võtmes, mõõtes nende kaalukust grupi mõjukusega, kuhu autor kuulub ning ühiskondliku positsiooniga grupi hierarhias. Praktilise kirjandusteaduse seminaridel eksperimenteeritakse vastava positsiooni saavutamise tegutsemismudelitega.

Viimasel aastal on erialases kirjanduses laineid löönud interdistsiplinaarne, füüsilist antropoloogiat, tajupsühholoogiat ning kirjandusteadust ühendav uurimus, mis tõestas varajastel 2000tel ühe viimase tekstikriitilist meetodit kaitsnud ja viljelenud kriitiku Mihkel Kunnuse hüpoteesi – “Kas tõesti tänapäeva luulel on rinnad?”.

Teoloogia instituudis on peamiseks uurimisvaldkonnaks on moodsate ususektide ja –kommuunide ärimudelite edukuse võrdlus ja analüüs ning Valdur Mikita teoste, kui eestlusreligiooni aluste, tõlgendamine. Muide, Valdur Mikita “Lingvistiline mets” ja “Äparduse rõõm” on siiani kultusteosed ning ettevõtete loovjuhtide käsiraamatud Jorge Luis Borgese ning Lewis Carrolli teoste kõrval.

Tartus, viinakuul 2032

 

Toimetas
Marju Himma

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar

täna etv-s

täna vikerrraadios