Riigikontroll näeb kolme eeldust, et töövõimereform õnnestuks
Riigikontrolli sotsiaalvaldkonna auditite juht Liisi Uder toob välja kolm eeldust, et töövõimereform õnnestuks.
Esiteks. Reformi on plaanis esialgu rahastada eurorahast. Euroopa struktuurifondide raha on mõeldud Uderi sõnul selleks, et süsteemi muuta, ning see pole raha, millest seda üleval pidada.
Kuigi üks reformi eesmärke on ka üha kasvavate kulude ohjeldamine, ei ole siiani teada, kuidas finantseerida töövõimetoetuse süsteemi edaspidi – ajal, mil euroraha enam kasutada ei saa.
Riigikontrolli sellesisulistele pärimistele on vastatud, et see jääb järgmise valitsuse otsustada. "Kuigi pean reformi kui sellist õigeks, tuleb iga kulutuse puhul mõelda, kas selline tee on kõige otstarbekam. Peame endalt küsima, kas viiksime reformi läbi ka siis, kui meil euroraha poleks. Ilmselt küll, sest meil pole valikut. Kuid kas teeksime seda täpselt samamoodi, nagu teeme seda nüüd?" kirjutab Uder.
"Edaspidi peame need kulud oma raha eest katma ning on äärmiselt vastutustundetu lükata selle reformi kestlikkuse seisukohast üks olulisemaid otsuseid tulevikku," leiab Uder.
Juba eelnõu algses seletuskirjas on toodud kolm varianti, kuidas edaspidine rahastamine korraldada: töötukassa rahast (st töötuskindlustusmaksest või töötukassa netovaradest), riigieelarvest või mõlemast kokkulepitud osakaalus. Kuidas täpselt, vajab aga ühiskondlikku debatti, millest seni on hoidutud, märgib Uder.
Teiseks. "On küll oluline, et juba töövõime kaotanud inimesi toetab riik igakülgselt ja loob koos teiste osapooltega neile võimalused tööle naasta, aga samas ei tohi unustada, et see reform on tõeliselt edukas alles siis, kui meil ei kasva peale enam uut põlvkonda töövõimetuid," toonitab Uder.
Kuigi reformi esialgsetes plaanides olid tugevalt esil ka töökeskkonnaga seotud teemad, näiteks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustussüsteemi rakendamine, siis reformi hilisemas faasis on sellest loobutud. Nagu ka mitmed teised reformiga seotud isikud on rõhutanud, ei tohiks reformi läbi viia selliselt, et tervik on läbi mõtlemata.
"Kui me tegeleme vaid tagajärgedega ja mitte põhjustega, siis ei suuda me edaspidi ka kulusid kokku hoida," usub Uder. Töökeskkond peab paranema, peab kasvama töötajate nõudlikkus ja tööandjate vastutus töökeskkonna suhtes, et ennetada töövõimetuse teket.
Ei maksa unustada, et nii kaua kui ei ole võimalik panna tööandjat vastutama töövõime kao eest, peab sellest tekkinud kulud katma ühiskond solidaarselt. Seetõttu tuleb läbi mõelda ja rakendada tõhus ennetussüsteem, millele käesoleva reformi käigus ei ole tähelepanu pööratud, märgib Uder.
"Tean, et valitsuse kabinetinõupidamisele on ettevalmistatud järjekordne tegevusplaan tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse põhialuste väljatöötamiseks. Usun, et paljud teavad, et see on teema, millega on tegelenud kõik valitsused viimase 20 aasta jooksul ja jõutud pole kuhugi," kirjutab Uder.
Riigikontrolli järelauditis, mis käsitleb riigi tegevust turvalise töökeskkonna tagamisel, toodud kronoloogia selle teema käsitlemisest valitsuses ühel perioodil peaks Uderi arvates panema punastama.
Kolmandaks. Reformi vajalikkust Uderi sõnul enamasti kahtluse alla ei seata. Arutletakse selle üle, kas riik, kas ühiskond on selleks valmis, kas me oleme selleks võimelised.
Riigikontrolli jaoks on Uderi selgitusel murettekitav olnud töövõime hindamise uue metoodika rakendamine.
"Me ei sea mingil juhul kahtluse alla spetsialistide professionaalsust, kes nimetatud süsteemi on loonud ja seda seni vähesel määral ka testinud, aga nii laiaulatuslik reform, mis eeldab täielikku mõttemuutust, 180-kraadist pööret, saab edukas olla vaid siis, kui oleme selles metoodikas 100% kindlad," lisab Uder.
Riigikontroll hoiab end kursis ka oma kolleegide tööde ja tegemistega. Näiteks andis Ühendkuningriigi riigikontroll umbes 10 aastat tagasi sarnasele reformile hävitava hinnangu.
Seal järgnesid nõrgale ettevalmistustööle väga mitmed ebaadekvaatsed hinnangute andmised ja kohtuprotsessid. 30 protsenti töövõime hindamise juhtudest kaevati edasi. Peamine edasikaebajate argument oli, et kasutati valideerimata metoodikat, mis ei võimaldanud anda töövõime ulatusele õiget hinnangut.
Benjamin Franklin on öelnud: „Rumalad õpivad oma vigadest harva, targad mehed õpivad teiste vigadest, kuid kõige õnnelikumad on need, kes õpivad tänu teiste raskustele olema ettevaatlikud.” Seda tasub meeles pidada, lisab Uder lõpetuseks.
Toimetaja: Liis Velsker