Esmakordselt lubas kohus vanematel lapsendatud beebist lahti öelda
Lõuna-Eestist pärit Kerli ja Jaanus on esimesed, kes läksid kohtusse, et oma lapsendatud beebi riigile tagasi anda, kuna esialgu terveks tunnistatud lapsel diagnoositi neljakuuselt raske puue.
Kerli ja Jaanus tõid 2011. aasta detsembris haiglast koju oma lapsendatud poja Kevini. Täna see pisike poiss aga enam nende juures ei ela, ta ei kanna enam nende antud ees- ega perekonnanime ja ei ole enam seaduse mõistes nende laps, vahendas "Pealtnägija".
Kerli ja Jaanuse lugu on Eestis erakordne, sest teadaolevalt mitte kunagi varem ei ole kohus Eestis lapsendamist kehtetuks tunnistanud. Esimest korda lubas kohus emal ja isal lahti öelda ja loobuda pisipõnnist, kelle nad suurte katsumuste järel olid lapsendanud.
Et seda emotsionaalselt rasket ja delikaatset lugu paremini mõista, tuleb tagasi minna aastasse 2006. Tol suvel abiellunud Tartumaa noored Kerli ja Jaanus nägid aastaid vaeva, et loomulikul teel last saada. Lõpuks üritati ka kunstviljastamist, kuid paraku ikkagi edutult. Kuna lugu on delikaatne, siis jutustavad noored arusaadaval põhjusel oma loo anonüümselt.
"Ühel hetkel ma tundsin, et mu enda tervis hakkab selle tõttu juba alt vedama, igasugused muud asjad. Omavahel olime ka varem arutanud, et miks mitte lapsendada, ei ole ju tegelikult oluline meie jaoks just see geenipool, oluline on see, kus keskkonnas laps kasvab ja kõik see muu," rääkis Kerli.
Nende ainus soov oligi see, et laps oleks terve. "Kas poiss või tüdruk, kui näha vaeva nii palju lapse saamisega, siis sa unustad sellise väikse detaili nagu sugu või juuste värv täiesti ära, sulle on oluline see, et laps, kes tuleb, jookseb sulle vastu, ütleb emme, issi," lausub Kerli, kellel endal oli sügava puudega õde ning seetõttu teab ta, mida sellise lapse kasvatamine tähendab. Seetõttu sai ka taotlusesse kirja pandud, et puudega last nad ei soovi.
Miski ei viidanud lapse tervisehädadele
Lapsendamise protsess kestis üle paari aasta. Kerli ja Jaanus käisid koolitustel, täitsid lugematul hulgal dokumente, saatsid mitmesse maavalitsusse vastsündinu lapsendamiseks taotluse ja jäid ootama. Lõpuks, 2011. aasta jõulude eel saabus noortele oodatud kõne ühest Lõuna-Eesti haiglast. Teatati, et neile on sündinud poeg ja nad võivad teda haiglasse vaatama minna.
"Pisikesed, pisikesed silmad, väikesed käed, tume pea. Tal oli täpselt selline nahk nagu minu abikaasal, õrnalt tõmmum, juba mõtlesime, et suvel saab temaga kerge olema, et võib-olla ei saa nii palju päikesepõletusi. Juba samal päeval, kui nägime, käisid mõtted juba igasuguste asjade ümber ja tänu sellele me juba teadsime, et see on täpselt tema," meenutab Kerli.
Pisike Kevin nägi välja terve ja rõõsa. Ta oli saanud arstidelt sünnihindeks kõrged 8 punkti 9st. Südame löögisagedus, hingamine, lihastoonus, reaktsioon ärritusele ja nahavärvus olid kõik normis. Mitte miski ei viidanud sellele, et poisikesel võiks midagi korrast ära olla. Nii viisidki Kerli ja Jaanus pisikese poisi endaga koju kaasa ja hakkasid, süda täis armastust, nautima lapsevanema rõõme.
"Alguses tundus, et ta ikka areneb, aga kui me läksime esimest korda lapse perearsti juurde, siis perearst küsis kohe, mõni nädal oli möödunud pärast haiglast välja saamist, et kas teie laps on kogu aeg nii närviline ja jonnine," ütleb Jaanus.
Kerli sõnul oli laps kogu aeg närvilisem ja tahtis olla pigem ühe külje peal. Ka ei hakanud ta ilusti kaela hoidma. Lapse perearst ütles, et asi ei ole õige, ja järgmisel korral pani juba lapsele aja uuringuteks spetsialisti juurde.
Uuringutel selgus, et lapsel on sügav puue
Kerli ja Jaanus olid valmis pisikese Kevini eest võitlema lõpuni. Nad uskusid viimase minutini, et poisi tervisehädad on parandatavad ja neile ei tulnud mõttessegi oma pojast loobuda.
"Ma olin valmis selleks, et lähen arsti juurde ja öeldakse, et vaja on füsioteraapiat, vesiujumist, et ma pean lihtsalt võib-olla lapsega rohkem tegelema, võimlema, koju pallikesi ostma, pean olema sellisteks asjadeks valmis. Aga lapsest loobumise mõtet mul ei tulnud kordagi, et selline asi võiks mind ees oodata," nendib Kerli.
Pikalt kestnud teadmatus sai ootamatu pöörde mullu 26. märtsil, kui Tartu arstidelt saabus uuringute vastus. Diagnoos, mis oli ühtaegu ootamatu ja šokeeriv kõikide asjaosaliste jaoks. Ultraheli ja magnettomograafia uuringud tõid päevavalgele, et Kevinil on kaasasündinud raskekujuline aju arenguanomaalia ehk sügav puue, mille puhul ennustatakse imiku elueaks maksimaalselt üht aastat.
Kerli sõnul oli tema esimene mõte, et nad võtavad lapse koju ja elavad nii kaua koos, kui neile on aega antud. Kahe päeva pärast hakkas aga lapsel kodus väga halb. "Ta öö otsa oksendas ja pähe tekkis lohk, lõgi koha peale. Läksime siis haiglasse tagasi ja jätsime ta haiglasse, sealt ta viidi ta hooldekodusse," räägib Jaanus.
Arstid, kes tuvastasid lapsel lihtsustatult öeldes peaaju osalise puudumise, andsid väga selgelt mõista, et laps tuleb viia hooldekodusse, sest ta vajab ööpäevaringset valvet ja hoolitsust just meedikute käe all. 29-aastased Kerli ja Jaanus tundsid, kuidas nende maailm kokku varises. Kauaoodatud esiklaps, kellesse nad jõudsid nelja kuuga kiinduda, ei oleks arstide hinnangul hakanud kunagi kõndima, rääkima ega aru saama sellestki, et tal on vanemad.
Lapsest loobumine oli sisuliselt sundkäik
Idee kaaluda lapsendamise seaduslikku tagasi pööramist panid Kerlile ja Jaanusele ette meedikud ja Tartu maavalitsuse lapsendamise spetsialistid, kes kirjeldasid noortele äärmiselt keerulist tulevikku koos niivõrd raskelt haige pojaga.
"Sellel oli mitu põhjust. Üks põhjus on see, et kodus kasvatada ei saa, siis tahtsime anda teda hooldekodusse, kus on kogu aeg arstid, hooldajad, vastavad kasvatajad, kõik olemas. Üks variant oleks olnud see, et oleksime pidanud ise selle kõik kinni maksma. Aga kui me kuulsime rahalisest poolest, siis see oli väga, väga suur summa, mida meie perekond kohe kindlasti ei oleks olnud võimeline maksma igakuiselt," ütleb Kerli.
Teine variant oleks olnud saada riigi toetust, kuid siis oleks Jaanus ja Kerli pidanud loobuma ametlikult oma vanemlikest õigustest. "See oleks tähendanud, et kui me tulevikus oleks tahtnud teist last, siis see oleks olnud suhteliselt keeruline. Seetõttu otsustasimegi, et me proovime siis parem tühistada," selgitab Kerli.
Sisuliselt oli loobumine sundkäik. Ent kui teoorias oli see mõeldav, siis praktikas ei olnud keegi sellist sammu varem Eestis teinud. Siin tuli noortele appi Tartu maavalitsuse lastekaitse peaspetsialist Tiina Kivirüüt, kes elas neile kaasa juba hetkest, kui nad oma lapsendamise teed aastaid varem alustasid.
"See oli väga küsitav, sest praegune perekonnaseadus annab väga vähe võimalusi. Ka juriidiliselt oli keeruline leida sellele põhjendust. Eelkõige just mitte sisu mõttes, vaid juriidilises mõttes, et kuidas leida see alus perekonnaseadusest," ütleb Kivirüüt.
Kohus: haigla eksitas vanemaid lapse tervisliku seisu osas
Palganud endale appi advokaadi, otsustasid Kerli ja Jaanus katsetada, kas nad suudavad luua pretsedendi Eesti kohtupraktikas. Ettekäändena loobumiseks tõstsid nad esile, et neid on eksitatud lapse isiku osas, sest tervislik seisund on oluline isikut iseloomustav tunnus. Oli ju see Lõuna-Eesti haigla, kus Kevin sündis, kohtule välja andnud dokumendi, kus kinnitati must-valgel, et tegemist on igati terve lapsega.
"Seal ei olnud vastavat aparatuuri lapse uuringuks ja kindlasti on põhjus ka see, et meil puudub seaduslik alus, mis kohustaks lapsendamisele minevaid lapsi uurima. Ei ole määrust, kus oleks näidatud, et kindlasti on vaja lapsele teha aju-uuring," sõnab Kivirüüt.
Arstide hinnangul ongi nii, et kui vastsündinul väliste tundemärkide järgi midagi viga ei ole, siis teda põhjalikumale uuringule ei saadeta. Nagu selgub kohtuotsusest, on väidetavalt ka varem ette tulnud sellist eksimust, et sündimise hetkel terveks tunnistatud lapsel ilmnevad mõne aja möödudes tõsised terviserikked.
Kerli ja Jaanus alustasid kohtuteed mullu kevadel. Üllataval kombel sujus valulik protsess aga osapoolte teineteisemõistmises. Juba tänavu 9. jaanuaril tunnistas Tartu maakohus Kerli ja Jaanuse lapsendamise õigustühiseks. Põhjenduseks see, et haigla eksitas neid lapse tervisliku seisundi osas. Neile anti lapsendamiseks beebi, kes dokumentide järgi oli terve, kuid kellel kõigest neli kuud hiljem tuvastati sügav puue.
"Kõige tähtsam oligi see, et lapsendamine kuulutati kehtetuks. Arvangi, et me ei peaks praegu keskenduma sellele, et otsida süüdlasi. Pigem arvan, et selles loos ongi raske süüdlast leida. Seal oli mitmete väga õnnetute asjade kokkulangemine pigem," tõdeb lastekaitsespetsialist.
Spetsialist: lapsendatava uuringud peaks määrusega fikseerima
Kerli ütleb, et ei usalda enam pärast sellist kogemust arste. "Mina laseks peaarstiga koostöös teha kas või mõned lihtsamad elementaarsed uuringud: silmad, silmanägemine, kõrvakuulmine, võib-olla vereanalüüs, sellised lihtsad asjad. Võib-olla logopeed vaataks üle, neuroloog vaatab oma silmaga kindlasti üle".
Kerli ja Jaanuse juhtum ei ole mitte ainult Eesti justiitsajaloos pretsedenti loov, vaid tõi esile ka kitsaskohad lapsendamist puudutavates seadustes. Tartu noorte lugu on juba andnud tõuke muutuseks, et lapsendamisele minevad vastsündinud läbiksid põhjalikumad uuringud.
"On välja käidud mõte ja ettepanek, et võiks moodustada komisjoni või sellise töögrupi, kes teeks ettepaneku seaduse täpsustamiseks määruse näol, kus oleks fikseeritud täpselt, missuguseid uuringuid oleks vaja lapsendatud lapsele enne, kui temaga seda protsessi alustatakse. Minu arvates on vajalik määruse väljatöötamine, kus fikseeritakse täpselt, missuguseid meditsiinilisi uuringuid on lapsendatud lapsele vaja teha," märgib Tiina Kivirüüt.
Täna kasvab Kerli ja Jaanuse peres uus poisslaps. Taas lapsendatud, aga terve nagu purikas. Kerli sõnul on see väga palju aidanud üle saada, sest muidu oleks õhtuti koju tulles tühi tunne ja ees ootaksid tarbetult seisvad lasteasjad.
"Samas minu emasüda ei lase ka teist last, kes on hooldekodus, lõplikult hüljata, mis sest, et ta ei ole enam meie nime peal, ta on ikkagi ju minu laps. Ma ei saa ka päris niimoodi, et ma üldse ei käi seal," tunnistab Kerli, kes arvab, et jääb poissi hooldekodus vaatamas käima kuni lõpuni.
Toimetaja: Karin Koppel