"Pealtnägija" jälgis ühe õhtu jooksul häirekeskuse tööd
"Pealtnägija" jälgis ühe õhtu jooksul tööd häirekeskuses ja esimest korda ajaloos avasid oma hinged avalikkusele ka kogenud päästekorraldajad üle Eesti.
Homme möödub aasta Euroopa ühtse hädaabinumbri 112 tööle hakkamisest Eestis ja see on reformide musternäidis, kus umbes 15 aastaga toodi kõnekeksuste hulk 90 pealt 4 peale ja inimeste hulk 600-lt 300-le, vahendas "Pealtnägija".
Häirekeskuse peadirektori Janek Laeva sõnul saab Eesti häirekeskus aastas umbes 1,1 miljonit kõnet, millest umbes 465 000 puhul kooruvad välja akuutsed juhtumid. Eesti kohta on see tema sõnul palju.
Ehkki 90 protsenti Eesti elanikest väitis eelmise aasta lõpus, et nad teavad hädaabinumbrit 112, pole rahval eriti aimu, kes on need kangelased teisel pool telefonitoru, tänu kellele päästetakse Eestis tuhandeid inimesi, või mis asi on häirekeskus ning kuidas see tegelikult töötab.
"Pealtnägija" lubati suletud uste taha jälgima sündmuste keerist ühel reede õhtul ja esimest korda ajaloos avasid oma hinged avalikkusele ka kogenud päästekorraldajad üle Eesti.
"Minu rekord on olnud ligi 200 kutset päevas. Aga see on ka nii, et ma ainult istusingi laua taga, võtsingi vaid vastu hädaabiteateid. See oli raske aeg, see oli alles hiljuti, jõulude ajal, sest meil olid ju pikad jõulud. Vot siis ma tundsin, et hakkan murduma," rääkis häirekeskuse Põhja keskuse valvevahetuse juht Anne Kuuskmann.
"Kõnede arv ei ole üldse minu jaoks näitaja. Ma võin sada kõnet vastu võtta, kui inimene vajab abi, aga probleem tekib siis ja kannatuse paneb proovile see, kui see sada kõnet teeb üks inimene, kes tegelikult 112 abi ei vaja," märkis häirekeskuse Lõuna keskuse logistik, aasta töötaja 2015 Pille Kallavus.
Häirekeskuse Ida keskuse logistiku Tiiu Blaubergi sõnul inimesed pelgavad hädaabinumbrile helistada, sest kõnede vastuvõtjad esitavad väga palju küsimusi. "Inimesed arvavad, et kui me nii palju küsime, siis me ei taha abi välja saata, vaid norime," selgitas Blauberg.
Häirekeskuse Lääne keskuse valvevahetuse juht Hele-Mai Karm ütles, et kuige hullem arusaamine on ilmselt see, et sama inimene, kes kõnele vastab, saadab välja ka abi. "Korrutatakse kogu aeg, et ärge rääkige nii pikalt, ärge küsige nii palju, saatke juba abi välja," rääkis Karm.
Janek Laev kinnitas, et häirekeskuse päästekorraldaja, kes kõne vastu võtab, hakkab inimest küsitlema, et saada aru, miks abi on vaja ja keda on appi vaja saata.
"Kiire kõne peab salvestama ühe minuti jooksul. Selleks ajaks peab olema teada, mis juhtus, kus juhtus, ja kui kiirabi kutse, mis seisundis inimene on," selgitas Kallavus.
"Lühikesed küsimused. Ja siis ta hakkab seda vahetult korraldama - annab ülesanded logistikutele, kes hakkavad ressurssidega rääkima ja korraldama neid sinna sündmuskohta. Küsimuste esitamise lõpus on abi juba sõitmas, nii et seda helistaja ei näe ega tea," rääkis Laev.
Tema sõnul peaks häirekeskuse töötaja vastama hädaabikõnele umbes 10 sekundi jooksul, kuna aja venimisel muutub helistaja kärsituks.
"10 sekundit on ootetoonide keeles umbes 3-4. Ja kujutage ette, kui te olete ikkagi ärevas olukorras, elu-surm on silme ees, siis kaua sa jaksad neid ootetoone kuulata. Sa muutud kärsituks ja kui see inimene saab meid kätte pärast kümnendat sekundit, siis ta on ärev, tal on hirm, tema suhtlemismaneer ja kiirus, intensiivsus on hoopis teistsugused," selgitas Laev..
Toimetaja: Merili Nael