Mart Kadastik loobus Tartu aukodaniku tiitlist
Ajakirjanik Mart Kadastik, kes valiti eile vaidlustele vaatamata Tartu aukodanikuks, loobus sellest tiitlist. Oma otsust põhjendades peatus Kadastik lühidalt ka Postimehe omanikuvahetusel, kuna pole veendunud, et praegune Postimees on "südamega hoitud".
"Oli ilmselt ootuspärane, et minu kandidatuur tekitab erinevaid tundeid. Kes on töötanud ligi 40 aastat ajakirjanduses ja sellest enamuse aastaid juhina, ei saa kunagi olla kõigile meele järgi," ütles Kadastik meediale saadetud pöördumises.
"Kindlasti olen ka eksinud. Aga ühte võin kinnitada: ma ei ole kunagi kirjutanud teadvalt valet, mitte ainsatki rida. Mõtted, mida olen jaganud, on enamasti olnud need, mida on mõelnud tartlaste valdav enamus," märkis ta.
"Mina olen oma töö teinud. Aga ma leian, et seda jäi siiski väheks, et võtta vastu Tartu aukodaniku nimetus. Olin sel seisukohal kohe, kui kuulsin oma kandidatuuri ülesseadmisest. Aga siis jõudis Tartusse kiri Brüsselist - täis lahmivat sildistamist, vihkamist ja valesid," rääkis Kadastik.
"Olnuks võimatu alluda sellisele survele ning koos iseendaga allutada ka Tartu linna volikogu ühe edeva, arrogantse poliitiku järjekordse kampaaniavankri ette," lisas ta.
Postimehe omanikuvahetus
Kadastik puudutas oma pöördumises ka Postimehe müügitehingut, öeldes, et pole täielikult veendunud selles, et Postimees on "südamega hoitud".
"Täna ma tunnen, et olen vaba oma otsuse teatavaks tegemiseks: ma ei saa aukodaniku nimetust vastu võtta," ütles Kadastik.
"Mitte üldsegi mineviku pärast, vaid tuleviku pärast - täna veel ei ole mul täit veendumust, et olen andnud Eesti Meedia kontserni koos 'Postimehega' üle kätesse, kus ta on mitte ainult kahe käega, vaid ka südamega hoitud," märkis ta.
"Loodan, et see veendumus tuleb," lisas Kadastik.
"Kohe kui mulle öeldi, et kultuurikomisjon on sellise ettepaneku teinud, siis sai mulle selgeks, et olukorras, kus ma siiski pean ennast vastutavaks ka selle eest, et firmal läheks ka edaspidi hästi ja Postimees oleks ka Tartuga ikkagi südamega seotud, siis selles olukorras ei tunne ma ennast hästi, kui saan aukodanikuks," rääkis Kadastik "Aktuaalsele kaamerale".
Kadastik lisas, et Tarandi "Brüsseli kampaania" valguses muutus kogu aukodanikuks nimetamise protsess lihtsalt inetuks.
Erimeelsused volikogus
Tartu linnavolikogu nimetas eile linna aukodanikeks Kadastiku, kardioloog Jaan Eha ning lastekirjanik Tiia Toometi.
Otsus võeti vastu 21 poolt- ja 18 vastuhäälega, kuid sellele eelnes pikk ja tuline vaidlus. Volinikke ajas kahte leeri just Kadastiku esitamine aukodanikuks, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Sel nädalal kirjutas Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand linnavolikogule avaliku kirja, milles avaldas arvamust, et Kadastik ei sobi Tartu aukodanikuks oma kommunistliku mineviku tõttu.
Tarand nimetas Kadastiku 1980. aastatel ajakirjanduses avaldatud tekste vihakõneks. Eurosaadik soovitas volikogul hääletada iga aukodaniku kandidaadi osas eraldi, mitte komplektina. Sama ettepaneku tegi eilsel volikogu istungil ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon.
Ettepanek hääletada kõikide kandidaatide osas eraldi sai 19 poolt- ja 19 vastuhäält ehk ei leidnud vajalikku toetust. Hääled loeti mitu korda üle ning ka peale seda tehti veel ettepanekuid uuteks ülelugemisteks.
Lõpuks läks aukodanike nimekiri hääletusele siiski komplektina ning võeti vastu 21 poolt- ja 18 vastuhäälega. Tartu linnapea Urmas Klaas rõhutas, et Kadastik on teinud suurt tööd, et Eestis leviks vaba sõna. Volikogu istungil näitas kõige häälekamalt vastumeelsust IRL-i fraktsioon.
Kadastiku pöördumine täismahus:
Tänan kõiki häid inimesi, kes pidasid mu elu ja tööd Tartu aukodaniku nimetuse vääriliseks.
Oli ilmselt ootuspärane, et minu kandidatuur tekitab erinevaid tundeid. Kes on töötanud ligi 40 aastat ajakirjanduses ja sellest enamuse aastaid juhina, ei saa kunagi olla kõigile meele järgi. Ka „Postimehe“ ees ja „Postimehe“ eest seistes on mul tulnud langetada otsuseid, mis võivad näida ebaõiged üksikult võetuina ja milliseid on võimalik mõista üksnes väljaande kui terviku ja aja kontekstis. Ajakirjandus ei ole vähem ega rohkem kui oma aja peegeldus.
Kindlasti olen ka eksinud. Aga ühte võin kinnitada: ma ei ole kunagi kirjutanud teadvalt valet, mitte ainsatki rida. Mõtted, mida olen jaganud, on enamasti olnud need, mida on mõelnud tartlaste valdav enamus. Seepärast ongi „Postimees“ ja tema eelkäija „Edasi“ suutnud ka kõige keerulisematel aegadel säilitada oma usaldusväärsuse. Olen lugejatele selle usalduse eest ääretult tänulik.
Olen tänulik ka oma tublidele kolleegidele, kellega koos mul on õnnestunud tõsta paarikümne töötajaga Tartu leht Eesti suurimaks ja mõjukaimaks väljaandeks ning ehitada selle ümber rohkem kui tuhande töötajaga Baltikumi suurim meediakontsern – Eesti Meedia. Ma usun, et seda on rohkem, kui „Postimehe“ kauane väljaandja Jaan Tõnisson oskas unistada. Tema soov oli, et „Postimees“ oleks konkurentsivõimeline ajaleht Tallinnas ja seeläbi esimene üle Eesti. Toona ei olnud sel soovil määratud täituda.
Eesti Meedia kontserni algusaeg on 1989, Tartu, Tähe tänav, „Kroonpressi“ trükikoda. Ei ole enam minu lubada, ent võite uskuda, et seda uhket trükikoda ei vii Tartust ära mitte keegi mitte kunagi. Midagi jääb alati alles.
Mina olen oma töö teinud. Aga ma leian, et seda jäi siiski väheks, et võtta vastu Tartu aukodaniku nimetus. Olin sel seisukohal kohe, kui kuulsin oma kandidatuuri ülesseadmisest. Aga siis jõudis Tartusse kiri Brüsselist - täis lahmivat sildistamist, vihkamist ja valesid. Olnuks võimatu alluda sellisele survele ning koos iseendaga allutada ka Tartu linna volikogu ühe edeva, arrogantse poliitiku järjekordse kampaaniavankri ette.
Täna ma tunnen, et olen vaba oma otsuse teatavaks tegemiseks: ma ei saa aukodaniku nimetust vastu võtta. Mitte üldsegi mineviku pärast, vaid tuleviku pärast - täna veel ei ole mul täit veendumust, et olen andnud Eesti Meedia kontserni koos „Postimehega“ üle kätesse, kus ta on mitte ainult kahe käega, vaid ka südamega hoitud. Loodan, et see veendumus tuleb.
Andkem ajale võimaluse aru anda.
Ma vabandan, head inimesed. Ja palun linna volikogu tühistada oma otsuse see osa, mis puudutab mind.
Toimetaja: Oliver Kahu