Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Keskmine temperatuur Eestis on 19. sajandist kraadi võrra tõusnud
Klimatoloog Ain Kallise sõnul on alates 19. sajandist Eesti keskmine aasta temperatuur suurenenud umbes ühe kraadi võrra, vähem saartel ja enam Kagu-Eestis.
Tartus tutvustati täna Andres Tarandi, Jaak Jaaguse ja Ain Kallise raamatut "Eesti kliima minevikus ja tänapäeval", kus kirjeldatakse Eesti ja ümbruskonna kliimat aastatel 1020 kuni 2010.
Raamatu üks autor klimatoloog Ain Kallis rääkis Vikerraadio saates "Uudis+", et tuhande aasta taguse kliima kohta on väga keeruline informatsiooni saada.
"Praegu on maailmas umbes 10 000 ilmajaama, mis annavad pidevalt teavet ilmaolukorrast erinevatel maadel, Eestis on neid üle 20, sademete kohta saame teavet isegi ligi 60 kohast. Aga, mis toimus tuhat aastat tagasi, selle üle saame otsustada, kui loeme vanu kroonikad või kuuleme rahvapäraseid lugusid."
"Mida rohkem kaugemasse minevikku, seda vähem võime tõepärast infot hankida ja mida lähemale praegusele, seda täpsemad on teated ilmaolukorra ja kliima kohta," märkis ta.
Ammuste aegade kliima kohta saab infot koguda erineval moel. Kallis tõi siin näiteks Põhjasõja, sellest ajast on pärit mitmesuguseid puid. "Põhjasõja ajal olid nii Karl (Karl XII - toim) kui ka Peeter (Peeter I) head puuistutajad ja sellepärast võib vaadata aastaringide järgi, kuidas on need kasvanud, millal olid soojemad ja millal külmemad perioodid."
"Teine võimalus on vaadelda nn kaudsete ilmaandmete abil. Näiteks väga hea kliimaindikaator on jää, päris täpselt on pandud kirja Stockholmi, Helsingi, Tallinna ja Riia sadamate jääolukorrad, millal jää hakkas minema ja millal tulid laevad sisse. Selle järgi saab otsustada, milline oli ilm. Hea indikaator on ka lumikate, mille kohta on kirja pandud mõisates või kirikuraamatutes. Teavet saab ka sellistest andmetest, millal on hakanud rukis õitsema, millal on rukist maha pandud ja millal lõigatud," tõi Kallis näiteks.
Kallise sõnul võib arvata, et Eesti ajaloo kõige keerulisem klimaatiline olukord oli 16. sajandil, mil oli väike jääaeg.
"Siis olid sellised suved, kus rabad olid veel kuni juulikuuni kaetud jääkirmega ning kogu suve tuli tubades kütta, et sooja saada. Nii, et praegu elame päris õnnelikult ajal," märkis klimatoloog.
Küsimusele, kuhu suunas ilm maailmas liigub ja milliseks see Eestis muutub, vastas Kallis, et seda saame teada 50 või 100 aasta pärast.
"Praegu on alates 19. sajandist Eesti keskmine aasta temperatuur suurenenud umbes ühe kraadi võrra, vähem saartel ja enam Kagu-Eestis. 45 aastaga on 16 jaamas sademete hulk suurenenud 100 millimeetri võrra, mis on päris palju. Ja tuulisust on rohkem. Võimalik, et sadade aastate jooksul on ka ekstremaatilisi paduvihmasid rohkem tulnud," rääkis Kallis.
"Ka päikesepaistet on praegu rohkem, mis on päris huvitav, sest vahepeal see langes - 1930. aastatest kuni umbes 1990. aastateni - siis hakkas Eestis jälle päikesepaistet rohkem olema, pilvisus hakkas vähenema ja atmosfäär muutus puhtamaks," märkis ta ning lisas, et kõigest sellest on räägitud ka täna ilmunud raamatus.
Raamatu üks autor klimatoloog Ain Kallis rääkis Vikerraadio saates "Uudis+", et tuhande aasta taguse kliima kohta on väga keeruline informatsiooni saada.
"Praegu on maailmas umbes 10 000 ilmajaama, mis annavad pidevalt teavet ilmaolukorrast erinevatel maadel, Eestis on neid üle 20, sademete kohta saame teavet isegi ligi 60 kohast. Aga, mis toimus tuhat aastat tagasi, selle üle saame otsustada, kui loeme vanu kroonikad või kuuleme rahvapäraseid lugusid."
"Mida rohkem kaugemasse minevikku, seda vähem võime tõepärast infot hankida ja mida lähemale praegusele, seda täpsemad on teated ilmaolukorra ja kliima kohta," märkis ta.
Ammuste aegade kliima kohta saab infot koguda erineval moel. Kallis tõi siin näiteks Põhjasõja, sellest ajast on pärit mitmesuguseid puid. "Põhjasõja ajal olid nii Karl (Karl XII - toim) kui ka Peeter (Peeter I) head puuistutajad ja sellepärast võib vaadata aastaringide järgi, kuidas on need kasvanud, millal olid soojemad ja millal külmemad perioodid."
"Teine võimalus on vaadelda nn kaudsete ilmaandmete abil. Näiteks väga hea kliimaindikaator on jää, päris täpselt on pandud kirja Stockholmi, Helsingi, Tallinna ja Riia sadamate jääolukorrad, millal jää hakkas minema ja millal tulid laevad sisse. Selle järgi saab otsustada, milline oli ilm. Hea indikaator on ka lumikate, mille kohta on kirja pandud mõisates või kirikuraamatutes. Teavet saab ka sellistest andmetest, millal on hakanud rukis õitsema, millal on rukist maha pandud ja millal lõigatud," tõi Kallis näiteks.
Kallise sõnul võib arvata, et Eesti ajaloo kõige keerulisem klimaatiline olukord oli 16. sajandil, mil oli väike jääaeg.
"Siis olid sellised suved, kus rabad olid veel kuni juulikuuni kaetud jääkirmega ning kogu suve tuli tubades kütta, et sooja saada. Nii, et praegu elame päris õnnelikult ajal," märkis klimatoloog.
Küsimusele, kuhu suunas ilm maailmas liigub ja milliseks see Eestis muutub, vastas Kallis, et seda saame teada 50 või 100 aasta pärast.
"Praegu on alates 19. sajandist Eesti keskmine aasta temperatuur suurenenud umbes ühe kraadi võrra, vähem saartel ja enam Kagu-Eestis. 45 aastaga on 16 jaamas sademete hulk suurenenud 100 millimeetri võrra, mis on päris palju. Ja tuulisust on rohkem. Võimalik, et sadade aastate jooksul on ka ekstremaatilisi paduvihmasid rohkem tulnud," rääkis Kallis.
"Ka päikesepaistet on praegu rohkem, mis on päris huvitav, sest vahepeal see langes - 1930. aastatest kuni umbes 1990. aastateni - siis hakkas Eestis jälle päikesepaistet rohkem olema, pilvisus hakkas vähenema ja atmosfäär muutus puhtamaks," märkis ta ning lisas, et kõigest sellest on räägitud ka täna ilmunud raamatus.
Toimetaja: Inga-Gretel Linkgreim