Eesti õunad võiksid Poola ubinad poodidest tõrjuda alles kümmekonna aasta pärast
Tänavu on tulemas hea õuna-aasta, aiad on õuntest lookas. Võiks arvata, et peagi jõuab kogu see rikkus ka poelettidele, kuid tegelikkuses vaatab sealt vastu ilmselt senine pilt - Poola õun. Eestis põllumajandustoetuste abil rajatavatest tööstuslikest õunaaedadest hakkab tõsisemat saaki saama alles kümmekonna aasta pärast. Tõsi, Poola õunast maksab see ikka rohkem, kuid tarbija on üha teadlikum ja eelistab kodumaist.
Nii nagu kinnisvara puhul määrab hinna asukoht, võib sama öelda ka aiasaaduste kohta - Eesti geograafilisest asukohast tingitud jahe kliima ei suuda Kesk- ja Lõuna-Euroopa keskmiselt kuu aega pikemas suves küpsenud saadustele samaväärseid tingimusi pakkuda. Seetõttu on ka meie põldude-aedade saagikus väiksem.
Kui veel 2010. aastal laius Eestis õunapuid umbes 3000 hektaril, siis nüüdseks on järele jäänud vaid 1600, sellest 800 hektaril kasvatatakse õunu tööstuslikes kogustes ehk suuremal pinnal kui 0,3 hektarit. Ülejäänud on koduaiad.
Põhjuseid on mitu: ühelt poolt seesama klimaatiline pool ehk et õunakasvatajate sõnul ei tasu Eestis tootmine ära, kuivõrd Poola õun tuleb soodsamate kasvutingimuste tõttu ikka odavam, teisalt olid aga aiasaadused pikalt alatoetatud - põllumehel oli majanduslikult mõttekam kasvatada vilja, kuid mitte õuna. Teadlikult on põllumajandustoetust õunakasvatamiseks hakatud maksma alles 2014. aastast alates ning selle mõju tuleb kümmekond aastat oodata, sest pooled neist 3000 hektaril laiunud õunaaedadest on vanad ja metsistunud, nende asemele toetuste abiga rajatavad noored õunaaiad aga esimestel aastatel veel mingit saaki ei anna.
Seega kümme aastat on eeldatav perspektiiv, enne kui Eesti õun Poola oma poleletilt välja tõrjuma võiks hakata.
Eesti isevarustuse tase ehk suutlikkus katta nõudlust on õunte osas üksnes 15 protsenti. See tähendab, et ülejäänu on importkaup - arenguruumi Eesti õuntele on küll.
Seda kinnitab ka Halika õunatalu juht Lauri Kasvand, kelle hoole all on 20-hektariline õunaaed. Tänavu loodab ta saagikuseks 300 tonni õuna, millest osa jõuab ka poodidesse, kuid suurema osa müüb talu laatadel ja turgudel maha - nii on lihtsam.
Ühistuline tegevus puudub
Jaekettide nõuded tarnekindlusele ja kogustele on ranged, seetõttu Eesti õunal sinna suuremat asja ka pole. Abiks oleksid ühistud, kuid Eestis õunakasvatajad veel ühiselt oma toodangut ei turusta, põhjuseks eeskätt suured käärid vana ja uue tehnoloogia vahel, mis tootjates tulujagamise ootuses erimeelsusi tekitab. Kokku saab suuremad õunakasvatajad Eestis kahe käe sõrmedel üles lugeda.
"Ühismajandamiseks on vajalik uue kasvatustehnoloogia kasutuselevõtt, mis mujal Euroopas on juba ammune tava," selgitab Lauri Kasvand. "Ühel on tehnika, teisel ei ole tehnikat. Kasvatajate erinev tehnoloogia ei ole võimaldanud koostööd, see tekitas liiga palju jagamist. Kui aga kümne aastaga jõuame tehnoloogias Euroopale järele, tekib kindlasti ka ühistuid."
Uus tehnoloogia tähendab tihedamalt istutatud puid ja seega ka suuremat saagikust hektarilt. "Varasem tehnoloogia oli väga töömahukas. Vanade õunapuude lõikamine ja hooldamine nõuab palju tööjõudu, aga tänapäeval inimesed ei tee enam ainult puhtfüüsilist tööd, seetõttu oli vaja õunakasvatust kaasajastada, kuid see on tunduvalt investeerimismahukam kui vanaaegne õunaaed," toob Kasvand esile, miks uuel tehnoloogial rajatud õunaaedu nii visalt juurde tuleb. Need vähesed rajatud õunaaiad aga peavad enne mitu head aastat kasvama, kui saaki andma hakkavad.
"Arvestama peab kogu tsükli pikkust - istikut kasvatatakse puukoolis pistoksast kuni istutuskõlbuliku istikuni üks-kaks aastat, istutusest kuni esimese saagini läheb veel üks-kaks aastat ja „ mõistliku“ saagi annab puu sõltuvalt sordist alles neljandal-viiendal aastal," selgitab ka aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin. "Istandiku rajamiskulud on kõrged, jämedalt ca 15 000 eurot hektari koha. Aga esimese saagini on kõik ainult kulu, ja see kestab mitu head aastat."
Halika õunakasvataja Lauri Kasvand usub, et kui Eesti terves ulatuses võtab üle uued tehnoloogiad, on teoreetiliselt võimalik ka Poola õunaga konkureerida. Seal nimelt on "uus" tehnoloogia juba 40 aastat kasutusel. Sellega polegi vaja taastada endist, 3000-hektarilist mahtu, sest võimaldab väiksemal pinnal enam kasvatada: täpsemalt 1000-2000 puud hektarile senise 300 asemel.
Euroopas ongi keskmised õunaaiad ühe-kahe hektari suurused, seevastu Eestis olid varem levinud ka 100-hektarilised.
"Kui Eestis peetakse heaks keskmiseks saagikuseks 8-10 t/ha, siis Euroopa ootab oma õunapuuhektarilt vähemalt 30 tonni, rekordid on ka 70 t/ha. Eesti kindlasti ei saavuta kesk-Euroopa taset, maksimum oleks 25-30 t/ha," selgitab Kasvand, tuues põhjuseks taas kliima eripärad, sest sooja aega on Euroopas kuu aega rohkem kui Eestis. Piirangud sortidele ja õuna suurusele paneb ka päikese hulk ja intensiivsus.
Kas Eesti õun aga ka tegelikult Poola oma välja tõrjub, selle osas jääb Kasvand skeptiliseks. "Kasvatajaid on juurde tulemas, aga kas Poola õuna asemel Eesti õun letile jõuab, on juba teine asi."
Ta jagab veel puu- ja köögiviljakasvatajate üldist muret: kauplejad kasutavad Eesti kasvatajaid ära, ostes pisut aiasaadusi neilt ja ülejäänu kusagilt välismaalt ning varjatakse sedasi tegelikku päritolumaad.
Ükski instants ei suuda tuvastada, kust kaup tegelikult pärit on ning pealtnäha on päritludokumendid korras. Pelgalt välimuse järgi ju kindlaks ei tee, mis päritolu õun või maasikas on.
PRIA toetus toodi appi
Õunatootmine hakkas sel kümnendil järsult kukkuma, sest kõrgete kulude ja ebakindla saagikusega valdkonnale põllumajandustoetusi ette polnud nähtud. Et tendentsile pidurit panna, hakkas riiki viimaks 2014. aastast ka õunatootmist EL-i vahenditest PRIA kaudu toetama.
"Sektoris on probleemid poliitilised ja ajaloolised – taasiseseisvumise ajal pole riik aiandustootmist teiste sektoritega võrdselt toetanud, võiks öelda, et peaaegu üldse mitte. Kuni aastani 2014 võis öelda, et uusi tootmisistandikke polnud praktiliselt rajatud ebapiisava investeerimisvõimekuse tõttu, üksikud fanaatikutest erandid välja arvatud," selgitab Strastin tagamaid.
Maaeluministeeriumi taimekasvatussaaduste büroo juhataja Erkki Milleri selgitusel on puu- ja köögivilja kasvatamise otsetoetus mõeldud raskustes oleva sektori toetamiseks. "Läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga selgus, et toetada ei ole võimalik kogu sektorit, vaid nende kultuuride kasvatamist, mille kasvupind on viimastel aastatel vähenenud."
Kuna toetusõiguslike puu- ja köögiviljade kasvupind (see ei hõlma üksnes õunapuid, vaid kõiki toetatavaid puu- ja köögivilju - toim.) vähenes statistikaameti andmetel 3391 hektarilt 2014. aastal 2289 hektarini möödunud aastal, väheneb järgmiseks neljaks aastaks ka toetuseelarve, seniselt 807 000 eurolt 544 782 euroni aasta kohta.
"Arvestuslik toetuse ühiku määr hektari kohta on endiselt 238 eurot, nii nagu esialgselt planeeritud toetuse väljatöötamisel. Tegelik toetusmäär sõltub taotletud pinna suurusest,“ selgitas Miller.
Lisaks puu- ja köögivilja kasvatamise otsetoetusele on puuviljakasvatajatel võimalik saada keskkonnasõbraliku aianduse toetust puu- ja köögiviljakasvatuseks.
Toetusest on juba pisut kasu olnud: selle tuules on mitmed kasvatajad tööstuslikus suuruses õunaaedu rajama hakanud. Kuni hektari suuruseid õunaaedu on viimastel aastatel tekkinud kümne ringis. "Eks järgmise viie aasta jooksul on näha, kui paljud neist suuremaks kasvavad. Alustajaid on palju, eeskätt toetuste tõttu, aga õunaaia rajamine on suur investeering," rõhutab Kasvand.
Õunatooted koguvad populaarsust
Väikesed muutused on siiski ka juba nüüd märgatavad: Rimi ja Selveri lettidele on paar Eesti suuremat õunatootjat viimastel aastatel jõudnud. Üha enam on muutunud kättesaadavaks Eesti õuntest toodetud mahl. Suurem lootus on Eesti õuna lisaks turgudele-laatadele aga kohata väiksemates poodides, mille sisseostutingimused pole nii jäigad kui jaekettidel, kinnitab aiandusliidu tegevjuht.
"Jaekettide jaoks vajalike mahtude ja tarnekindluse puudusel eelistavad paljud väiketootjad oma toodangut realiseerida turgudel, kus saab paremat hinda. Samuti on hakatud erinevaid tooteid tegema nagu limonaad, siider, krõpsud, et toorainet paremini väärtustada," rääkis Stastin. "Mina olen optimistlik ja ennustan sektoris kasvu."
Optimistlik on ka Kasvand, kiites eestlasi, kes üha enam kauba päritolu oluliseks peavad ja kodumaist kaupa nõuavad.