Maapiirkondade areng ei jõua kuidagi linnadele järele
Regionaalarengu strateegiate läbiv püüdlus on riigi erinevates piirkondades arengu ühtlustamine, mis sisuliselt tähendab püüet eelisarendada perifeerseid ning juba mahajäänud piirkondi. Ehkki arenguvahed suuremate linnade ja maapiirkondade vahel on vähenenud, on vahe tasandamiseni siiski veel pikk maa minna.
Kuivõrd piirkonna areng ja heaolu sõltuvad suuresti seal valitsevast majandustegevusest, analüüsis statistikaameti peaanalüütik Märt Leesment, kuidas on edenenud maapiirkondade ettevõtted võrreldes suuremate linnade mõjualas olevate äriühingutega, et hinnata, kas Eesti regionaalarengu strateegias aastateks 2005–2015 püstitatud eesmärk ning selle tekitamiseks vajalikud tingimused täideti, ning leidis, et ehkki vahe on pisut vähenenud, jääb arenguruumi veel küllaga.
Uues strateegias kasutatud täiustatud metoodika järgi jagatakse Eesti kaheks – Harju- ja Tartumaa (koos Tallinna ning Tartu linnaga) võrrelduna ülejäänud maakondadega. Esimene peaks tinglikult viitama linnalisele piirkonnale ning teine järeleaitamist vajavale maaregioonile.
Leesment vaatles kolme näitajat – müügitulu puhasrentaablust, tööviljakust töötaja kohta lisandväärtuse alusel ja põhivarainvesteeringud töötaja kohta.
Müügitulult saadav kasum maaregioonis kasvas
"Müügitulu puhasrentaablus näitab, mitu senti kasumit saadi igalt müügitulu eurolt. Võrreldes 2005. aasta näitajat 2013. aasta näitajaga, ilmneb, et kui ülejäänud maakondade näitaja kasvas pisut, siis Harju- ja Tartumaa näitaja koguni langes. Täpsustuseks, kuigi ka viimase regiooni puhul kogeti kasumi kasvu, oli müügitulu suhteline kasv seal kõrgem. Vaatamata sellele, et 2013. aastal oli ülejäänud maakondade müügitulu puhasrentaablus kõrgem kui Harju- ja Tartumaa näitaja, tuleks tähele panna, et töötaja kohta loodud kasum ning müügitulu püsis ülejäänud maakondades madalamal kui Harju- ja Tartumaal," selgitas Leesment.
Investeeringud põhivarasse maapiirkondades järele ei jõua
"Töötaja kohta tehtavad investeeringud põhivarasse kasvasid märgatavalt mõlema regiooni puhul. Paraku oli Harju- ja Tartumaa näitaja kasv suhteliselt kõrgem ning kuna ülejäänud maakondade näitaja oli juba 2005. aastal neli korda madalam kui Tartu- ja Harjumaa näitaja, ei saa investeeringute taseme puhul rääkida ühtlustumisest. Käsitledes investeeringuid kui tootmissisendeid, tekitab olukord regionaalarengu võtmes muret ning trendi jätkudes muutub ülejäänud maakondade ettevõtetel keeruliseks konkurentsivõimet tõsta," tõdes Leesment.
Regioonidevaheline tööviljakuse erinevus on vähenenud
Tootlikkuse üks levinuimaid väljendajaid on tööviljakus. Töötaja kohta arvutatud tööviljakus on Harju- ja Tartumaal püsinud aastatel 2005–2013 oluliselt kõrgemana kui ülejäänud maakondades. Siiski, suhteliselt suurem kasv ülejäänud maakondades on tublisti vähendanud regioonidevahelist erinevust," kinnitas Leesment.
"Strateegia üks eesmärk oli majandustegevuse pealinna piirkonda koondumise pidurdamine ning kõigi piirkondade konkurentsivõime säilimine. Ettevõtete regioonidevaheline erinevus vaadeldud majandusnäitajate alusel on aastate jooksul vähenenud ning seega võib väita, et regionaalarengu strateegia eesmärkidest lähtudes on liigutud õiges suunas. Siiski, loodetud võrdsuseni pole veel jõutud ning seega on olukorral veel paranemisruumi," järeldas Leesment oma analüüsis.
Toimetaja: Merilin Pärli