„Nemad elavad, meie sureme“ ehk kuidas Poola põllumajandus Eesti lehmade toel kosub
Põllumees Ants Aaman pani oma kinnisvara müüki, et omahinnast allapoole kukkunud piima kokkuostuhinda üle elada ja 40-pealise karjaga piimatootmist jätkata. Kõik põllumehed aga heategevust endale lubada ei saa: alates Venemaa embargost 2014. aasta augustis on Eesti piimakari vähenenud 9000 pea võrra ning poolakad noolivad Eestist veel lisa. Nemad saavad seda endale lubada, sest riik maksab kasvatajatele otsetoetusi.
Piima kokkuostuhinna vähenemist kompenseerib iga põllumees nagu oskab: kes jätab kevadise sööda soetamata, kes jätab lehmad seemendamata. Nii see kari tasapisi kokku kuivabki, kuid perspektiiv puudub. Põllumees ootab, et ka Eesti oma tootjatele lubatud otsetoetust 15 000 kasvataja kohta maksaks.
Balti riikide piima kokkuostuhinnad on Euroopa Liidu madalaimad ning paraku kukuvad veelgi. Nõnda vähenebki Eesti piimakari EL-is kõige kiiremini. Ajalugu näitab, et ühegi kriisi järel ei ole piimalehmade arvukus taastuma hakanud – iga kriisiga on see üksnes veelgi vähenenud.
Piimahind kukub püstloodis
Kui veel veebruaris maksti Eesti põllumehele piimaliitri eest kokkuostus 23 senti, siis märtsis vaid 21 senti. „Trend on, et liigub 19 sendi poole,“ nentis Aaman mõrult.
Konjunktuuriinstituudi juhataja Marje Josing selgitas, et alates 2008. aastast on maailmaturul kõigi toormete hindadel väga suur volatiilsus, mitte üksnes põllumajanduses. Kuid põllumajandustoorme kokkuostuhinnad on maailmaturul kukkunud aastaga 17% ning Eesti on maailmaturuhindadest tugevas sõltuvuses. Seetõttu, nagu tõdes Josing, on põllumajanduses äriplaani koostada äärmiselt keeruline – turg on nii heitlik.
„Positiivset valgust tunneli lõpus esialgu ei näe,“ tõdeb Josing igasuguse entusiasmita.
Toorainete hindade muutus maailmas viimase 12 kuuga (%). Allikas: Eesti Konjunktuuriinstituut
Ehkki piimakari vähenes juba jupp aega, püsis piimatoodang veel viimase ajani kõrgel, kuid nüüd on ka see ootuspäraselt langema hakanud. Eesti jaoks poleks väljapääs ka teistele Baltikumi turgudele pürgida, kuna sealgi on piima kokkuostuhind ühtviisi madal. Ülejäänud riigid saavad kõrgemat hinda lubada aga otsetoetuste tõttu - neid suudavad paraku maksta üksnes suuremad ja rikkamad riigid nagu Poola, Saksamaa, Belgia. Just nende maade piima- ja lihatooted võivad peagi Eesti poodides normiks kujuneda.
Piima kokkuostuhind EL-is. Allikas: Eesti Konjunktuuriinstituut.
Ehkki piimasektor on ühtviisi kannatanud, on enim kaotanud just tootja.
Marginaalide jagunemine juustu hinna näite varal. Allikas: Eesti Konjunktuuriinstituut.
Seakasvatus katab vajaduse
Seakasvatuse kriis on seotud katkupuhanguga. Katkupiirkonna tõttu III tsooni eraldatud tootjad ootavad pikisilmi piirangute lõppu – kui uusi seakatkujuhtumeid ei teki, hakkavad farmid piirangutest aasta teises pooles tasapisi vabanema. III tsooni tootjad on hetkel sunnitud oma toodangut alla omahinna turustama.
Küll aga on Eesti sealiha madalseisu ära kasutamas teised EL-i riigid – uuteks päritolumaadeks on näiteks Belgia, Hispaania, Saksamaa. Josing hoiatab, et varsti ujutab importsealiha Eesti turu üle ning selle tagajärjel võib Eesti sealiha isevarustuse tase langeda 70%-ni.
Teravili hoiab nina vee peal
Kui piim ja sealiha veavad põllumajandussektorit rentsli suunas, siis teravili on ainus, mis summa summarum kogu sektoril nina vee peal aitab hoida. Isevarustuse tase on tervavilja puhul väga hea. „Teravilja ekspordistrateegia on Eesti edulugu,“ kinnitas Josing.
Siiski, ka seal pole olukord pilvitu: kuna Eestis on hektaritoetus väiksem, saab ka põllumees vähem investeerida, mille tagajärjeks on EL-i keskmisest madalam konturentsivõime. Ehkki Eesti tarbija võib langevate hindade üle rõõmustada, on Eestist lõuna pool hinnad veelgi madalamad, mistõttu näevad lõunariikide tootjad võimalust oma odavama toodanguga Eesti turule tulla. Kui seda teeb suur põllumajandusmaa Poola, pole see Eestile just hea uudis. Seega võib Eesti tulevik olla muud päritolu teravili – hind on küll odav, ent toodang enam mitte omamaine.
Müüa tuleb lisandväärtust
„Me ei ole põllumajandusahelat vaadanud tervikuna, kuigi see on üks ahel. Turgude väljavaade on põllumajanduse arengukavades olematu. Eksport ei ole ministeeriumi rida, sellega peab tootmine kohe oma ahelas arvestama, mitte see ei saa hiljem lisanduda,“ oli Josing kriitiline. „Töötlev tööstus on meie pudelikael seal vahel.“
Josingu sõnum oli sama, mis teistegi toiduainete sektorite puhul: Eesti ei saa loota tooraine ekspordile, sest nende hindade ja mahtudega Eesti maailmaturul võistelda ei suuda, mõtlema peab kõrgema lisandväärtusega toodete eksportimisele, et mitte müüa üksnes hinda. Josing tõi eeskujuks Lätit-Leedut, kes on just piima töötlemisele panustanud.
Iga päev toob teate ühe piimakarja lõpust
Ainuüksi Venemaa impordikeeld on langetanud piima kokkuostuhinda Eestis ligi 30%. Lisaks Venemaa sanktsioonidele on piima hinnale karuteene teinud veel mitu tegurit: EL-i piimakvoodid kadusid aasta tagasi märtsis, Hiina impordinõudlus on vähenenud, USA dollar kallinenud, nafta odavnenud ning Eestis spetsiifiliselt on põllumajandustoetused piimatootjatele vähenenud.
See kompott ehk „täiuslik torm“, nagu seda nimetab põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus, ei ole jäänud mõjuta. „Iga päev tuleb uudis mõne piimakarja tootmise lõpetamisest,“ kinnitas Sõrmus.
Põllumees Ants Aaman näeb kiiret lahendust: kui Eesti hakkaks kiiresti lubatud otsetoetusi maksma, jääks ehk mõni piimakari alles, mis muidu näiteks Poola müüdaks. Käes on söödavarumise aeg, mistap põllumehel pikalt aega toetust oodata ei ole. Otsused langevad lähinädalail.
Alternatiivne perspektiiv on Poola piim Eesti lettidel juba paari aasta pärast. "Nemad elavad, meie sureme," kirjeldab põllumees Aaman Eesti olukorda võrreldes Poolaga.