SEB: pensioniks kogumisele pole alternatiive
Pensioniea tõstmisele ega süsteemile, kus inimesed koguvad oma pensionisäästud ise, ei ole realistlikku alternatiivi, väidab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.
Eelmisel nädalal esitas sotsiaalministeerium valitsusele analüüsi Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse kohta ja ettepanekud senise korra muutmiseks, kus muuhulgas tehti ka ettepanek tõsta pensioniiga 70. eluaastani, mille tingib demograafiline paratamatus, selgitab SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.
Vanadussõltuvuse määr ehk 65-aastaste või vanemate ning 20–64-aastaste suhe kasvab 2040. aastaks praeguselt 32 protsendilt 46 protsendini, 2060. aastaks koguni 67 protsendini ehk kahekordseks. Ühe pensioniealise kohta tähendab see vaid poolteist tööealist inimest. Võttes arvesse, et kõigist 20-64-aastastest on reaalselt tööga hõivatud vaid ligikaudu 75 protsenti, siis läheneb see suhe isegi ühele. Seetõttu ei ole realistlik oodata, et järgnevad põlvkonnad suudaksid oma maksude abil vanemat generatsiooni üleval pidada. Pikenema peab nii pensioniiga kui suurenema inimeste enda panus pensionisäästude kogumisse, kinnitab Nestor.
Võrreldes Eesti tänast pensioniiga – 63 aastat – muu Euroopaga, paistame pigem silma varasema pensionile mineku poolest. Jõukamates riikides on vanuselävend enamasti 65 aasta juures, Eesti saavutab selle taseme plaani kohaselt 2026. aastaks. Samas ei tähenda võimalus pensionile jääda, et seda koheselt kasutatakse. Erinevalt paljudest teistest EL riikidest jäävad eestlased pensionile veidi hiljem, kui seadus seda võimaldaks. Tegeliku pensionile mineku ea põhjal oleme EL riikide järjestuses märkimisväärselt paremal kohal, eriti naiste arvestuses.
Mitmes riigis jääb inimeste tegelik pensionilemineku iga riiklikule normile oluliselt alla. Näiteks prantslased ja belglased asuvad pensionipõlve pidama keskmiselt juba enne 60. eluaastat. Ida-Euroopa riikides nagu Poolas, Sloveenias või Slovakkias lähevad aga varakult pensionile hoopis naised. Tegelik pensionilemineku iga sõltub inimeste töömotivatsioonist, mida omakorda mõjutab seadusandlus ja majanduskeskkond. Madalate pensionite ja suure tööjõunappuse korral nagu Eestis, tasub analüütiku hinnangul tööturul vastu pidada võimalikult kaua.
Et vähendada pidevat vaidlemist poliitiliselt tundlikul teemal, on mitmed riigid sidunud pensioniea oodatava elueaga - mida kauem inimesed elavad, seda pikemalt tuleb ka tööl käia. Samas ei pruugi keskmine eluiga väljendada inimeste võimet töötada kõige paremini. Näiteks kui Eesti inimeste oodatav eluiga sünnihetkel on viimase kümne aasta jooksul kasvanud pea viie aasta võrra, siis tervena elatud aastate arv üksnes kolme aasta võrra. Seega võib inimene küll elada kauem, kuid tema tervislik seisund ei luba tal enam töötada, eriti puudutab see füüsiliselt raskemaid ameteid.
Nagu näitab Eesti kõrge töövõimetuspensionäride hulk, ei ole töötajate, kellel tervis endises ametis jätkamist ei võimalda, kohandumine olnud sujuv. Kui kontoritöötajate füüsiline vorm mõjutab nende töövõimekust vähem, on oluline küsimus ka vaimse vormi säilimine. Suuremast kogemusest hoolimata näitab enamus uuringutest inimese töövõimekuse vähenemist vanemas tööeas. Pensionieelikute oht jääda tööturul konkurentsis alla on ilmne.
Töötamine vanemas eas võib tähendada ka suuremat kihistumist. Parema haridusega inimesed on reeglina tervemad ja töötavad ametites, milles füüsiline võimekus on vähemtähtis. Madalama haridusega füüsilist tööd tegevate inimeste jaoks vaesusrisk pensioniea pikenedes aga suureneb.
Lisaks pensioniea tõstmisele on arutelu all ka pensionisüsteemi rahastamine, eriti, mis puudutab pensioni esimest sammast. Nimelt koosneb see baastasemest, mis on kõigi jaoks ühesuurune, tööstaažist ja kindlustusest, mis sõltub varasemast sissetulekust. Seega on pensionid tulevikus ebavõrdsed. Uue ettepaneku kohaselt soovitakse esimese samba sõltuvus sissetulekust kaotada, jättes alles vaid baas- ja staažiosa.
Küll on aga selge. et üksnes esimesest ja teisest heaks äraelamiseks tulevikus ei piisa, kinnitab Nestor.
Toimetaja: Merilin Pärli