Katrin Saks: Teletutvus
Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) direktor Katrin Saks arutles möödunud nädalal toimunud meediakonverentsil, et enim oleks tal kahju tuttavate tegelenägude kadumisest ekraanilt.
„Ma ise kuulun ETV-ealiste põlvkonda, esimesse, kelle kasvamist televisioon mõjutama hakkas. Meie koju toodi see ime kuuekümnendate alguses: mäletan siiani kaadreid sellest sõjafilmist, mis pärast pikka ja põhjalikku telerihäälestamist ekraani vallutas. Tegelikult oli see aeg, mil programm muutus igapäevaseks, hakkas arenema teleajakirjandus (mida ma ei mäleta) ja mil sündis Lasteekraan (mida ma jällegi mäletan).
Olen neil päevil korduvalt mõelnud sellele, mida see minu elus on tähendanud. Nojah, minu elus, kes ma 18 aastat ETV-s töötasin, on sellel majal muidugi väga eriline koht, aga pigem olen mõelnud, mis on see kõige olulisem, mida meie põlvkond sellest on võitnud või ka kaotanud? Näiteks aega?
Põrnitsesin ühel õhtul pikalt musta ekraani ja tundsin, et kõige rohkem oleks mul kahju sellest, kui homme poleks seal enam ühtegi tuttavat nägu – mitte uudiseid, võõraid maad ja rahvaid, võimalust oma silmaga näha ja kaasa elada erakordsetele sündmustele ekraanil ehk kogu kogu tohutut liikuvate piltide imet, mida televisioon on meile vahendanud, vaid nimelt tuttavaid telenägusid.
Naljakas, aga Tipi ja Täpi kõrval on lapsena mälupilti sööbinud näiteks Leo Soonpää oma Ars Longa saadetest, elegantne Moidela Tõnisson, keda salamisi kadestasin või Valdo Pant – no tema ilmselt seetõttu, et nende saadete ajal käskisid vanemad alati väga vagusi olla.
Kas ma tundsin neid? Kas ma tunnen teid, kes te seal täna olete? Keda ma üldse tunnen? Naabreid, kolleege, iseennast? Mulle tundub, et oluline on see, et te olete osa minu elust. Uskuge, ma tean, millest räägin. Elasin mitu aastat Brüsselis, kus oli küll sada telekanalit, aga mitte ühtegi tuttavat telenägu. Mitte kedagi, keda oleksin juba aastaid tundnud (internetiühendust selles korteris ka polnud, et selle vahendusel ETV-d jälgida).
Ja teatud mõttes on ju teletutvus hoopis stabiilsem ja mugavam. Eriti nüüd, kus ma vaatajana ei sõltu enam sellest, millal teie tahate minu koju tulla, vaid valin ma ise aja, mida teiega koos veeta. Seda tutvust tahan ma kindlasti jätkata, sest see seob mind teie kaudu ka teiste inimestega, oma maa ja rahvaga. Olen päris kindel, et selline pidet pakkuv roll sellel üksilduse sajandil pigem suureneb kui kaob. Teen kummarduse kõikidele nendele saatejuhtidele, reporteritele, uudisteankrutele, kes täna ekraanilt vastu vaatavad ja loomulikult kõigile neile, kes selle eest ekraani taga hea seisavad. Ma ju tean, kui suur meeskonnatöö see on.
Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) poolt kinnitan, et teeme, mida oskame ja natuke rohkemgi veel, et rahvusringhäälingule järelkasvu kindlustada. Täna on meil lisaks heale tahtele olemas ka korralik tehniline baas ja pühendunud õppejõud. Esimest korda võtame sel aastal vastu ka ühe televisioonile spetsialiseerunud magistrikursuse.
Lisaks praktikute õpetamisele püüame lähiaastatel panustada ka sellesse, et tegelda ajaloo ja teooriaga. Alles äsja loodi Tallinna Ülikoolis meediainnovatsiooni- ja digikultuuri tippkeskus, kus kohtuvad teadus ja loomelabor. See on heaks eelduseks suurepärase koostöö jätkumisele ja laienemisele.“
Toimetaja: Merilin Pärli