Orientalist: väga raske on kindlaks teha, kes Nepalis hukkunud on
Orientalisti Martti Kalda sõnul ei ole Nepalis sündisid ja surmasid praktiliselt registreeritud ning seetõttu on keeruline selgeks teha, kes riigis maavärina tagajärjel hukkunud on.
Traagilisest maavärinast Nepalis möödus nädal ja kuigi viimased päevad on toonud imelisi pääsemislugusid, pole valdav osa katastroofis kanntanutest näinud mingisugust abi, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
Iga org Nepalis on eraldi administratiivne üksus, teistest ära lõigatud, sest transport orgude vahel sisuliselt puudub.
Kuigi naaberriik India käivitas kohe pärast maavärinat laiaulatusliku päästeoperatsiooni ja koptereid India sõjaväel jätkub, ei jõua need siiski veel lähiajalgi paljude abivajajateni. Teine võimalik transpordivahend, auto, ei tule arvestades kokku kukkunud teid ja ilmastikuolusid enam paraku kõne alla.
"Pääsemine teise orgu on läbi kõrgete kurude. Vaadates praegust aastaaega, siis see tähendab seda, et kõrgemad kurud on lund täis ja me ei räägi siin Eesti lumest, vaid ikkagi 4-6 meetri kõrgusest lumevallist. Ma arvan, et lõplik hukkunute arv selgub kesksuvel," rääkis Tallinna ülikooli õppejõud Martti Kalda.
Nepal on maailma üks vaesemaid riike ning olukorra traagilisusest annab aimu see, et tegelikkuses pole abi jõudnud isegi pealinna ümbrusesse.
Hukkunuid on Kalda sõnul raske kindlaks teha.
"Ilmselgelt see ei ole Eesti, kus rahvaloenduse saab läbi viia paari nädalaga ja kõik on ühendatud internetiga. Nepalis elab enamik elanikest - ma ütleks, et julgelt 95 protsenti - maapiirkondades, äärmiselt mägises piirkonnas. Enamik neist elab savist, õlgedest hüttides, kasvatab riisi ja nende sündisid ning surmasid praktiliselt kusagil ei registreerita. Nii et, kes üldse hukkunud on, on väga raske kindlaks teha," selgitas Kalda.
Tema sõnul arvavad sotsioloogid, et Nepalis elab 25 kuni 27 miljonit elanikku Eestist kolm korda suuremal territooriumil.
Nepalis viibinud eestlane: midagi sellist ei olnud ma kunagi tundnud
Maavärina ajal oli Nepalis ka 32 Eesti kodanikku. Üks neist oli Ragnar Plees, kes Eesti päästemeeskonna liikmena on käinud ise abistamas nii Pakistani maavärina ohvreid kui aitamas toime tulla Indoneesiat tabanud tsunami tagajärgedega.
"Ma olen maavärinaid varem ka tundnud, kuid midagi sellist ma ei olnud kunagi tundnud. See oli niivõrd tugev, et segas kõndimist ja jooksmist ja kestis päris pikalt. Loetud sekundid pärast seda tuli järgmine hoiatav heli ehk väga tugevad mütsud, mis viitasid sellele, et algamas on kivilaviin /.../, siis jäi veel mõni sekund aega reageerida ja varju otsimiseks. Aga see ei olnud kaugeltki veel kõik, sest sellele järgnes väga tugev lumelaviin koos ülitugeva tuulega - lumi segatud kivide ja mulla ja muu taolisega," kirjeldas Plees.
Selle tulemusel saabus pimedus ja kui lõpuks valgus jälle paistma hakkas, oli Pleesi sõnul pilt loodusest tundmatuseni muutunud. Edasi järgnes kuue eestlase jaoks viis päeva maailmast lõigatuna. Side n-ö välismaailmaga puudus ka sõjaväelastel, kes koos nendega mägedesse jäid.
"Me üritasime leida võimalikult turvalisi kohtasid elamiseks, sest jätkuvad kivilaviinid olid täiesti tavapärane - iga poole tunni või tunnise intervalliga kuskilt jälle üks korralik laviin alla tuli. Alguses me jaksasime joosta nende eest kuskile, aga hiljem juba isegi harjud ja viimasel ööl ei jaksanud keegi enam suurt liigutadagi, kui see laviin kuskilt tulema hakkas," rääkis Plees. Nälga tema sõnul neil päevil tundma ei pidanud.
Normaalsele haiglaabile ja elatusstandardile oli Martti Kalda hinnangul Nepalis ligipääs umbes 2 protsendil elanikkonnast.
"Me võime väga lihtsustatult öelda, et tegelikkuses meie mõistes medistsiinisüsteemile, ka haridussüsteemile ja meie mõistes normaalsele elatusstandardile oli ligipääs võib-olla 2 protsendil Nepali elanikkonnast. Need on need, kes elasid Katmandu orus ja selle vahetus ümbruses. See ongi Nepali üks suuri probleeme, et riik elas ju teatavasti turismist ja alpinismist, aga selle kasu lõikasid ka umbes 2 protsenti elanikkonnast," selgitas ta.
Nepali hingeelu peensusteni tundev Martti Kalda ütles, et mingisugust ettevalmistust, hoolimata seismiliselt aktiivsest piirkonnast, Nepalis maavärinateks ei olnud.
"Nepalil lihtsalt ei ole raha selleks, et mõelda sellistele asjadele. Kui me vaatame praeguseid hävitustöid UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvate hoonete puhul, siis need ongi praktiliselt ainsad kõrgemad hooned olnud. Vanaaja Nepalis ehitasid erinevate linnade väikevürstid üks kõrgemaid templeid kui teine ja need kõige kõrgemad templid ongi praegu täiesti rusuhunnikuteks kukkunud. Aga seal ei ole mingisugust ettevalmistust maavärinaks. Ma arvan, et kui me leiame kümmekond hoonet kogu Nepali peale, mis sellele maavärinale reaalselt vastu pidas, siis on hästi," arutles Kalda.
Toimetaja: Merili Nael