Vene meediajuht: ma ei tea inimesi, kes usuvad riiklikku televisiooni
ETV saade "Välisilm" käis Moskvas külas Venemaa telesaatejuhil ja tele- ning ajakirjandusärimehel Aleksandr Ljubimovil, et kõneleda sellest, mis on tema arvates Venemaa jaoks praegu peamisteks probleemideks ning muredeks. Venemaa riiklikes meediaväljaannetes leviva propaganda kohta ütles Ljubimov, et seda eriti ei usuta ning pigem suhtutakse sellesse huumoriga.
Aleksandr Ljubimovist sai kogu Nõukogude Liidus tuntud telenägu perestroika aastatel, kui kesktelevisoonis jõudis ekraanile saade "Vzgljad", kus hakati avameelselt paljudest tollastest tabuteemadest rääkima. Seejärel sai Ljubimovist meediaärimees, kes kuulub näiteks kontserni RBK ja ka teleseriaale tootva firma VID juhatusse. Saame kokku tema kodus ja jutt algab Vene ajakirjandusest.
Millised on praegu kõige tulisemad teemad Vene meedias?
Ukraina ja Ameerika.
Nii et ikkagi Ukraina?
Venemaa piiride ääres toimuvad pidevalt mingisugused arengud ja kui juhtus see, mis juhtus Ukrainas, oli näha, et see oli eksporditud revolutsioon ja ebastabiilsuse loomine meie piiride ääres... No kuulge, ukrainlased on nagu venelased, mina ei tee vahet. Kui räägitakse, et kaks rahvast, aga ma ei saa aru, kuidas peaksin eristama inimest Rostovist harkovlasest, kui temaga kohtuksin. Ma lihtsalt ei tea. Seepärast on see inimeste jaoks valus teema. Mõistagi nähakse seda maailmapoliitika kontekstis - et NATO laieneb ja tuleb pidevalt meie piiridele lähemale. Selge see, et see teeb kõigile muret.
Selge on see, et Ukraina ei ole iseseisev mängur, mõistetav, et seda, mis kirjutati alla 2013. aastal, kohe rikuti ja tegemist oli riigipöördega. No kuulge, kui välisriigi välisminister käib ja jagab meeleavaldajatele küpsiseid. See on mingisugune teater.
Aga mis Ukrainast saab?
Mulle tundub, et midagi erilist seal juhtuda ei saagi. Minski lepete peamine eesmärk - peatada sõjategevus - on põhimõtteliselt saavutatud. Aga kõike, millele Ukraina seal alla kirjutas, ei kavatse ta täita. Seepärast on mingit progressi mõttetu oodata. Õigem oleks oodata seda, et Ukrainas tekivad mingisugused uued poliitilised jõud - patriootilised, Ukraina-meelsed, mitte Ameerika ega ka Vene-meelsed, kes võtavad võimu. Aga see ei ole Porošenko.
Aga mida Ameerikast räägitakse? Siin Venemaal tundub, et Ameerika on peamine vaenlane.
Mulle tundub, et ameeriklastega ei ole võimalik läbi rääkida. Kõik need 1990. aastad, kui Venemaa püüdis läbi rääkida, andis järele ja järele ja järele, näitasid, et see ei õnnestu. Mäletan esimest Tsetšeenia sõda, väga verist ja seda, mida sellest räägiti USA-s, Euroopas, Eestis, kuidas toetati neid terroriste, võitlejaid, sooviti edu neile, kes soovivad minu riigi lagunemist... No millest siin rääkida on?
Aga mida tahavad ameeriklased?
Mul on raske öelda, ma ei tea mida nad tahavad.
Venemaalt soovivad ameeriklased enam demokraatiat...
No see on mõistetav, et kaks suurriiki soovivad milleski kuidagi kokkuleppida. No mulle tundub - ma ei ole poliitik, et nendega ei ole millestki läbi rääkida. Mulle on tegelikult see, mida nad mõtlevad Venemaast, alati olnud ükskõik. No kuulge, millest nendega rääkida - nad tapsid 15 miljonit indiaanlast. Tulid võõrale maale, tapsid seal kõik, siis 50 miljonit neegrit - pooled tapsid Aafrikas, pooled võtsid orjusesse. Millest nendega rääkida? Millest?
Kui Nõukogude Liit kokku varises, jätkas Ameerika külma sõda. Ja kõik.
Edasi läheb meie jutt Venemaa enda siseteemadele. Ljubimov leiab, et Venemaa riigina on alles arenemas.
Me ei ole poliitiliselt veel eriti arenenud riik - kui rääkida näiteks poliit-demokraatiast. Meil on veel pikk tee käia.
Aga alles ju olid riigiduuma valimised?
No see on, nagu ta on.
Mis mõttes "nagu on"?
No mis valimised, kuulge? Reaalsuses ju konkurentsi ei ole. Mis valimised?
Nii et midagi ei muutunud?
Ei muutunud. Minu arvates muutus olukord Putini jaoks halvemaks. Mida monoliitsem duuma tundub, seda enam meenutavad nad kusagil kindluses istuvaid inimesi. Reaalsuses on riik üha keerulisemaks muutunud, toimub palju erinevaid protsesse ja et kõiki neid huve konsolideerida, ühendada, leida kompromiss, on vaja teist, avatud poliitilist süsteemi. No võib-olla nüüd, kui vahetati presidendi administratsioonis välja palju juhte, võib-olla enne 2018. aasta presidendivalimisi midagi muutub. Ma ei tea.
Ma leian, et see ei ole kodanike jaoks veel probleem, sest Putin, kes on võimul olnud juba 18 aastat... ja olles tema kriitik, sest astusin eelmiste presidendivalimiste eel 2012. aastal tema vastasesse parteisse.
See oli oligarh Prohhorovi partei?
Prohhorovi partei 2012. aastal. Kuid Putinit kritiseerides, tuleb tunnistada, et ta saab üsna hästi hakkama. Objektiivselt öeldes mitte halvasti. Teda on seepärast raske kritiseerida, temaga vaielda. Selles mõttes on rahva jaoks täielike poliitiliste vabaduste puudumine mitte eriti teravalt tuntav. Mõjukamate inimeste - näiteks ärimeeste, ettevõtjate jaoks on see aga muidugi tuntav, sest nende huvid ei ole kusagil esindatud - ei riigiduumas, ei riigiasutustes, ei kuskil. Ja seepärast on nende mõju riigis väga piiratud, eriti vaadates seda, kui palju nad teevad Venemaa heaks. See on halb, kuid mitte surmav.
Kuid oletame, et majandusolud üha halvenevad ja rahvas hakkab Putini vastu sõna võtma ja tulevad uued valimised ja ta ei võida. Kas see on üldse võimalik?
Muidugi on võimalik. Kunagi ta epohh ju lõpeb ja mulle tundub, et ta peab sellest mõtlema kõigist enam. Sest kui ta on vastutustundlik poliitik - ja ta jätab väga vastutustundliku mulje -, siis on praegu ta peamine ülesanne mõelda, mis tuleb pärast teda. Ja mida varem ta hakkab sellega tegelema, seda pehmem tuleb üleminek.
Keegi tervelt mõtlevatest inimestest Venemaal ei soovi riigis järjekordset kaost. Seepärast arvan, et ta mõtleb sellest enam, kui meist keegi.
Ja seepärast vahetab ta oma vana kaardiväge nüüd uue vastu?
Võib-olla. Praegu ei ole veel mingisuguseid otseseid tõendeid selle kohta.
Aga paistab, et Putinit ei rahulda see monoliitne süsteem, mille rajas endine presidendi administratsiooni sisepoliitika juht Volodin. No uus sisepoliitika juht Kirijenko ei ole veel midagi teinud, mille põhjal mingisuguseid hinnanguid anda.
Räägime ka Venemaad raudselt enda haardes hoidvast propagandamasinast. Ennekõike riiklikust televisoonist, mille telgitaguseid Ljubimov hästi tunneb. Ja mille puhul ei ole saladus, et kohati näidatakse tõe ja uudiste pähe ka lavastatud lugusid. Näiteks Ida-Ukrainas toimuva kohta.
Eetrisse jõuab tõesti palju asju, me ise naerame selle üle, arvan, et ka vaatajad naeravad.
Kas arvate, et nad saavad aru, et käib propaganda tegemine?
Teate, mulle tundub, et mida julmemaid ja rumalamaid meetodeid kasutatakse, seda enam, mulle tundub, inimesed selle üle naeravad. Ma ei tea inimesi, kes usuvad riikliku televisiooni.
Aga ikkagi kõik vaatavad?
No vaatavad muidugi, sest riik on meil väga tugev, riik on 70% pangandusturust, riik on peaaegu kogu kütuseenergia kompleks. Riik, see on 3 miljonit riikliku lepingut, meil on seni veel riiklik majandussektor väga tähtis. Nii peab ju teadma, kelle võimu all elad, kes on su ülemus, mida ta mõtleb, millised on mõtted.
Aga telerit vaadatakse üha vähem. Kui mina olin saatejuht, oli vaatajate üldarv meil 30-40 miljonit. Nüüd on parimatel ühiskondlik-poliitilistel šõudel 4-5 miljonit vaatajat. Aga riigis on 150 miljonit inimest.
Kuid seda on vaja riigis stabiilsuse tagamiseks. Sest telerit vaatavad ennekõike vähekindlustatud inimesed, ilmselt nad usuvad, mida räägitakse, maainimesed, pensionärid. Riigipalga teenijad.
Ja nemad on need, kes valimistel hääletavad?
Ja nemad hääletavad. Nii et vaatajate üldarv langeb, aga vaatajanumbrid on olemas.
Ja viimane teema meie vestluses - viimastel nädalatel palju räägitud sõjaohust - et Venemaa valmistub suureks sõjaks, toimuvad sõjajõudude ümberpaigutamised, sõjalised manöövrid, tsiviilkaitse õppused.
Ma ei ole sõjaväelane, võib-olla mingisugused plaanid on olemas, aga nii palju kui ma asjast aru saan, vaevalt et Eesti on meie sõjaväelaste huvipiirkonnaks - ausalt öeldes. Aga see on väike riik...
No aga see oleks otsekui test NATO-le, et mida NATO teeks, kui seal oleks väike konflikt?
See oleks hullumeelsus, ei ole motiivi. Mis mõte oleks... Mõistate, kui Venemaa sooviks sõdida, siis küll jah. Aga kuna keegi siin eriti sõdida ei taha, siis mis oleks selle motiiv? Aga kui te hakkate venelasi maha laskma ..
Seda ei tule.
Loodan, et ei tule. Kui aga ilmuvad need teie SS-lased 9 mail ja kui nad hakkavad venelasi tapma, siis on sõda täiesti võimalik, nagu oli Ukraina Paremsektoriga. Nad tulid Krimmi, tulid Luganskisse, inimestel keelati vene keeles rääkida, siis on jah, kõik võimalik.
Nii et Venemaal siiski arvatakse, et see võib juhtuda?
Kahtlen. Keegi lihtsalt ei mõtle Eestist. Me mõtleme Hiinast, USA-st, Prantsusmaast, Saksamaast, me oleme siiski oma tasemel.
Aga teoreetiliselt - kui sõda tuleks, mis oleks Venemaa eesmärk - kas Nõukogude liidu taastamine? Ljubimov usub, et kindlasti mitte.