Spratly saarestikus asub maailma ebatavalisim piiribaas
Viimase aja sündmused idapiiril on näidanud, et joon, mis laiade masside meelest on kindel ja paigas, ei pruugi seda olla. Ajalugu näitab, et pisikesi piirvaidlusi võidakse halval päeval kasutada suure konflikti väljakutsumiseks. Näiteks on vähesed kuulnud Spratly saartest, veel vähem on seal käinud Lääne inimesi, samas on see Aasia kõige kuumema ja kummalisema territoriaalvaidluse keskmes.
Spratly saarestiku üle on üks kummalisemaid territoriaalvaidlusi maailmas. Üksteise võidu püstitatud baasid ja eelpostid Spratly saarestikus näevad välja nagu mõne pahalase kindlused Bondi filmis. Tihti on nad ka väliskülalistele sama raskesti ligipääsetavad ja salapärased, vahendas ETV saade "Pealtnägija".
150 elanikuga Kalayaani saart peavad enda omaks Filipiinid. See asub keset Spratly saarestikku, mis koosneb laidudest, riffidest ja liivavallidest Lõuna-Hiina meres. Pealtnäha puudub neil vaevu veest välja ulatuvatel maalappidel väärtus, aga usutavasti ümbritsevad neid suured nafta- ja gaasimaardlad.
Piirkond asub kuue riigi kokkupuutepunktis. Osaliselt või tervenisti pretendeerivad Spratly saartele Filipiinid, Hiina, Vietnam, Malaisia, Taiwan ja isegi pisike Brunei.
Kõige verisem konflikt puhkes 1988. aastal Hiina ja Vietnami vahel, kui ühel vaidlusalusel rifil hukkus enam kui 60 vietnamlast, misjärel Hiina riigimeedia kuulutas suurt võitu.
Diplomaatia on seni ära hoidnud suurema verevalamise, aga tänavu on suhted taas halvenenud. 7. mail rammis Hiina sõjalaev vaidlusalusel territooriumil Vietnami alust. Viimane omakorda püüdis Hiinat takistada naftapuurtorni püstitamisel. Mõlemad pooled kasutasid veekahurit.
Tegu on raskesti ligipääsetava kohaga. Sõit Kalayaani, mis asub vaidlusaluse territooriumi keskel, kestab koos vahepeatustega neli päeva. Teekonna lõpus saadab kaitsva varjuna Filipiini mereväe fregatt.
37 hektariga on Kalayaani rühma kuuluv Pagasa suurim saar, mis on Filipiinide kontrolli all. Seal on ka sõjaväe muldkattega lennuväli. Juba maabumine annab ettekujutuse, kui vähe on filipiinlased piirkonda arendanud, näiteks viimased 30 meetrit tuleb asju vees tassida.
Enne 1950. aastaid olid saared üldse asustamata. Filipiinid hakkasid sinna tsiviilisikuid viima alles 1970. aastate lõpus, et kinnistada oma territooriumi.
Kolme aastakümnega on rajatud vaid mõnikümmend maja ja liivast teerajad. Elektrit toodab generaator, veevärki ei ole. Pealtnäha on seal isoleeritud idülliline rannaparadiis, aga tegelikult elatakse Hiina piiramisrõngas.
Vastasseis paistab pidevalt, kas või siis, kui vaadata punkritest merele. Horisondil seisavad Hiina laevad, mis kaevandavad ööpäevaringselt rifi servas koralli, ehkki Filipiinid on ÜRO-s selle vastu protestinud. Seal kehtib lihtsalt tugevama õigus.
Spratly saarestikus asub maailma üks kõige ebatavalisem piiribaas Ayungini madalikul, mis asub umbes tunni tee kaugusel. Et sinna jõuda tuleb kasutada sõna otseses mõttes smugeldajate võtteid ja alustada hommikupimedas, vahetult enne tõusu. Hiina piirivalve on blokeerinud mitme varustuslaeva tee rifile.
Hiina piirivalve laevad asuvad teisel pool riffi, valmis takistama mandrilt saabuvaid varustuslaevu. Väikese kiire paadiga õnnestub Hiina piirivalvest mööda pääseda.
Ayungini madalikul on ankurdatud laev nimega Sierra Madre, mis on filipiinlaste mereväebaas. Esmapilgul jääb mulje, et Sierra Madre oleks tulnud ammu lammutusse saata. Lähemal vaatlusel on pilt veelgi hullem. USA-s ehitatud laev vedas Teise maailmasõja ajal tanke ja oli viimati kasutusel Vietnami sõjas. Laev oli halvas seisus siis, kui Filipiinid selle 1999. aastal madalikule jätsid, nüüd aga sõna otseses mõttes laguneb koost.
Sinna paigutatud merejalaväelased püüavad laeval toimetada nii hästi, kui suudavad. Põhitoiduks on näiteks madalikult püütud kala. Aga ainuüksi sellel ära ei ela. On vaja kütust generaatorile, varustust hooldustöödeks, medikamente ja joogivett.
Baasi ülem, nooremleitnant Earl Pama näitas, mis juhtus, kui suurem varustuslaev proovis kuu aja eest baasi jõuda. Läbi õnnestus murda alles teisel katsel. "Nad tulid umbes 20 meetri kaugusele, nii et me ei saanud pardale. Nad sõitsid meie laeva vöörile ette. Kui oleksime kokku põrganud, oleks laev kannatada saanud ja meeste elu olnuks ohus," kirjeldas ta.
Hiina laevad tiirlevad vaid 200 meetri kaugusel rifi ümber nagu haid. Hiina väidab, et seadust rikuvad hoopis Filipiinid, kes on rifi okupeerinud.
Jõuvahekord on tegelikult selge ja filipiinlaste kohalolek vrakil vaid sümboolne. Blokaadis baasi meeste põhitegevus ongi toidu otsimine. Igal hommikul suunduvad nad hiinlaste valvsa pilgu all harpuunidega kalale. Teine ülesanne on igavuse tapmine. Laeval pole suurt midagi teha, lisaks tuleb ette vaadata, kuhu astud. Üsna sagedased on vigastused tekist läbivajumise tõttu.
"Valitsusel on plaanis laev ära remontida. Remondiks saadeti ka vahendeid ja varustust, aga need ei pääsenud läbi, Hiina laevad olid ees. Nii ongi laev remontimata," sõnas Earl Pama.
Kord kuus saabub siiski kergendus, mida hiinlased pole takistama õppinud. Pakid heidetakse laevale võimalikult lähedale, vahel lausa laevale. Sellised hetked on harv vaheldus monotoonses elus laeval, mis kunagi ei liigu.
Pakid avatakse ahnelt. Nende sisu on mõeldud pigem moraali tõstmiseks kui tegelikuks blokaadi rikkumiseks. On näha, mida mõeldakse luksuse all. Kõige elavamat reaktsiooni tekitab pisike pakk, milles on kirjad ja joonistused koolilastelt.
Väga mitmel tasandil on sealne vastasseis absurd. Riff võiks olla merekaitseala ja sukeldumisparadiis. Või kui pooled kokku lepiksid, saaks sinna rajada ka keskkonnasõbraliku naftapuurtorni. Selle asemel on ala välismaailmale suletud. Väike rühm merejalaväelasi on lõksus kummituslaeval, mida piirab öösel ja päeval Hiina piirivalve. Samal ajal käib riffide tööstuslik hävitamine.
Toimetaja: Merili Nael