Tšernobõli tuumakatastroofist saab 30 aastat

Video
Maria-Ann Rohemäe
24.04.2016 22:17
Rubriik: Välismaa

Teisipäeval möödub 30 aastat ajaloo ühest suuremast tuumakatatsroofist, kui Tšernobõlis plahvatas tuumaelektrijaama üks reaktoritest. "Aktuaalne kaamera" uuris, milline on katastroofi tagajärgedega võitlemas käinud meeste olukord praegu ja kas inimkond on õnnetusest ka midagi õppinud.

26. aprill 1986 kell 1:23. Tšernobõli tuumaelektrijaamas lendab elektrotehnilise katse tõttu õhku 4. energiaploki reaktor. Ülikuum grafiit süttib õhu käes. Reaktorist välja paiskunud radioaktiivne pilv saastab suured alad Ukrainas, Venemaal ja Valgevenes. Õnnetuspaigast 30 kilomeetri raadiuses elavad inimesed evakueeritakse.

Aprill 2016. Kolme kilomeetri kaugusel Tšernobõli tuumaelektrijaamast asub inimtühi Prõpjati linn: rüüstatud ja lagunev.

"See vaatepilt linnas on väga sürrealistlik sellepärast, et see oli kunagi väga avar linn, kus oli, nagu Nõukogude ajal oli, vähe rohelust, aga suured platsid. Loodus on selle kõik enda kätte võtnud. Ma arvan, et veel 30 aastat ja seal on põhimõtteliselt paks mets, kus siis sees on näha, et on majad ka," iseloomustas Tšernobõli külastanud Postimehe ajakirjanik Risto Berendson.

Kuigi tuumaelektrijaam sai nime Tšernobõli linna järgi, siis tegelikult ei olnud jaama ja linna vahel otsest seost. Tšernobõl asub õnnetuspaigast 15 kilomeetri kaugusel ning tänseks on seal taastunud ka elu.

"See on nagu täiesti tavaline asula. Seal müüakse tänaval õlut ja... Ainuke asi, mida ei näe - lapsi ei näe, ainult täiskasvanud. 300 inimest, kes Tšernobõlis on püsielanikud, nad tulidki tagasi oma kodukohta ja nad on valdavalt vanemad inimesed ja nad tahavad olla oma kodus," rääkis Berendson.

Kõik Eesti veteranid on haiged

Tšernobõli tuumakatastroofist ei jäänud puutumata ka Eesti. Avarii tagajärgede likvideerimisele saadeti tuhandeid kohalikke mehi. Jüri Reinmann läks Tšernobõli kaks aastat pärast õnnetust. Kui rong jaamas peatus, käsutati mehed presendiga kaetud veoautokasti.

"Mul on isegi meeles, et ohvitser istus seal meiega koos ja ta ütles, et ei maksa sealt presendi vahelt välja piiluda," meenutas Eesti Tšernobõli Ühingu esimees Jüri Reinmann.

Reinmann oli tollal ehitaja ja komissariaadis räägiti, et ta saadetakse ehitusvägedesse. Midagi aeti aga segamini ning ta sattus autojuhtide sekka. "Mul ei olnud liigilubasid, et veoautoga sõita ja ümber nad ei hakanud mind tõstma ja mind pandi kööki ja ma olin köögis tööl. Minu töö oli oma väeosa mehi toita hommikul väeosas, lõunatoidu ma viisin neile termostega sinna jaamaterritooriumile, seal olid sellised telliskivisööklad, mida me saime kasutada, et oma mehi toita. Õhtul toitsin mehi oma väeosas," jutustas Reinmann.

1989. aasta sügisel oli Tšernobõlis Grigori Tševtšenko. Ta pidi kohapeal tegema igasugu töid, kaitseks vaid keemiaülikond.

"Eemaldasime radioaktiivset pinnast, matsime terveid külasid haudadesse. Näiteks oli maja, tegime haua ja ekskavaator lükkas terve maja hauda ning siis mulla peale," kirjeldas Tšernobõli veteran Grigori Tševtšenko. "Hiljem vedasime jaama juurest ära radioaktiivseid jäätmeid."

Pärast Tševtšenko üksuse tagasitulekut saadeti Eestist Tšernobõlisse veel üks vahetus. Sel ajal puhusid Eestis aga juba iseseisvuse tuuled ning meeste saatmine katastroofipaika lõpetati.

Veteranil ja veteranil on vahe

Nüüd, 30 aastat hiljem võitlevad nad aga endiselt Tšernobõlis tekkinud probleemidega. Tšernobõli veteranid ise tunnevad, et nad tulevad inimestele meelde vaid iga viie aasta tagant, kui on katastroofi aastapäev. Muidu on nad aga jäetud omapäi.

"Kõik Tšernobõli veteranid on haiged, absoluutselt kõik. Mis minusse puutub, siis tervis pole kiita. Mul oli infarkt, mul on onkoloogilised hädad, iga päev võitlen.
Põhimõtteliselt kõik oleme nagu mina, pole mitte ühtegi tervet Tšernobõli veterani. Sellepärast on meie olukord väga murettekitav, kuid valitsus põhimõtteliselt abi ei osuta," vangutas Tševtšenko pead.

Reinmanni sõnul on Tšernobõli veteranid löödud kaheks: kodanikud ja mittekodanikud. Nimelt saavad Tšernobõli veteranid toetust represseeritute seaduse järgi. See seadus on aga seotud Genfi konventsioonidega, mille järgi saab represseerituks lugeda inimest, kelle vanemad elasid Eestis enne 1940. aastat.

"Eesti kodanikud, nemad pandi represseeritute seaduse alla. Nad saavad represseeritute seadusest tulenevat toetust. See on küll väga väike, umbes 200 eurot aastas ravimite ostmiseks, aga ma arvan, et Vene rahvusest veteranidele ei olegi võib-olla see 200 eurot see, neil on võib-olla see pühholoogiliselt, et neid kuidagi tehakse nagu alaväärsemaks," selgitas Reinmann.

Tševtšenko selgitus toetab Reinmanni sõnu. "Me sulgesime Euroopa kõige kohutavama haiguse, radiaktiivse katku eest. Kui see kõik oleks Euroopasse jõudnud - kujutage vaid ise ette, mis oleks juhtunud. Praegu oleks terve põlvkond ravimatult haigeid inimesi, aga selle haiguse võtsime enda peale. Sulgesime Euroopa? Sulgesime. Aga miks meisse nüüd nii suhtutakse?" ei püüdnudki Tševtšenko oma pettumust varjata.

Jüri Reinmanni hinnagul tuleks Tšernobõli veteranidele teha eraldi seadus. Vastasel juhul jäädaksegi sama probleemi ümber tiirlema.

Mida aga teha, et vältida selliseid muresid tulevikus? Vastus on lihtne: tuleb tagada, et Tšernobõli-laadseid katastroofe enam ei juhtuks. Tuumaenergeetiku Henri Ormuse sõnul avas Tšernobõli õnnetus inimeste silmad ning saadi aru, mida on vaja parandada.

"Kuna see õnnetus oli põhjustatud n-ö inimlikest vigadest, n-ö protseduuride puudumistest ja ka nende jaamade juhatuse mitteõigetest tegudest, siis õnnetuse järgselt saadi aru, et on vaja väga tõsine rahvusvaheline koostöö ja selleks loodi rahvusvaheline tuumajaamade operaatorite assotsiatsioon. Teine asi, seati sisse väga karmid standardid ja protseduurid just tuumajaamade opereerimiseks," selgitas Fennovoima tuumaenergeetik Henri Ormus, mis on nüüd teisiti.

Ormuse sõnul opereeritakse praegu maailmas töötavaid tuumajaamu väga turvaliselt ning enamik riskistsenaariume on läbi mängitud. Mingisugune oht on aga alati olemas. Tšernobõli katastroof on tuumaintsidentide skaala järgi seitsmenda ehk kõige kõrgema taseme õnnetus. Tšernobõli tuumaelektrijaama pahvatanud 4. reaktori kõrval ehitatakse praegu uut sarkofaagi, mis umbes aasta pärast tõstetakse praeguse raudbetoonist sarkofaagi peale, et takistada radioaktiivsete ainete lekkimist.

 

Toimetas
Merilin Pärli

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

täna etv-s

foto
Doksari Kirstie oma jõulumaa 2, 1/3: Šveits, Saas-Fee (Kirstie's Handmade Christmas, Inglise 2015)
Täna 14:45

Jõulude eel aitab alati pidumeeleolus Kirstie Allsopp taas koguperepühadeks valmistujatel uut inspiratsiooni leida ja ka omavahel loovuses võistelda. Kolmeosalises sarjas külastame esmalt Šveitsi käsitöömeistreid ja samuti vaatame, kuidas kodustel võistkondadel valmivad kõige omanäolisemad jõulupuukaunistused, advendikalendrid ning küpsetised.

täna vikerraadios

foto
Kuula rändajat. Gröönimaa

Sissejuhatav saade Gröönimaa rännusaadete sarjale.
Milline on selle maailma suurima saare loodus ja põlisrahvas?
Gröönimaast jääb suurem osa polaarjoonest põhjapoole. Enamikku saarest katab põhjapoolkera suurim jääkilp.
Saare ametlik keel on grööni keel, mis pärineb lääne-inuiti murdekeelest. Gröönimaa põlisrahvas, inuitid, tegeleb tänaseni peamiselt kalastamise ja küttimisega, nii nagu aastasadu tagasi.

Saate autor on Hendrik Relve. Foto: Gröönimaa jääkilp lennukilt /Hendrik Relve)

R2 aastahiti hääletus