Intervjuu | Edward Lucas: Putinist on saanud ohtlik pokkerimängija
Economisti toimetaja Edward Lucas ütles intervjuus ETV saatele "Välisilm", et seni ettevaatlikust malemängijast Vladimir Putinist on saanud ohtlik pokkerimängija. Lääs teab, kuidas talle vastu seista, kuid ei tee seda ning Putin kasutab seda nõrkuse märgina ära.
Kas Venemaa on lennuki Malaisia reisilennuki allatulistamisest puhtalt pääsenud?
Lugu ei ole veel läbi. Ebakindel uurimine näitab selgelt, kes on selle eest vastutav. Kuid Venemaa on pääsenud ses mõttes, et suhted muutuvad normaalseks. See oli kohutav tragöödia ja on ebanormaalne, kuidas Euroopa julgeolekut muudeti. Me ei näinud seda Jugoslaavia sõdades, mis oli seni kõige hullem julgeolekukriis Euroopas.
Nad on sellest pääsenud selles mõttes, et Lääs ei ole tahtnud kehtestada tugevaid sanktsioone, mis võiksid Venemaad heidutada Ukrainas ja ka mujal.
Seega Lääne reaktsioon pole adekvaatne vastus sellele tragöödiale?
Absoluutselt mitte.
Mida tuleks teha?
Lääs ei ole veel täielikult üles ärganud ja mõistnud eksistentsiaalset ohtu Euroopa julgeolekukorrale, mille Venemaa on loonud. Venemaa on puruks tõmmanud reeglistiku ja proovib luua erinevat maailma, kus multilateraalse reeglitepõhise lepete asemel, millega me Euroopas aastakümneid harjunud oleme, oleksid kahepoolsed lepped, mis põhineks jõul ja milles Venemaa saaks hästi hakkama, kuna on suurriik iga kahepoolse leppe jaoks. Lääs ei ole veel üles ärganud ja seepärast oleme kaotusseisus.
Igaüks lääneriigis, keda üllatab praegune seis, pole lihtsalt tähelepanu pööranud. Euroopa Komisjon on hakanud märkama väljakutset, mille on energiakorrale esitanud Gazprom. Euroopa Komisjoni eelmise koosseisu suur edusamm oli, et surus läbi kolmanda energiapaketi ja proovis murda Gazpromi korrumpeerunud ja ärakasutava energiaeksporti Euroopasse.
See saavutus on nüüd löögi all nii Venemaa edusammude pärast seoses South Streamiga ja esitatud kaebustega Gazpromi vastu, mis võib põhjustada ülisuuri trahve ja nõuda seaduslikke muudatusi Gazpromi ärimudelis. Osa Euroopa Liidust ja osa NATO-st on ärganud. Viimane korraldab õppuseid ja plaane viisil, mida varem pole tehtud. See on hea. Mõned riigid on ärganud, kuid suurem osa Euroopast on endiselt unes.
Milline peaks olema äratuskell, et kõik mõistaksid, mis toimub?
Venemaa on sellest teadlik ja hea äratuskell oleks, kui Venemaa nõuaks koridori Kaliningradi kuue nädala jooksul või alustab sõda. Sellise asjaga saaks NATO hästi hakkama.
Selge ja kindel aeg ja oht. Venemaa pole rumal ja ei käitu nii. Nad korraldavad väikseid äkkrünnakuid nagu Eston Kohveri röövimine, infosõja kasutamine, majanduslik sõda, energiasanktsioonid, organiseeritud kuritegevus, korruptsioon, sõjarelva täristamine, jaga-ja-valitse diplomaatia, finantssurve - need kõik on julgeolekuohud, millega Lääs pole harjunud tegelema, eriti kui nad on harjunud ühinema süstemaatiliselt. Seepärast võtab Läänel nii kaua aega, et mõista, mis toimub.
Venemaa pole briljantne oma tegevuses ja nad teevad vigu, kas siis spionaažis, majandussanktsioonides, kuid Lääne vastusurve on nii nõrk, et nad pääsevad oma vigadega. Me peaksime need üles korjama, kui nad oma vea teevad ja sundima neid selle eest maksma. Seda pole me valmis praegu tegema.
Näiteks spioneerimises - kui nad teevad halba ja nende luurajad jäävad vahele, siis peaksime luuraja üle kohut mõistma ja saatma riigist välja julgeolekuohvitserid, kes neid palkasid. See saadaks päris selge sõnumi Venemaale. Seda on näha näiteks Poolas, Saksamaal, Hollandis, Taanis ja isegi Moldovas, mis on julgustav märk.
Euroopa Liidu reageeringust - liikmesriikide valitsustes on toimunud nii palju muutusi, nagu näiteks Rootsis, Poolas ja ka meil, kus välisminister on uus. Me teame, et Rootsi ja Poola olid kriitilised hääled, tundub, et tasakaal on muutunud?
On kahju, et Carl Bild ja Radek Sikorski pole enam oma positsioonidel, sest nad olid kasulikud ja mõistsid probleemi. Nad olid retoorilised ja diplomaatilised, et suruda oma eesmärk läbi.
Vaadates praegust Euroopa Liidu välisministrite põldu, siis tekib mulje, et EL ja suurriigid on otsustanud, et nad ei hooli välisministrist ja pole asetanud kohale tähtsaid inimesi.
Välisministrite kohtumine tundub olevat madalama järguga. Välispoliitika tähtsamad otsused tehakse valitsusjuhtide tasandil, eriti aga Merkeli, Junckeri ja Tuski eestvedamisel ja saadetakse Euroopa Komisjoni otsuselangetamise protsessi, mitte enam välisministrite tasandil ja Mogherini eestvedamisel.
Tulles tagasi G20 ja EL-i välisministrite juurde, siis kantsler Merkel ütles Brisbane'is, et vaja on karme sanktsioone, kuid samas välisministrite kohtumisel ei mainitud peaaegu üldse sanktsioone. Siin on ju vastuolu?
Kahjuks ei ole Merkel Euroopa liider. Nii mõnigi on õnnelik, et Berliinis on üks inimene, kes langetab otsuse. On probleem. Prantslased. Kui lähed enamiku Euroopa liidrite juurde ja esitad idee, mis kahjustab eksporti, energiaimporti, läheb maksma töökohtasid ja majanduskasvu ning pead kulutama rohkem raha asjadele, mis sulle ei meeldi, siis nad ei ütle, et see on hea idee ja kuhu annan allkirja.
Nad otsivad muid viise. Kui kehtestame tõelisi sanktsioone Venemaa vastu, siis Prantsusmaa ei saaks müüa Mistrale, London City peab karmistama rahapesu uurimist pooltele vene klientidele ning tähendaks ebameeldivaid tulemusi Austriale.
G20 tippkohtumine nagu paljud teisedki saavutas mitmetise tulemuse. Oli selge, et Lääs ei olnud valmis avalikult sõbrustama Putiniga, kuid ta ei saavutanud ka toetust teistelt riikidelt nagu Hiinalt, Brasiilialt, LAV-ilt. Ükski suurriik ei olnud valmis näitama, et on temaga sõber.
Olen mures tema avaliku alandamise pärast, sest see võib teda julgustada hoolimatult vastama ja seda me peame arvestama, et Putin käitub üha rohkem ohtlikul moel. Ta oli pigem ettevaatlik ja malemängija, nüüd on ta hoolimatum ja pigem pokkerimängija ning see on päris ohtlik.
Mu suurim mure on, et Lääs põhimõtteliselt teab, kuidas on vaja Putini vastu astuda ehk jälitada tema musta raha ja jahtida inimesi, kes aitasid seda pesta. Praegu me ei taha seda teha. Ta näeb seda ja peab nõrkuse märgiks.
Putin on öelnud, et tahab president olla ka pärast 2018. aastat ja Lääs tundub sellega nõustuvat, et ole kaua tahad.
See on Lääne suur illusioon, millest oleme nüüdseks lahti saanud, et Venemaa sisepoliitika ja põhiseaduslik kord on muudetav ning kui me oleme üritanud Vene sisepoliitikasse sekkuda, siis on sellel olnud päris halb tulemus.
Viis, kuidas üritasime Jeltsinit võimul hoida, näib selles valguses halb. Seega ei toimu lääneriikide standarditele vastavaid valimisi. Riiklikud organid Venemaal ei ole sama, mis riiklikud organid Läänes ning Putin on lihtalt liider, nimetagu end siis presidendiks, peaministriks.
See ei tähenda midagi, nagu nägime Medvedevi valitsemise ajal. Peame olema ettevaatlik venemaa poliitiliste detailide ületõlgendamisel, sest fakt on, et Putin on võimul, režiim juhib ja varastamine kestab. Nad on näinud Lääne nõrkust ja nad suruvad tugevalt, et seda ära kasutada.
Räägime Kesk-Euroopast. Eestis teame sellest vähe. Millises olukorras on Kesk-Euroopa riigis suhetes Venemaaga?
See on väga suur segu. On riike, mis on Venemaa mõju all. Tooksin välja Bulgaaria, Serbia, kus Venemaal on väga tugevad sidemed. Horvaatia ja Sloveenia ei tea täpselt ohtudest, mis käivad Venemaaga kaasas. Siis on Ungari, mis on teinud teadliku valiku minna otse Lääne vastu ja mõnes mõttes põhjendatult, sest Lääs pettis neid, eriti energiaküsimuses.
Ungari usaldas Euroopa Liidu lubadust tagada sõltumatu energiatarne ja seda ei juhtunud ja nüüd on neil ainult halvad valikud. Peaminister Orbanit ei mõisteta Läänes ja tal on omad põhjused. Siis Tšehhi ja Slovakkia, kus poliitikute käitumine on küsitav, et mitte öelda enamat.
Neil tundub olevat sõbralikud suhted Venemaaga ja see loob vastuolu. Võib vaid spekuleerida, millist rolli mängib Vene raha nõrgas poliitilises kultuuris. Slovakkias on üks teatud poliitik, kellel on lihtsam suhelda Putini kui lääneriikidega.
Siis on Poola, mis on tähtsam kui kõik teised riigid kokku ja on rindejoone riik nagu Eestigi. Kuigi praegune Poola valitsus on päris nõrk, on president Komorowskil päris selge pilt toimuvast nagu Poola avalikkusel. Poola avalikud institutsioonid, ministeeriumid, relvajõud on teie parim lootus ja parim liitlane.
Kui jätta Poola kõrvale ja teeksite nimekirja, kes on kõige rohkem Venemaa mõju all?
Bulgaaria on riik, kelle pärast tunnen suurimat muret. Bulgaaria on nominaalselt Euroopa Liidu ja NATO liige, kuid need organisatsioonid ei suhtu temasse võrdsesse liikmesse, sest Venemaa mõju on niivõrd suur.
Kombinatsioon korruptsioonist, organiseeritud kuritegevusest, Venemaa ärisurvest ristipõiki ja eraldi on võtnud Bulgaaria poliitilise süsteemi nii, et parteipoliitikal, meedial ja avalikel institutsioonidel on väga raske vastu astuda. Venemaalt vaadatuna on olukord ideaalne, mida nad tahaksid korraldada ka teistes riikides.
Aga Serbia? Kas Serbia õõnestab pingutusi saada Euroopa Liidu liikmeks, olles tihedates suhetes Venemaaga?
Jah. Paneksin Serbia Bulgaaria järel teisele kohale ohvrite nimekirjas, sest Serbia pole EL-i ja NATO liige ning seega on mõnes mõttes vähem kaotada. Kui kõik teised riigid täidaksid oma kohustused, nagu liitlastel ja partneritel on tavaks, siis Serbia oleks koos Bosnias oleva Serbia osaga Venemaa juhitud must auk, sest Serbia on tähtis osa kogu ahelast.
Rõhutaksin samas, et meil on häid uudiseid Rumeeniast, kus valiti presidendiks Klaus Johannes. Kui Venemaal oleks õnnestunud oma kandidaat ehk Victor Ponta valituks saada, siis oleks see tähendanud peavõitu kogu lõunapoolses Ida-Euroopas.
Avalik arvamus ei liigu samas suunas nagu eliidil, eriti Tšehhi vabariigis. Nad on õnnetud oma poliitikute ja Venemaa mõju tasemega. Seal tundub olevat probleem, et sisukad Atlandi ülesed ja Euroopa-meelsed ei saa poliitilisse süsteemi sisse.
See pole ehk ainult Tšehhi probleem. Kui EL ja NATO end kokku võtavad, siis nad suudavad vastu hakata. Meil on nendele riikidele palju öelda nagu näiteks Ungarile, et saate LNG-terminali Aadria meres ja survestaksime Horvaatiat ja Sloveeniat, et nii ka läheks.
Ungaril oleks siis alternatiiv Vene gaasile ja see muudaks Ungari suhtumist Soth Streami. On asju, mida saame teha. Venemaa võidab mitte seepärast, et oleks tugev, vaid seepärast, et tal on tugev tahe ja meie kaotame, sest oleme nõrgad. Kuigi oleme palju suurem, tugevam ja rikkam kui Venemaa. Meil on nõrk tahe, Venemaa näeb seda ja seepärast tal ka õnnestub.
Kui Eesti kandideeriks NATO-sse praegu, kas ta saaks alliansi liikmeks, arvestades julgeoleku olukorda?
See on huvitav, et mis juhtuks, kui Moldova valiks tugeva läänemeelse juhtkonna, mis ütleks, et loobume Transnistriast, kuid ülejäänud tahab liituda NATO-ga. Lõpuks kehtestab NATO-s tooni ikkagi ameeriklaste tahe ja siis teiseks, mida sakslased tahavad. See oleks küsimus.
Meil on USA administratsioon, mis vastu tahtmist naaseb Euroopa julgeolekusse, sest nad näevad, et USA usaldusväärsus Aasias, millest nad tõeliselt hoolivad, sõltub suuresti sellest, mida nad Euroopas teevad. Kui nad ei hooli oma liitlastest Euroopas, siis Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan ei usaldaks neid Aasias. See on tähtis.
Ja Saksamaa - Merkel mõistab seda täielikult, kuid tema koalitsioonipartnerid, institutsioonid ja avalikkus ei mõista seda. Seal on teatav pinge sees.
Seega me ei peaks muretsema, mida välisminister Steinmeier ütleb, sest kõik sõltub Merkelist?
Üks põhjus, miks välisministrite roll ELis on tähtsust kaotanud, on see, et Merkel ei taha, et Steinmeier liiga silma paistaks. Steinmeier peab mõtlema oma partei toetajatele ja ütlema asju, mis neile meeldivad ja mis Ida-Euroopale ei meeldi.
Lõpuks langetab tähtsaid välispoliitilisi otsuseid liidukantsleri büroo ja mitte välisministeerium, kuigi Merkelil on vaja tasakaalu hoida, kuigi ta juhib koalitsiooni suuremat partnerit. On tõsi, et on ka sotsiaaldemokraate, kes mõistavad toimuvat ja neile ei meeldi Putiniga flirtimine, kuid nad ei ole enamuses.
Seega tulevik ei tundu helge?
Asjad liiguvad õiges suunas. Kui oleksite kaks aastat tagasi öelnud, et NATO käitub nii nagu praegu, siis oleksid inimesed öelnud, et seda ei juhtu.
Peame selgitama inimestele, et võime kaotada, kuid samas tuleks külmalt ja otse rääkida, milline see maailm on, kui kaotame. Samas tuleb meeles pidada, et meil on võiduvõimalus. Lääs on 800 miljonit inimest, 40 triljoni dollarilise majandusega. Venemaa on 140 miljonit inimest ja 2 triljonit dollarit.
Iga riik peaks puhastama oma tallid. Külma sõja ajal olime sunnitud nii tegema, sest olime ideoloogilises võistluses väga võimsa vastasega. Kuigi Venemaa ei ole nii võimas kui Nõukogude liit, siis konkurents on ikkagi alles.
Konkurents tähendab standardite tõusu. Mis puutub informatsiooni, millega venelasteni jõuda, siis see peaks sisaldama tõde ja eriti huumor, samuti korruptsiooni uurimisega ning tegema asju, mida nad tahavad lugeda ja uskuda.
Toimetaja: Priit Luts