Timmermans: Euroopa Liit on inimeste ootusi petnud (2)

Video
Neeme Raud
15.05.2016 21:37
Rubriik: Välismaa

Euroopa Komisjoni asepresident Frans Timmermans ütles saatele "Aktuaalne kaamera. Nädal" antud intervjuus, et Euroopa Liit on lubanud inimestele ilmselt liiga palju, et lahendab kõik probleemid, kuid on seejärel neid ootusi petnud, sest reaalsus on kujunenud teistsuguseks.

USA president peab igal aastal kongressile kõne riigi olukorra kohta ja tavaliselt märgib ta, et kõik on hästi. Milline on meie, Euroopa Liidu olukord?

See on kaugel heast. Me seisame silmitsi mitme väljakutsega oma liikmesriikides, aga ka rahvusvaheliste kriisidega. Põgenikekriisiga, millest on saanud meie suurim väljakutse. Aga neid on veel – terrorismioht, suured muutused maailmamajanduses, mis mõjutavad paljusid liikmesriike ja seavad küsimuse alla selle, kas meie lastele on tagatud edukas tulevik. See muudab paljud inimesed Euroopa Liidus ebakindlaks.

Sellest ma tahaksingi rääkida. Nagu Te ütlesite, ajad on keerulised, peale selle on ülemaailmne majanduskriis, paljudes on Euroopa Liit tekitanud seepärast pettumuse, mis peegeldub arvamusuuringutes, samuti on mitmes riigis pead tõstmas populistlikud liikumised. Miks see nii on?

Meie, poliitikud üle Euroopa Liidu, oleme lubanud liiga palju, et Euroopa Liit lahendab kõik nende probleemid, ja seejärel neid ootusi petnud, sest tegelikkus on teistsugune. Ja selleks, et kompenseerida nende ootuste petmist, oleme andnud veel suuremaid lubadusi, luues rahva seas pettumustunde. Teiseks, mitmete riikide poliitikutel on komme öelda, et kui midagi läks hästi, siis nemad tegid seda, ja kui ei läinud, siis Euroopa Liit tegi seda.

Kuidas võidelda sellise populismiga, mis pakub väga lihtsaid lubadusi, mida ei ole võimalik tavaliselt täita?

Ma arvan, et oluline on näidata, et me suudame edusamme teha realistikul viisil. Euroopa Liit peab näitama tulemusi, aga me peame olema tagasihoidlikumad, peame näitama inimestele, et suudame anda tulemusi, aga me ei suuda kõiki maailma probleeme lahendada. Peame põgenikekriisi lahendama samm-sammult, et sellega kohaneda. Leping Türgiga on aidanud luua olukorra, kus inimesed ei upu enam Egeuse merel. Oleme jõudnud 3000–6000 inimesest, kes saabusid iga päev, selleni, et keskmiselt saabub Türki igapäevaselt 50 inimest. Need on väikesed edusammud, aga kui me näitame eurooplastele, et koos töötades suudame neid väikeseid edusamme teha, siis inimesed muutuvad Euroopa Liidu suhtes realistlikumaks ja loodetavasti ka positiivsemaks.

Aga kes lubavad? Komisjon või poliitikud?

Ma ei hakka kedagi süüdistama, me vastutame kõik ja vahepeal unustame, mida me oleme koos saavutanud. Nagu teate, esimene kord, kui ma Tallinna tulin, oli see riik endiselt veel Nõukogude võimu all. 1990. Nüüd, eelmisel aastal tulin siia erareisile oma kahe vanema lapsega ja ma kui ma rääkisin neile Tallinnast, siis nende jaoks on see eelajalooline, sest nemad ei näe enam piire, vaid näevad elavat Euroopa linna ja tunnevad end nagu kodus. See on ime! Ime, mis on saavutatud kõigest veerandsaja aastaga.

Eesti on üks näide, kus Euroopa Liidu skeptitsism ei ole nii levinud, Eesti toetab Euroopa Liitu suhteliselt tugevalt. Parem näide on ilmselt demonstratsioon Poolas eelmisel nädalavahetusel – 24 000 inimest oli tänaval, et Liitu toetada.

Paranda mind, kui eksin, aga minu kogemus eestlastega ütleb, et nad on kahe jalaga maa peal ja mõistlikud. Terve mõistus ütleb, et Euroopa Liidus on mõistlik koostööd teha, terve mõistus ütleb ka seda, et pole vaja selle suhtes olla eriti emotsionaalne, aga hea on teiste eurooplastega teha koostööd ühiste probleemide lahendamiseks. Selline on ka Eesti poliitikute suhtumine Euroopa tasemel, kui nad ei nõustu, siis nad ütlevad, et nad ei nõustu, aga meil on alternatiivne lahendus. Terve mõistus mõistlike lahenduste leidmiseks on see, mis mulle Eesti puhul meeldib.

Ja meie häält kuulatakse?

Absoluutselt. Ma olen ka pärit väiksemast riigist ja väiksemad riigid alati muretsevad, et neid ei kuulata, aga mitmel tasemel on Eesti hääl selgelt kuulda. Kui te vaatate, mis te olete teinud, siis te olete digituru teerajad ja teerajad, näitamaks seda, mida veebipõhine maailm meie, kodanike ja ühiskonna jaoks teha saab. Teerajad ringmajanduses ja idufirmade loomisel, mis loovad uusi teenuseid ja see on midagi, mida Euroopa tasandil nähakse.

Seda on väga tore kuulda, aga räägime kriisist. Nagu mainisite, on põgenikekriis suurim, millega silmitsi seisame.

Kahtlemata, see on pretsedenditu kriis, selle ulatuse tõttu.

Keegi ei oodanud seda, sellisel tasemel?

Meid hoiatati, me hoidsime oma silmi liiga kaua kinni. Kreeka ja Itaalia rääkisid meile aastaid, et siin on probleem ja te ei aita meil seda parandada. Liiga kaua lasime probleemidel Kreekas ja Itaalias kasvada ja nüüd on see kõigi probleem ning lahenduse leidmine peaks olema ka kõigi vastutada.

Euroopa Liidul on plaan paigutada põgenikud riikidesse ümber, aga seni on ümber paigutatud ainult tuhat inimest. Mis läks valesti, miks see süsteem ei tööta?

Põhjusi on palju, aga suurim põhjus on paljude liikmesriikide tõrksus seda teha. Aga mis läks meie ühises põgenikepoliitikas valesti, oli see, et Dublini kokkulepe ütleb, et riik, kuhu inimesed saabuvad, on see riik, kes peab kõige eest vastutama. See ei toimi, kui riigi rändesurve on liiga suur. Seejärel selliste riikide reaktsioon, kui nende rändesurve on liiga suur, on see, et nad ei tee enam seda, mida nad peaksid – põgenikke registreerima ja neile asüüli pakkuma või nad tagasi saatma, vaid lasevad nad lihtsalt sisse. Seepärast jõudsime praegusesse olukorda. Me peame seda parandama ja selle püsivaks lahendamiseks on kriisiolukorras vajalik kollektiivvastutus, et aidata liikmesriike, kes sellise kriisiga silmitsi seisavad.

Aga kui riik ei ole ülekoormatud nagu Eesti või teised Ida-Euroopa riigid, kes on väga selle kokkuleppe vastu. Kuidas sellega tegeleda?

Ma arvan, et - nagu ma varem ütlesin - kui on vastuseis, siis me peame sellest rääkima. Öelda lihtsalt "ei-ei-ei" probleemi ei lahenda. Kui sulle ei meeldi lauale pandud lahendus, siis milline alternatiiv sul on, milliseid ideid sul on? Me oleme Komisjonis loomingulistele ideedele avatud, aga me oleme lauale pannud lahenduse, mis tundub ainsana antud olukorras tehtav. Kui on paremaid ideid, kuidas jagada vastutust, näidata solidaarsust, andke meile teada ja me räägime sellest.

Aga öeldes teistele liikmesriikidele ainult "EI", see toob teatud staadiumis kaasa olukorra, kus mõned riigid ütlevad "ei", siis kui teie neid vajate. Minu arust, ainuke viis, kuidas Euroopa Liit võiks töötada jätkusuutlikul viisil, on siis, kui liikmesriigid mõistavad, et solidaarsus on midagi sellist, mida sa vahel võid saada, aga mida sa pead andma.

Ja see ei ole ainult Komisjoni otsus, need on liikmeriigid, kes on nõustunud?

Jah, meie oleme teinud selle ettepaneku. Kui oled Komisjonis, suudad teinekord teha suurepäraseid ettepanekuid, aga kui tead, et ei Euroopa Parlamendile ega liikmesriikidele ei meeldi sinu suurepärased lahendused, pead olema väga praktiline.

Ma olen väga praktiline, ma otsin alati viise, kus luua kompromisse. Ettepanek, mille oleme teinud, on püüd leida kompromiss nende vahel, kes ütlevad, et peame põgenike jagamisel näitama täielikku solidaarsust ja nende vahel, kes tahavad solidaarsust näidata, aga näevad, et seda on võimalik ka teistes vormides teha. Üritame leida ühise lahenduse.

Te pakkusite välja hinna – 250 000 eurot põgeniku kohta riigile, kes tema võtab. Kuidas Te selle numbri saite?

Me analüsisime põgeniku hinda esmaste vajaduste kontekstis – mida on vaja elamise, toidu, meditsiiniabi, hariduse osas. Ja seejärel vaatasime, kui palju see viie aasta jooksul maksma läheb ja siis saime numbri, mis on oletus, kui palju riigil kulub põgneikuga tegelemiseks sellise pika aja jooksul. Ja kui teine riik ütleb, et nad on valmis solidaarsust näitama, aga nad pole valmis põgenikke praegusel hetkel vastu võtma, siis saad öelda, et olgu, teine riik võtab teie osa, aga siis peate teie sellele riigile osa võtmise eest maksma kompensatsiooni. Selle raha eest antakse neile peavarju, lastele haridust, meditsiiniabi, töövõimalusi.

Ma olen näinud, et mõned riigid võitlevad tugevalt selle vastu ja seda me ei taha.

Miks?

Sest nad arvavad, et see on karistus.

Nagu altkäemaks.

Või trahv. Aga see ei ole idee selle taga. Ma ütleks neile riikidele, et te ütlete, et me ei võta põgenikke, me ei maksa raha, aga mida te teete, kuidas näitate solidaarsust, kas ütlete kõigile "ei"? Kui see on teie suhtumine, siis teised liikmesriigid hakkavad teile ka "ei" ütlema, kui te neid vajate. See on inimloomus, te peate näitama solidaarsust, kui teised seda vajavad.

Põgenikekriis toob fookusesse suhted Türgiga. Mulle tundub, EL vajab Türgit rohkem kui Türgi EL-i.

Ma arvan, et see on väärarvamus. Kui me vaatame Türgi strateegilist keskkonda, kus Türgi praegu on – suured pinged Venemaaga, suhteliselt palju probleeme naabritega, Iraani, Süüria, Saudi-Araabia, Egiptusega, siis riigil on väljakutsed ja nad teavad, et nad on EL-iga strateegilises suhtes ja kui see suhe on konstruktiivne, siis see aitab neil oma keskkonna ja sealsete väljakutsetega hakkama saada.

Ma olen veendunud, et see on strateegiline mõtlemine poliitilistes ringkondades. Aga teil on täiesti õigus, mulje on, et meie, eurooplased oleme põlvili ja palume Türgilt, et nad meid aitaks. See pole kunagi mugav olukord, teadmine, et sa sõltud kellestki teisest. Aga Türgi sõltub EL-ist ja EL sõltub Türgist ja mõlemal poolel on rahutu ja ebamugav, sest me seisame nüüd tegelikkusega silmitsi, aga me peame sellest üle saama, sest kui vaadata strateegilist arengut pikemas perspektiivis, siis on Türgi ja EL-i suhe strateegiliselt oluline.

Kas see põgenike kokkulepe töötab, et Türgi on valmis põgenikke tagasi võtma?

Nagu ma ütlesin varem, näeme, et inimesed ei upu enam Egeuse merel ja nende arv on langenud 3000-lt päevas 50-le päevas. See osa kokkuleppest töötab, aga kui me tahame, et see oleks pikemas perspektiivis jätkusuutlik, peame panema ka muud kokkuleppe osad tööle, et me panustaks majutamisesse, koolidesse, meditsiiniasutustesse Süüria ja teiste põgenike jaoks ja Türgis.

Üritame avada EL-i ja Türgi liikmelisuse läbirääkimistel uued peatükid, eriti peatükid 23 ja 24, et saaks arutada pressivabaduse, õigusliku sõltumatuse, inimõiguste üle, sest neil on selles valdkonnas suured probleemid, need on muutunud hullemaks, nii et meil on vaja teha palju tööd, et aidata nende inimõiguste valdkonda parandada, suurendada pressivabadust ja aidata tagada kohtunike sõltumatuse.

Mida numbrid ütlevad, kas inimesed Lähis-Idas saavad aru, et nad ei ole Euroopas teretulnud, kui nad ei ole just suures ohus?

Ma olen rääkinud mitmete Süüria põgenikega. Neil, kes saavad varjupaika Jordaanias, Liibanonis ja Türgis, on ainult üks unistus - mitte minna Eurooopasse, vaid minna koju. Me peame tegema paremat tööd Jordaanias, Liibanonis, Türgis, looma paremad tingimused Süürias endas, peaksime sinna rohkem investeerima, et inimesed võiksid elada väärikat elu, kuni nad saavad tagasi koju minna. Sest iga süürlane, kellega rääkisin, ütles, et tahab minna koju ja ma mõistan seda.

Süüria oli ilus maa, kus paljud inimesed olid keskklassist ja elasid head elu. See ei ole õudne kolmanda maailma riik, see on riik, mille on hävitanud jõhker diktaator, aga see on riik, kelle keskklassil on väljavaated elada korralikku elu ja me peaks aitama neil taastada selle olukorra.

Aga me ei saa Süüriat aidata, me ei tea isegi, kellega praegu rääkida?

Tõsi, me näeme esimesi väikeseid märke võimalikust tulemusest, aga see on praegu väga habras. Aga praegu me peaksime aitama Jordaaniat, Liibanoni, Türgit selle probleemiga kohanemisel. Türgil on peaaegu 3 miljonit põgenikku ja see riik väärib meie toetust selle probleemiga tegelemisel.

Suurim väljakutse Türgi jaoks viisavabaduse saamiseks Euroopaga tundub olevat terrorismivastane seadus. Juncker viitas sellele probleemile eile, et enne, kui Erdogan ei ütle, et nad ei ole ole huvitatud oma seaduse muutmisest, siis nad ei saa viisavabadust. Kas usute, et Türgi võtab meetmeid selle suunas või see jääbki eraldavaks probleemiks?

Probleem on see, et me peame Türgiga tegema rohkem koostööd terrorismiga võitlemisel.

Kas nad tahavad?

Nad tahavad meiega koostööd teha, aga omadel tingimustel. Me leiame, et see ei hakka töötama, kui teid võib terrorismisüüdistusega vangi panna siis, kui kirjutate Erdogani-vastase artikli. See on vale, nad peavad oma terrorismi definitsiooni Euroopa omaga kooskõlla viima. See ei pea olema Euroopa omaga täpselt ühesugune, aga see peab olema Euroopa terrorismi defintsiooniga kooskõlas.

Kas definitsioon on tegelikult olemas?

Seepärast ma ütlesin, et see ei ole matemaatika, aga ühte ma tean kindlalt, et avalduse tegemine ja artiklite kirjutamine ei tee sind terroristiks. Peame tagame, et inimesi, kes avaldavad arvamust, ei tembeldata terroristideks. Kui see terrorismiseadus oleks Euroopa omaga paremini kooskõlas, siis see annaks meile võimaluse tugevamalt koostööd teha ja võidelda terrorismiga ning seda ka president Erdogan tahab. Ja kui ta seda tahab, siis ta peaks olema valmis terrorismiseadust ka muutma.

Aga las ma ütlen seda – kriteeriumid on paigas. Mõned Türgi ministrid ütlevad, et need on uued nõuded. Üldse mitte. Nad olid neist teadlikud juba arutelu alguses, kriteeriumid on paigas. Komisjon on kindel, et ainult siis, kui nad vastavad nõuetele, ütleme, et nad on nüüd kriteeriumitele vastavad, me ei ole seda muutnud ning Türgi peaks seda hästi mõistma.

Me rääkisime peamiselt inimõigustest, pressivabadusest, mitte terroismist endast, see defitintsioon on endiselt maailmas vaigistatud?

Me peame eristama kahte probleemi – viisavabaduse probleemi nõue on, et terrorismiseadus tuleb viia Euroopa standarditega kooskõlla, mis tähendab, et sa ei saa panna ajakirjanikke artikli kirjutamise eest vangi. See on see, mida see tegelikult tähendab. Probleeme inimõiguste, õigusriigi, pressivabadusega tuleb arutada mitte ainult viisavabaduse kontekstis, vaid liitumisläbirääkimiste kontekstis, see on peatükkide 23 and 24 avamine.

Viisavabaduse puhul ei pea saavutama inimõiguste kõrgeimat taset, sest meil on sõlmitud viisavabadus ka nende riikidega üle maailma, kus ei ole inimõiguste ja õigusriigi osas saavutatud kõige kõrgemaid standardeid. Aga kui Türgi tahab Euroopa Liidule lähemale tulla, viisavabadusest kaugemale liikuda, siis nad peavad inimõiguste ja meediavabaduse ning õigusriigi osas tegema tohutuid pingutusi.

Kas me saa öelda, et see on nagu tehing, see viisavabadus Türgile?

See on protess, mis on kestnud aastaid. Ainus asi, mis on muutunud läbirääkimiste tulemusel põgenikekriisi osas on see, et protsessi on kiirendatud, sest esialgu oleks see pidanud juhtuma 2017. aastal. Siis me otsustasime, et sügisel 2016 ja siis Türgi ütles, et nad tahavad sellega ühele poole saada juunis 2016. Me ütlesime, et olgu, kui te arvate, et suudate seda, siis palun väga, aga nõuded ja kriteeriumid ei muutu. Me oleme praegu olukorras, kus saame öelda, et nad on teinud äärmiselt palju. Nad on igapäevaselt mind üllatanud sellega, mida nad on suutelised tegema, aga on veel 5 nõuet, mida nad ei ole täielikult täitnud ja nad peavad need täitma.

Paljud eurooplased kardavad, et kui viisavabadus kehtestatakse, siis türklased hakkavad seda ära kasutama – nad jäävad Euroopasse kauemaks kui viisaga lubatud ja ujutavad Euroopa üle.

Esiteks, me lubame reisida ainult biomeetriliste passidega, mis tähendab, et passi kiibil on näotuvastus ja sõrmejälg. Piiril saame inimesi palju paremini ja palju kergemini kui vanade passidega kontrollida, kas inimene, kes passi kannab, on tõesti see, kes passil on - see on juba praegu meie julgolekualane täiendus. Teiseks võtab see türklastel aega aastaid, et väljastada piisavalt biomeetrilisi passe. Nad ei saa anda 75 miljonile türklasele kohe passi, see võtab aega aastaid. Ja kolmandaks, see pass hakkab olema päris kallis – üle 200 euro, see on ka takistus paljudele türklastele praegusel ajal. Neljandaks, nende biomeetriliste passidega saab palju paremini registreerida piiril seda, kes sisse tuleb. Nüüd, kui me jagame seda informatsiooni palju paremini Euroopa Liidu siseselt, saame palju paremini jälgida, kes siia tuleb.

Lähme Türgi naabri Kreeka juurde. Nad võtsid vastu uue seaduse sel nädalal, vähendasid pensionitoetust ja tõstsid makse. Kas me võime uskuda, et see kokkulepe töötab? Inimesed on tänavatel, protestivad, see on Euroopa Liidu jaoks praegusel ajal teine suur väljakutse.

Absoluutselt ja ma arvan, et kreeklaste kannatusi viimastel aastatel ei suuda teised eurooplased nagu sina ja mina ette kujutadagi. Kreeka on läbi teinud väga sügava kriisi, aga nüüd näevad nad tunneli lõpus valgust ja see ei ole rong, mis tunneli lõpust tuleb, vaid tegelikult väljapääs tunnelist.

Seega Te usute, et inimesed Kreekas mõistavad?

Ma usun, et see võtab natuke aega, et rahvas päriselt seda hoomama hakkaks. Muidugi, kõik märgid, mida näeme, on positiivsed ja palju positiivsemad kui IMF varem ootas. Näiteks eelarve kasv on suurem kui oodati, majanduskasv on parem kui nad ootasid. Märgid on suhteliselt positiivsed. Tsiprase reformid on hakanud mõjuma, seega arvan, et Kreekas on põhjust optimismiks.

Olgu, teine teema. Moskva. Ma rääkisin Teie esindajaga Moskvas detsembris, väga külm talv oli ja ta ütles, et suhe on täiesti külmunud. Nüüd on õues kevad, kas Te näete kevadele sarnasid märke suhetes EL-i ja Moskva vahel?

Kahjuks mitte. Ma tean, et paljud liikmesriigid soovivad otsida võimalust Venemaaga realistliku suhte loomiseks. Venemaa on meie naaber, see jääb nii. Ma ei näe positiivseid arenguid Venemaas endas, mis annaks alust siinkohal tõelisteks muutuseks, aga samal ajal, varem või hiljem peame selle riigiga, kes on meie naaber, nõusolekule jõudma. Aga nõuded on väga selged – rakendada Minski kokkulepet ja nad ei rakenda seda. Minu arust on Euroopa Liidu jaoks suhteliselt üheselt selge – kui rakendate Minski kokkulepet, siis arutame, aga kui te ei rakenda Minski kokkulepet, siis te ei anna meile võimalust.

Kuid nad ütlevad, et nemad rakendavad seda ja Kiiev ei rakenda seda. See on nende retoorika.

Kas sa oled üllatunud, et nad seda ütlevad? Kumbki meist ei ole üllatunud, et nad seda ütlevad. Aga ma vaataksin pigem fakte kui Moskva retoorikat. Ma elasin Moskvas kauem kui kolm aastat ja ma loen endiselt Vene uudiseid ning vahel on šokeeriv, mida Vene meedias Euroopast, meie suhtumisest, sellest, mida me Venemaalt tahame, kirjutatakse, et luua pilt nagu me oleks vaenlane, kes üritab Venemaad maha suruda. See on miski, mille vastu ma väga olen, sest see on täiesti elukauge.

Oma ajast Moskvas mäletan ma süüdistust, et Euroopa Liit on Ameerika käpiknukk, et Ameerika üritab Euroopat lihtsalt ära kasutada, et luua sõjataoline olukord ja olla üksi maailma esimängija.

Nagu ma ütlesin, Vene meedias oli palju sellist hoiakut meie kavatsuste suhtes, mis mõnikord tegelikult on justkui Venemaa enda kavatsuste peegeldus, kuigi ma pole kindel. Aga sina ja mina teame väga hästi, et Euroopa Liidul ei ole Venemaa suhtes imperialistikke kavatsusi. Tahame ainult leida rahuliku viisi Euroopa kontingendil koos elamiseks, aga naaberriigist osa okupeerimine ei ole hea enne, leidmaks viisi, kuidas Euroopas rahulikult koos elada.

Selgitage meile kahte mõistet. Üks on "äri nagu ikka", mitte "äri on äri", mida me pidevalt venelastelt kuuleme - et kui suhe ehitatakse uuesti üles, siis see ei ole enam "äri nagu äri". Teine on "valikuline kaasamine".

Nagu ma ütlesin, nad on seal, kus nad on, nad ei kao kuhugi ja me peame leidma viise edasi suhtlemiseks. Ma olen külma sõja laps, siis mind hairiti, siis mind treeniti sõjaväelasena ja hiljem diplomaadina. Isegi külma sõja haripunktis olid meil suhtluskanalid Nõukogude Liiduga olemas. Praegu on meil liiga vähe suhtluskanaleid Venemaaga, peame selle kallal töötama.

Isegi kui te ei nõustu üksteisega, peate leidma viise suhtluseks. Seda ma pean valikuliseks kaasamiseks, et me vähemalt räägime oma probleemidest. Vahepeal esineb häid märke, arutelu koostöö suhtes Artikas, siis on vestluses hea äriga seotud osa ja mõnikord, rahvusvaheliste probleemide osas võib Venemaa olla konstruktiivne ja me peaksime neid elemente vaatama, aga ei tohiks olla kunagi naiivsed. Venema ei tohiks olla meie kinnisidee, aga me ei tohi olla ka naiivsed Venemaa suhtes ja see on mu palve - olla realistlikud selle suhtes, mida me suudame saavutada, et meil oleks väga hea ülevaade oma huvidest, et me räägiksime venelastega jõupositsioonilt, veendumaks, et meie kaitse on korras, tagamaks, et me teeksime NATO-s paremat koostööd.

Seepärast kiidan ma heaks fakti, et NATO liikmed kasutavad oma lennukeid ka Balti riikides ja Eestis, et tagada selles NATO osas ka õhujulgeolek. Ma usun, et Euroopa Liidul on seaduslik huvi tagada, et kollektiivjulgeolek on midagi sellist, mida ka eurooplased tagavad ja ei jäta kõike ameeriklaste kanda.

Palju rohkem pragmaatilisust ja samuti jõudu - seda nad otsivad.

Jah, kui on üks asi, mida venelased ei salli, siis see on nõrkus ja kui on midagi, mida nad austavad, siis on see jõud. Nii mõtlevad nad endast ja nii peaksime meie eurooplastena ka endast mõtlema - meil on piisavalt palju jõudu ja kui me peame selle kollektiivselt mobiliseerima, et pidada venelastega läbirääkimisi meie tingimustel, mitte Venemaa tingimustel.

See on huvitav, kuidas Euroopa seda tugevust projitseerib, sest Euroopat nähakse maailmas n-ö pehme jõuna, sest pehmed väärtused, inimõigused jne on Liidu jaoks kõige olulisemad. Pigem on Ameerika see jõupunkt.

Defineeri jõud. Kui me vaatame, siis alates aastast 2004 – Euroopa liidu laienemisest – on uued liikmesriigid sellest ajast oma strateegilise stabiilsuse osa muutnud palju tugevamaks. Ma arvan, et riigid nagu Poola ja Eesti on oma piirides palju turvalisemad kui enne 2004. aastat, näidates majanduse arenguga rahvale, et majanduskasv on võimalik, näidates rahvale, et olla osa piirkonnast, kus 500 miljonit inimest saavad vabalt reisida, annab sulle jõudu ja positiivsemad väljavaated. See on loonud enesekindluse üle Kesk- ja Ida-Euroopa, mis on osa Euroopa strateegilisest tugevusest.

Euroopa Liitu võib vaadata eksperimendina, Euroopa eksperimendina, milleks nad nimetavad seda ka Ameerikas vahepeal. Kus me oleme selle eksperimendiga praegu? Kas me oleme eksperimendist edasi liikunud ja elame juba tegelikkuses või püüame endiselt näha, mis juhtub, kui need riigid tulevad kokku ja üritavad midagi koos teha?

Mul on kaks lihtsat vastust. Ma vaatan oma lapsi, kahte vanemat - 29- ja 27-aastane. Nende jaoks on Euroopa tegelikkus, mitte eksperiment. Nad reisivad Tallinnasse, Barcelonasse, igale poole koos minuga, ilma vajaduseta valuutat vahetada, ilma piirikontrollita, see on nende reaalsus. See ei ole enam eksperiment.

Teiseks, eurooplased on ajaloo jooksul proovinud erinevaid koostööviise erimeelsuste lahendamiseks ja see on alati toonud kaasa konflikti, vastuseisu ja sõja. Alates 20. sajandist, kui üritasime kaks korda sooritada kollektiivset enesetappu, proovisime midagi muud, luua vastastikust sõltuvust ja seni on see meie jaoks väga hästi töötanud. Kas see on igavene? Ma ei tea, aga ma ei ole kedagi näinud pakkumas välja alternatiivi, mis töötaks paremini. Seni, kuni meil ei ole midagi, mis töötaks paremini, proovime selle tööle saada nii hästi kui suudame.

Ja rahvuslus? Kuidas see meid aitab? Kuidas on rahvuslus kunagi eurooplastele midagi head toonud? Mitte midagi, koostöö on viis edasi, maailm muutub nii kiiresti. Kui me tahame muutustest positiivsel viisil osa saada, peame eurooplastena kokku hoidma. Vastasel juhul dikteerivad tingimused meile hiinlased, ameeriklased jt ja me saame neid ainult järgida. Kui me hoiame kokku, saame me juhtida ja ma usun, et see on tugevaim ettepanek, mida oskan teha.

Ja lõpuks, tuleme juuretasandile. Mida saab igaüks teha, et Liitu tugevdada ja mitte näha seda, mis Brüsselis toimus, siin, meie riigis toimumas.

Üks Euroopa suuremaid edulugusid on Erasmus – võimalus õpilastel üle kogu Euroopa veeta kuus kuud või kogu aasta teises liikmesriigis. Rohkem kui miljon inimest on sellest kasu saanud ja see on loonud uue Erasmuse generatsiooni nagu minu lapsed.

Me peame seda laiendama, mitte ainult üliõpilastele, vaid ka inimestele, kes õpivad eriala. Nad peaks panema positsioonile, kus neil on teatud aja jooksul võimalik tutvuda teise liikmesriigiga, hankima selle kogemuse ja siis naasma koju või jääma. Me vajame rohkem kontakti ja mitte ainult kõrgeimal tasemel, vaid ka teistel tasemetel. See on minu unistus, sest kui me suudame koopeerida noorima generatsiooni dünaamilistesse suhetesse euroopa rahvaste vahel, siis me oleme tulevikuks valmis.

Kas Te näete end Komisjonis superinimestena, need, kes dikteerivad teistele reegleid ja plaane? Kuidas Te näete inimesi, kes tegelikult Euroopa jaoks töötavad?

Kui ma vaatan kogu organisatsiooni, rohkem kui 30 000 inimest, kes töötavad väga kõvasti, sest praegu on väga raske.

See pole privileeg, see on raske töö?

Inimsed töötavad väga kõvasti Me oleme pannud oma organisatsiooni väga suure pinge alla, et leida vastuseid. Aga jällegi, me saame teha ainult nii palju, kui liikmesriigid ja europarlament meile võimaldavad.

Me saame kaardid neilt ja üritame nende kaartidega mängida nii hästi kui saame. Ma arvan, et peaksime olema natuke tagasihoidlikumad ja realistikumad selle suhtes, mida me suudame teha ning mitte üle müüa seda, mida me suudame teha, ning oma tagasihoidlikkuses keskenduma probleemidele, mida peame lahendama, me peame asju parandama ja kiiresti.

Toimetas
Merit Maarits, Merili Nael

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

täna etv-s

foto
Doksari Kirstie oma jõulumaa 2, 1/3: Šveits, Saas-Fee (Kirstie's Handmade Christmas, Inglise 2015)
Täna 14:45

Jõulude eel aitab alati pidumeeleolus Kirstie Allsopp taas koguperepühadeks valmistujatel uut inspiratsiooni leida ja ka omavahel loovuses võistelda. Kolmeosalises sarjas külastame esmalt Šveitsi käsitöömeistreid ja samuti vaatame, kuidas kodustel võistkondadel valmivad kõige omanäolisemad jõulupuukaunistused, advendikalendrid ning küpsetised.

täna vikerraadios

foto
Kuula rändajat. Gröönimaa

Sissejuhatav saade Gröönimaa rännusaadete sarjale.
Milline on selle maailma suurima saare loodus ja põlisrahvas?
Gröönimaast jääb suurem osa polaarjoonest põhjapoole. Enamikku saarest katab põhjapoolkera suurim jääkilp.
Saare ametlik keel on grööni keel, mis pärineb lääne-inuiti murdekeelest. Gröönimaa põlisrahvas, inuitid, tegeleb tänaseni peamiselt kalastamise ja küttimisega, nii nagu aastasadu tagasi.

Saate autor on Hendrik Relve. Foto: Gröönimaa jääkilp lennukilt /Hendrik Relve)

R2 aastahiti hääletus