Palestiinas elanud eestlane: Iisrael näib kuulavat vaid siis, kui Gazast lendavad raketid
Palestiinlased on äärmiselt kehvas olukorras: varasem kogemus on näidanud, et rahumeelsed läbirääkimised nende olukorda märgatavalt parandada ei suuda ning massimeedia kajastab nende surmasid pelkade numbritena, mille taga pole nägusid ja isiksusi. Nii toetavad Hamasi praegu ka need palestiinlased, kes ei ole äärmuslikud, räägib Palestiina aladel humanitaar- ja kultuuriprojektidega tegelev Nastja Pertsjonok.
Kaks nädalat tagasi alguse saanud Gaza operatsioonis on hukkunud 650 palestiinlast ja 29 iisraellast.
MTÜ Ethical Linksi kaudu Eestist pärit inimeste vabatahtlikku tööd Palestiinas organiseeriv Pertsjonok rääkis ERRi uudisteportaalile, miks pole sõjategevuse lõpetamiseks vajaliku vaherahuni jõutud, mis põhjustel on Palestiina poolel nii palju hukkunuid ning mida tunnevad praegu Läänekaldal elavad palestiinlased.
BBC jt uudisteagentuuride sõnul sai praegu Gazas toimuv Iisraeli sõjaline operatsioon alguse sellest, et juunis leiti kolme röövitud ja tapetud juudi surnukehad. Seejärel tapeti kättemaksuks üks palestiina nooruk ja siis hakkasid raketid lendama. Mida teie arvate - kas nende kolme juudi nooruki surm on konflikti pingestumise peamiseks põhjuseks või on sellel, miks Iisrael Gazast lendama hakanud rakettidele nii ägedalt vastas, tegelikult veel põhjuseid? On ju välja toodud näiteks seda, et Iisraeli rünnaku tagamaaks oli ka see, et Fatah ja Hamas on omavahelisi suhteid parandanud.
Jah, pärast kolme teismelisest asuniku kadumist Läänekaldal alustas Iisraeli valitsus kampaaniat Hamasi vastu, hoolimata sellest, et Hamas tegelikult ei võtnud nende surmade eest vastutust. Kui noorukid leiti surnult, siis Iisraelis sisuliselt põletati elusalt ära Palestiina nooruk.
Nii esimest kui teist sündmust võib pidada praeguse pingestumise põhjenduseks. Põhjustest rääkides võib aga väga lihtsustatult öelda, et Iisrael jätkab ammu läbikukkunud taktikat süüdistada Hamasi kõiges toimuvas, et siis jõuda järgmise retoorilise sammuni: „Hamas tuleb hävitada ja siis saame alles rääkima hakata“.
Veelgi üldisemalt on põhjuseks see, et Iisraeli poolt puudub soov konflikti lõpetada. Iisrael ei ole aastaid suutnud välja käia ühtegi elluviidavat visiooni, mis nende kahe rahva rahulikult kõrvuti elamise võimalikuks teeks. Toimunud on vaid uute maade äravõtmine palestiinlaste käest.
Kevadel, kui kaks Palestiina rühmitust - Fatah ja Hamas – jõudsid lõpuks leppimiseni ja püüdsid ühise valitsuse moodustada, teatas Iisraeli valitsus, et katkestab rahuläbirääkimised, kuigi enamus poliitikaanalüütikuid on aastaid rääkinud, et ainsaks võimaluseks edasi minna on läbi rääkida kõigi osapooltega, ka Hamasiga.
Iisraeli loogika on pikka aega jäänud samaks: esitada ebarealistlikke nõudmisi või provotseerida etteennustatavat käitumist ning seejärel võtta tarvitusele ebaproportsionaalsed meetmed. Kui vaadata Hamasi poolseid nõudeid relvarahule, ei ole seal ühtegi absurdset nõuet*. Probleem on selles, et kui Hamas esitab nõudeid, mis on olemuselt peamiselt suunatud Gaza ebainimlike elamistingimuste parandamisele ja mis ei ole kaugeltki radikaalsed, ei kuula keegi. Iisraeli valitsus näib reageerivat, kui üldse, siis vaid juhul, kui Gazast lendavad raketid.
Iisraeli praegune agressioon destabiliseerib olukorda veelgi ka sellega, et see taaskord õõnestab palju pehmema poliitilise joonega Fatah'i ja Palestiina Omavalitsuse presidendi Mahmoud Abbas'i usaldusväärsust. Palestiinlased Läänekaldal on täiesti endast väljas, et kahe nädalaga on Gazas tapetud pea 650 inimest ja üle 4000 inimese on haavatud, kusjuures ÜRO hinnangul on neist 70% tsiviilisikud (Iisraeli poolel langenuid on 29) ning Fatah ei võta midagi ette, püüdes mitte minna tülli ei Iisraeliga (et ei saaks süüdistada selles, et Fatah ei taha rahu), ega Hamasiga (et mitte lõhkuda taas ära äsja saavutatud lootust leppimisele).
Kuidas palestiinlased üldiselt suhtuvad praegu toimuvasse? Kas nad on vihased või näiteks pigem ahastuses, et Iisrael nende territooriume taaskord ründab? Kas sellisest pommitamisest/konfliktist võib ükskord tekkida midagi, mis meenutab peaaegu tüdimust, et nad enam ei imesta hukkunute arvu ja hävitatud majade üle?
Ma ei ole aastate jooksul veel kunagi näinud olukorda, kus hukkunud inimesed või maatasa tehtud majad jätaksid inimesed apaatseks. Sellega võib „harjuda“ kui paratamatu reaalsusega, ent sellega kaasneb alati viha, lein ja abituse tunne.
Mulle tundub, et seekord on palestiinlased vihased rohkem kui ahastuses. Aina enam ei näe palestiinlased rahumeelset väljapääsu praegusest olukorrast, kus Iisrael kontrollib palestiinlaste elu ja kus sõjavägi ja asunikud tegutsevad Läänekaldal sisuliselt karistamatult, Gaza elanikud on aga lihtsalt jäetud välja surema.
Enamus palestiinlasi ammu enam ei usu, et oleks võimalik saada mõistlikel tingimustel oma riik. Kuna ka rahvusvahelisele toetusele ja Iisraeli reaalsele survestamisele lootust ei ole, on järjest süvenev tunne, et muu ei päästa, kui oma saatus enda kätte võtta.
Palestiinlased tunnevad juba aastakümneid, et rahvusvahelisel tasandil, iseäranis massimeedias, on nad redutseeritud numbriteks, dehumaniseeritud mingiks ühtlaseks „verejanuliseks“ massiks. Kui Iisraeli poolel saab keegi surma, on meediatähelepanu kordades suurem… tavaline Iisraeli sõjaväe poolt tapetud palestiinlane ei vääri tavaliselt rahvusvahelises meedias enamasti isegi ühte rida.
Mis on need põhjused, miks on Iisraeli rakettide tõttu seekord nii palju tsiviilisikuid surma saanud? Iisraeli käsutuses peaks ju olema tipptasemel tehnoloogia.
See on küsimus, mida peaks ilmselt esitama Iisraeli sõjaväele. Paljud rahvusvahelised organisatsioonid on mures niivõrd paljude tsiviilisikute surmade pärast. Ban Ki-Moon on kutsunud Iisareli üles „pingutama palju rohkem, et kaitsta tsiviilisikute elusid“.
Küsimus ei ole ilmselgelt puudulikus tehnoloogias. Ent spekuleerides, mida võiks vastata Iisraeli sõjavägi, võiks see olla „me hoiatasime, nad ei läinud ära“, „meil on vaja elimineerida Hamas, las elanikud siis annavad Hamasi meile välja/lasevad meil need kätte saada“.
Minu jaoks on Golda Meiri [Iisraeli neljas peaminister - toim.] stiilis argumendid „nemad sunnivad ju meid nende lapsi tapma“ õõvastavad. Iisraeli sõjavägi nõuab midagi, mis on sisuliselt võimatu: sadade tuhandete inimeste lahkumist. ÜRO koolides on varjus 84 000 inimest, sinna rohkem lihtsalt ei mahu.
Aastate jooksul on Gaza elanikud näinud ka seda, et pommid langevad kõikjale ja tegelikult ei olegi kusagile minna. Kümme kilomeetrit edasi-tagasi ei pruugi päästa. Süüriast saab hea õnne korral põgeneda Türki, Liibanoni, Jordaaniasse. Gazast ei ole kusagile minna.
Lisaks, Gazas, mis on alates 2007. aastast lihtsalt sissepiiratud geto, kus puuduvad elementaarsed eluks vajalikud asjad, ja kus ei ole mingit tulevikku loota, ei ole ka kuigipalju kaotada. Paljude Gaza elanike jaoks – ja sugugi mitte ainult Hamasi toetajate jaoks – on pommitamine see risk, mida tuleb võtta selleks, et muuta masendavat olukorda, mis kestab aastakümneid ja mis viimased seitse aastat on muutunud aina väljakannatamatumaks. Lihtsalt tulevahtuse lõpetamine ei anna neile vett, elektrit, palka, liikumisvõimalust…
Peale selle on palestiina ühiskond märksa vähem individualistlik. Kui minnakse, siis terve perega. Isikliku heaolu nimel ei jäeta maha inimest, keda kaasa võtta on võimatu – näiteks vanurist ema.
Ja lõpetuseks, Hamas ei ole mingi abstraktne monstrum, vaid on poliitiline rühmitus, mis koosneb inimestest. Nõuda Gaza elanikelt, et nad suhtuksid Hamasi kui jõhkratesse tapjatesse, on absurdne. Hamasis on radikaalseid inimesi (nagu ka Iisraelis on radikaalseid inimesi), ent on ka mitmeid, kes on läbi aastate püüdnud selle poole, et konflikti vähendada. Mitmed Hamasi liidrid, kes on soovinud läbirääkimiste poole liikuda, on Iisraeli aktsioonides tapetud (inglise keeles on toime pandud „targeted prevention“ või „targeted killing“).
Iisraeli-Palestiina konflikt ja kõik selle n-ö alakonfliktid on väga keerulise taustaga. Kui inimene, kes sellest konfliktist eriti palju ei tea, küsib teie käest, et mis seal toimub ja miks, siis mida teie talle tavaliselt vastate?
Paari sõnaga vastates saabki öelda, et tegemist on täiesti selgelt okupatsiooniga, ühelt rahvalt maa ja väärikuse sihipärase äravõtmisega. Ma ei oska muud öelda, kui et väga valus on pealt vaadata, kuidas poliitikud, kes juhivad riiki, mille rahvas on üle elanud teise maailmasõja, koos kõigi selle koledustega, tegelevad sisuliselt etnilise puhastusega, manipuleerides oma rahva hirmutundega ja suunates iisraellasi arvama, et tegu on vältimatu enesekaitsega.
* Hamasi nõudmised:
- Iisraeli vägede tagasitõmbumine sellisele kaugusele, et põllumehed Gazas saaksid oma maad ohutult harida kuni piirdetõkkeni;
- vabastada kõik vangid, kes Iisraeli sõjaväelase Gilad Shalit'i vastu vahetades vabaks lasti, ent hiljem taas arreteeriti;
- Gaza blokaadi lõpetamine ja piiripunktide taasavamine;
- sadama ja lennujaama taasavamine ÜRO jurisdiktsiooni all;
- kalastustsooni suurendamine kümnele kilomeetrile maismaast;
- Rafah piiripunkti (Egiptuse ja Gaza vahel) viimine rahvusvahelise seire alla;
- kümneaastane relvarahu, rahvusvahelise kontrolli all;
- luba Gaza elanikele Jeruusalemmas moslemitele püha Al Aqsa mošee külastamiseks;
- põhimõte, et Iisrael ei sekku Palestiina sisepoliitikasse (Hamasi ja Fatah omavahelistesse suhetesse, parlamendivalimistesse);
- Gaza tööstustsooni taasavamine