ERR Moskvas: kesklinn on täis sõjasümboolikat ning tanke
Moskva valmistub tänavuse aasta suurimaks päevaks - võidupühaks.
Lisaks plakatitele ja muule sõjasümboolikale, mida näeb kesklinnas igal sammul, monteeriti täna lõuna ajal Tverskoi puiesteele sõjarongi, vahendas ETV saade "Välisilm".
"Vaadates neid vaguneid Moskva kesklinnas, tabasin end mõttelt, kui erinevalt meie ja venemaalased ilmselt ajalugu näeme. Siin lähevad mõtted esmalt rindele sõitnud sõduritele. Meil aga küüditamisele," kõneles Moskvas viibiv ERR-i korrespondent Neeme Raud.
Baltimaade ajaloost pühade-eelses Moskvas muidugi juttu ei ole. Kuigi ühe väikse viite meile infoagentuuri TASSi aknalt võis siiski leida.
"Visates pimeda Saksa orjuse ahelad, on vabad Baltimaad jälle elus. Õitsega taas koduses nõukogude peres õed Läti, Eesti ja Leedu," teatas viide meile.
Vene ajaloolased ei saa samas aru, miks Balti liidrid Moskvasse võiduparaadile ei saabu. Millest selline tänamatus?
"Olles vastu - nagu ütlevad mu kolleegid Balti riikides ja nüüd Ukrainas - Nõukogude Liidule, mõeldakse muidugi Vene totalitarismile, näitavad nad oma ajalugu vastupidiste meetoditega. Mida silmas pean? Kui mitte Staliniga, siis kellegi teisega? Aga kellega? Kellega võis olla, kelle poolel II maailmasõja aastatel? Kui mitte vene rahva, teiste rahvastega, mitte Nõukogude Liidu poliitilise juhtkonnaga, siin on vastus selge - Hitleriga," lausus Vene kaitseministeeriumi uurimiskeskuse asejuht Juri Rubtsov.
Vene ajaloolased märgivad, et ka Venemaal endal püütakse nõukogude ajast pärit heiroilist "võiduajaloo" versiooni ümber kirjutada, ja see on taunimisväärne.
"Seda tegevate ajaloolaste maailmanägemusse praegune ajalookäsitlus ei mahu. Seepärast toimub osalt ajaloo võltsimine, seisukohtade muutmine. Kõiki ajaloolasi, kes seda teevad, ma nimetada ei saa, aga ma meenutasin professor Zubovit. Mõistagi, lugedes tema käsitlust Venemaa ajaloost 20. sajandil, langevad aeg-ajalt käed rüppe, mis on tema juhitud autorite kogu poolt kirjutatud. Täielik meie ajaloo mustamine," rääkis Vene sõjaajaloo ühingu esimehe asetäitja Aleksandr Kirilin.
Otsisime ajalooprofessori Andrei Zubovi üles, et kuulda siis seda versiooni sõjaajaloost, mida osa ta kolleege faktide võltsimiseks peab.
Kuid milline on see alternatiivne vaade ajaloole?
"Mõistate, Vene ühiskonnas on juurdunud kaks nägemust võidust. Üks on puhtalt triumfiaalne positsioon: me võitsime Saksamaad, vabastasime Euroopa, me oleme nii võimsad, kõige tugevamad. Teine seisukoht on, et see on pidupäev pisaratega silmas. Mõistagi on see pidupäev, sest Hitleri-Saksamaa ei suutnud vallutada Venemaad, et venelased suutsid kaitsta oma riiki Saksamaa eest. Kuid püha pisaratega silmas kahel põhjusel," arutles ajalooprofessor Andrei Zubov.
Ta jätkas: "Esimene põhjus on kõigile mõistetav ja vähesed eitavad, et kaotused olid kolossaalsed ja ebaproportsionaalselt suured. Pisarate teine aspekt on selles, et praktiliselt kõik vene inimesed, kes võitlesid rindel, unistasid sellest, et kui nad võidavad ja tagasi saabuvad, saabuvad nad tagasi teistsugusesse riiki, riiki, mis on demokraatlikum, riiki, kus ei ole kolhoose, kus ei toimu kiriku tagakiusamist, kus on normaalne eraäri. Nad ei tahtnud seda totalitaarset diktatuuri, mis tappis nende vendi, isasid, lähedasi sõpru 20. ja 30. aastatel."
Kuid mis on selles väära, kui nüüd anda sõjale ja ajaloole hinnang, arvestades sinna ka sõjajärgsed stalinismi kuritööd? Kuidas muudmoodi saaksimegi näiteks meie Eestis seda perioodi meenutada?
"Kuidas teie peaksite Stalinisse suhtuma? Loomulikult toimus rahva deporteerimine - keegi ei suuda eales veenda eestlasi, lätlasi ja leedulasi, et see oli vajalik. Mõistagi oli see suur tragöödia. Loomulikult on see teie õigus suhtuda sellesse negatiivselt ja eitavalt. Mind paneb enam muretsema aga see, et meil on riigisiseselt päris suur grupp inimesi, vähemalt aktiivseid inimesi, kes kirjutavad ja esinevad, kes ei taha näha selle inimese teeneid. Kui rääkida Nõukogude Liidu taastamisest pärast sõda, kui meil 55% tööstusest oli sõja-aastatel hävitatud ja öelda, et selles ei ole selle inimese teeneid, on see naeruväärne," vastas Vene sõjaajaloo ühingu esimehe asetäitja Aleksandr Kirilin.
Ja veel ühte Stalini teenet oma riigi ees meenutati Moskvas võidupüha-eelsetel arutludel - et tema juhtimisel sai riik tuumarelvad, mis lubab tal nüüd välisohtudesse ja ka välismaalt lähtuvatesse ajalookäsitlustesse kartmatult suhtuda. Huvitav, et seda rõhutas ühel paneelvestlusel Vene õigeusu kiriku vaimulik.
"Me peame tegelema teaduse, kunsti, laste sünnitamise ja kasvatamisega. Mingite koertega ei ole meil vaja rääkida. Seda enam, et see koer on laisk, jultunud ja arg. Kui Põhja-Korea tulistas välja mingi kondetspiima purgi, mis langes Jaapani merre, tekkis paanika ja ta arvati välja "kurjuse teljest", kuna ta muutus korraga võimsaks mänguriks, siis mida meil on karta - sellise võimsusega? Suur osa meie tuumarelvastusdest on küll vana, kuid seni töökindel. Nii et meil on nii aega kui jõudu tegeleda elitaarse intellektuaalse tegevusega, milleks on Venemaa ajaloo uurimine," kõneles Vene õigeusu kiriku ülemnõukogu liige isa Dmitri.
Moskvas valmistutakse 9. mai paraadiks. Foto: Reuters/Scanpix
Toimetaja: Liis Velsker