Hinnang: May andis Johnsonile piisavalt nööri, et viimane saaks end üles puua
Suurbritannia uus peaminister Theresa May alustas juba eile õhtul ministriportfellide jagamist ning eriti palju tähelepanu pälvis tema otsus anda välisministri ametikoht Brexiti-kampaania juhtfiguurile Boris Johnsonile. Kui paljud on sellest valikust hämmelduses, siis osa analüütikuid peavad seda geniaalseks poliitiliseks manöövriks.
Eile õhtul, kohe pärast kuningannalt volituse saamist, tegi May teatavaks uue valitsuse olulisemad ametikohad, vahendavad The Guardian, BBC, The Daily Telegraph, Foreign Policy jt.
Peaministrist tähtsuselt järgmise ametikoha, ehk rahandusministri portfelli sai senine välisminister Philip Hammond (60). See tähendas ka seda, et David Cameroni lähedaseks liitlaseks olnud George Osborne pidi valitsusest lahkuma. Hammondit peetakse usaldusväärseks ja kindlaks valikuks, kelle nimetamist on mitmel pool finantsringkondades juba tervitatud. Enne Brüsselist saadud mööndusi oli Hammond küllaltki euroskeptilisel positsioonil, kuid enne referendumit toetas ta Euroopa Liidus jätkamist.
Hammondi asemel saab välisministriks vastuolulise kuulsusega Boris Johnson (52) - Londoni endine linnapea ja Brexiti-kampaania üks juhtfiguure. Johnson oli pärast referendumi tulemuste selgumist ka ise tooride juhiks ja peaministriks pürgimas, kuid oli sunnitud loobuma pärast seda, kui tema lähedane liitlane, justiitsminister Michael Gove samuti peaministriks kandideerida otsustas. Johnson pole varem kunagi ministriametis olnud, samuti on ta oma väga vaba sõnavalikuga väljaütlemistega jõudnud solvata juba mitmeid maid ja riigijuhte, kellega tuleb tal nüüd suhtlema hakata. Samas on mitmed eksperdid ja teda tundvad inimesed rõhutanud, et Johnsoni näol on tegu väga intelligentse persooniga, kelle senine avalik kuvand on teadlikult valija ning meedia hullutamiseks võetud roll.
May asemel saab siseministriks Amber Rudd (52), kes on seni olnud energeetika ja kliimamuutuste minister. Enne referendumit toetas ta Euroopa Liidus jätkamist.
Eesti jaoks ilmselt kõige olulisemal ametikohal ehk kaitseministri toolil jätkab Michael Fallon (64) ehk mees, kes on osalenud senises koostöös nii kahepoolselt kui ka NATO raames. Enne referendumit toetas Euroopa Liidus jätkamist ning teda peetakse sarnaselt Hammondile kindlaks ja usaldusväärseks valikuks.
Valitsuses on loodud ka uus ametikoht ehk nn Brexiti-minister, kelleks sai Euroopa Liidust lahkumist toetanud rahvasaadik David Davis (67). Tegemist on veteranpoliitikust euroskeptikuga, kes pole varem ministriametis olnud (küll aga on olnud erinevates rollides varivalitsustes). 2005. aastal kaotas tooride juhi valimistel David Cameronile.
Rahvusvahelise kaubanduse ministriks sai euroskeptik ja EL-ist lahkumist toetanud Liam Fox (54). Tegu on samuti uue ministrikohaga. 2010. aastal nimetati ta Cameroni poolt kaitseministriks, kuid ta pidi juba 2011. aastal tagasi astuma seoses süüdistustega, et ta lasi oma sõbra ja lobby-tegija Adam Werritty kaitseministeeriumi tööprotsessile liiga lähedale. Pürgis äsja taas kord tooride juhiks, kuid ta elimineeriti juba esimeses hääletusvoorus.
Osav poliitiline manööver Brexiti-kampaania poliitikute tasalülitamiseks
Kõige suuremat vastukaja sai Johnsoni nimetamine. Paljusid jahmatas asjaolu, et mees, kelle tegevus on põhjustanud suure osa käesoleva hetke probleemidest, saab autasuks välisministri portfelli. Ning oma hämmeldust tõttasid väljendama suur osa opositsiooni poliitikutest.
Johnsoni puhul väärib äramärkimist, et lisaks regulaarsele sõimule Euroopa Liidu aadressil on ta öelnud rohkem kui inetuid asju ka teiste riikide ja poliitikute aadressil.
Näiteks võitis ta esikoha väljaande Spectator võistlusel, mille eesmärgiks oli Saksa humoristiga seotud skandaali valguses leida kõige ropum luuletus Türgi president Recep Tayyip Erdogani kohta. Varem samas väljaandes töötanud Johnson osutus edukaks täna vemmalvärsile, mis vihjas Erdogani seksuaalsuhetele kitsega.
USA presidendi Barack Obama kohta on ta öelnud, et tegu on pooleldi keenialasega, kellel on oma päritolu tõttu vimm Suurbritannia vastu. Hillary Clinton aga meenutavat talle "sadistlikku medõde mõnest vaimuhaiglast".
Kirjeldades kunagi leiboristide sisetülisid, mainis Johnson, et tooride erakond on juba harjunud "Paapua Uus-Guinea stiilis kannibalismi ja pealikuhukkamisega ning seetõttu vaatab ta rõõmsa rahuloluga seda hullust, mis Tööparteis maad on võtnud". Hiljem ta vabandas ning teatas, et lisab Paapua Uus-Guinea hea meelega oma "rahvusvahelise vabandamisturnee nimekirja".
Euroopa Liidu kohta on ta aga väitnud, et sellel on Adolf Hitleri omadele sarnanevad eesmärgid ning et Ukraina kriisis olevat samuti süüdi Euroopa Liit.
Samas rõhutavad mitmed ajakirjanikud ja analüütikud, et kuna Theresa May pidi Leave-kampaaniat vedanud tooridele mingeid kohti andma, siis otsustas ta seda teha võimalikult kavalalt.
Esiteks lõi ta kaks uut ametikohta - Brexiti ministri ja rahvusvahelise kaubanduse ministri, mis muudavad välisministri portfelli senisest palju tähtsusetumaks. Kõik mainitud ametikohad andis May Brexiti toetajatele ning kõik need ametikohad on ka seotud Brexiti reaalse rakendamisega. Seega ei õnnestunud Johnsonil kõrvalt vaadata, kuidas teised tema tekitatud olukorda lahendavad, vaid tal ja ka Foxil ning Davisel on suurepärane võimalus praktikas demonstreerida, kuidas enne referendumit valijatele antud lubadused kuidagi paika ei pea. Samas pole ükski neist nii võimsal positsioonil, et saaks mingi suurema probleemi tekitada, mida peaminister ise lahendada ei suudaks.
Ning kui peaks siiski aset leidma mingi teine referendum (hetkel on May selle küll välistanud ja kinnitanud, et Brexit tähendab Brexitit), erakorralised valimised või siis otsustab parlament referendumi tulemust ignoreerida, on kunagised Brexiti-kampaania esindajad oma senise sära valijate silmis tõenäoliselt kaotanud.
Briti ajakirjanduse hinnangul polnud Johnson eile Downing Streetilt lahkudes eriti rõõmus ning võis seega mõista, et talle on peaminister May poolt mürgikarikas ulatatud. Nüüd tuleb Johnsonil suhelda kõigi nendega, keda ta oma varasema karjääri jooksul solvanud on. Tuleb käia Euroopa pealinnades ja selgitada Brexitit. Samuti peab ta viibima palju Suurbritanniast eemal, mille üle on Mayl ilmselt samuti hea meel.
Väidetavalt suutis May oma eilse kõnega esitada ka tõsise väljakutse sisetülide käes vaevlevale Tööparteile, sest tema lubadused ja sõnakasutus rõhutasid just tsentristlikku hoiakut ja kinnitust, et tal on kavas seista "tavalise töölisklassi perekonna" eest.
May võimuvangerduste negatiivseks pooleks on aga see, et endiselt on tooride seas märgata hasartmängu meeleolu, kus parteipoliitilistel eesmärkidel riskitakse kogu riigiga - ehk sama probleemiga, mis viis lõpuks Brexitini.
Toimetaja: Laur Viirand