Lobjakas: euroliidu tippametikohtade täitmise osas on kõik endiselt lahtine
Eeloleval laupäeval kogunevad Brüsselis Ülemkogule riigijuhid, et jätkata juulis pooleli jäänud euroliidu tippametikohtade täitmist. Järglasi otsitakse Euroopa Ülemkogu presidendi kohale ja Euroopa Liidu välispoliitika kõrgele esindajale.
Juuli keskel jäi ametnike nimetamine pooleli seetõttu, et Balti riigid ja Poola olid vastu Itaalia soovile nimetada välispoliitika esindajaks Moskva-sõbralik Itaalia praegune välisminister Federica Mogherini.
Ülemkogu presidendi kohale Ida-Euroopa riikidest tol korral sobivat kandidaati ei leitudki, sest Poola peaminister Donald Tusk väidetavalt ei tahtnud seda ametit, Läti endise peaministri Valdis Dombrovskise kandidatuurile oli aga vastu Hispaania, keda häiris üks Dombrovskise väljaütlemine, kus ta avaldas toetust Kataloonia iseseisvumisele.
Välispoliitika ekspert Ahto Lobjakas nentis Vikerraadio saates "Uudis +", et asjaolud, mis kõrvaltvaatajale võivad tunduda täiesti asjasse puutumatud, on nendes otsustusprotsessides tegelikult väga olulised.
Lobjakas tõi välja veel ühe asjaolu, mis mängib järjest olulisemat rolli. Kui Euroopa Liidu varasemates otsustusprotsessides ei olnud blokeerival vähemusel mingit tähtsust, siis nüüd on see oluline ja määrab ära järjest enamat.
See paistis silma juba Jean-Claude Junckeri valimisel Euroopa Komisjoni presidendiks. Nendel valimistel ei piisanud enam Ühendkuningriigi vetost ning nii võetigi kasutusele blokeeriva vähemuse termin. Blokeerivat vähemust Ühendkuningriigil siiski moodustada ei õnnestunud.
Federica Mogherini puhul on olukord veidi sarnane. "Tema blokeeriv vähemus, mis koosnes Ida-Euroopa riikides, tundub olevat hakanud lagunema," nentis Lobjakas.
Mogherini – Vene-meelne?
Ta rõhutas, et Mogherini puhul ei ole mõistlik rääkida Vene-meelsusest. Lobjaka sõnul on Ida-Euroopa riikide suhtumine Mogherinisse kui Vene-meelsesse poliitikusse võrreldav Hispaania suhtumisega Dombrovskisesse kui iseseisva Kataloonia meelsesse poliitikusse.
Pigem on Ida-Euroopa riike häirinud see, et Mogherini pole oma avalikes avaldustes suhtunud Venemaasse meie jaoks piisava printsipiaalsusega, selgitas Lobjakas.
Euroopa Liidu tulevasest välisministrist, nagu ka praegusest, ei saa Lobjaka sõnul visiooniga juhti – tegemist on inimesega, kes esindab Euroopa Liidu liikmesriikide konsensust.
"Arvestades seda, kuidas see viimased 5-10 aastat on triivinud suurte liikmesriikide diktaadi suunas, Saksamaaga eesotsas – selge on see, et ükskõik kas see on Federica Mogherini või keegi teine, peab tegema seda, mida tahab liikmesriikide enamus, nende kriitiline mass."
Sikorski kandidatuur võib olla pete
See on ka üks põhjus, miks arvatakse, et Poola välisministri Radek Sikorski kandidatuur sellele kohale on n-ö pete. Sikorski mõju Euroopa välispoliitikale on tunduvalt suurem, kui ta on suure liikmesriigi välisminister.
Euroopa Ülemkogu juhi kandidaatide hulgas on välja käidud ka Eesti endine peaminister Andrus Ansip. Ansipi šansid on väidetavalt vähenenud, kuna Hispaania on Dombrovskise nime tagant veto ära võtnud.
Ahto Lobjakas märkis meediast nähtule tuginedes, et Briti peaministri David Cameroni üleeile tehtud toetusavaldus Poola peaministrile on pettemanööver, kuna Tusk ei ole tegelikult kohast huvitatud ning selle toetuse taga on hoopis toetus Andrus Ansipile. "Britid võivad osutuda meie sõpradeks," nentis Lobjakas.
Samas ei tasu sedagi meediast tulnud "säutsu" ülemäära kindlalt võtta. Ansip kompromissialti poliitikuna võib ühelt poolt olla Ühendkuningriigile meeldiv. Teisalt aga eeldab see ametikoht ka väga head keelteoskust ja muid kogemusi.
"Dombrovskis on selles mõttes noorema põlvkonna mees, ta oli ju ka Euroopa Parlamendi liige ning tal on ka see eelis, et ta tõi ühe Euroopa Liidu riigi välja väga sügavast kriisist," kirjeldas Lobjakas.
Tõsi, Ansip juhtis küll riigi samuti välja majanduskriisist, kuid Dombrovskist ei seota selle lõhega, mida Eesti õhutas kriisi ajal Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel.
Ansipi eeliseks võib aga olla asjaolu, et ta kuulub europarlamendis liberaalide hulka, Dombrovskis on aga parempoolne.
Kui Ansip saaks Ülemkogu presidendiks, peaks tema asemele Euroopa Parlamenti saadetama Igor Gräzin.
Toimetaja: Arp Müller, Marju Himma