Politico Euroopa Komisjoni "võimumaatriks" Ansipile eriti tugevat positsiooni ei omista
Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker on oma ametiaja algusest saadik kinnitanud, et tema meeskond koosneb ainult "poliitilistest raskekaallastest", kuid igapäevane reaalsus on siiski palju keerulisem, nendib Politico. Väljaande hinnangul Eesti endine peaminister Andrus Ansip viie mõjukama voliniku hulka jõudnud pole.
Väljaanne on olukorra hindamiseks koostanud järjekordse "võimumaatriksi", mis põhineb rohkem kui 20 intervjuul volinike ja teiste ametnikega, kellel on tegelikest oludest täpsem ülevaade. Hinnang antakse nii volinikule kui ka tema kabinetiülemale.
Näiteks tuleb välja, et Junckeri kabinetiülem Martin Selmayr on isegi üksinda tähtsam isik, kui suur osa volinikest ning mõjuvõimu poolest jäävad talle alla isegi mõned asepresidendid.
Briti referendumil on olnud samuti oma tagajärjed - vähenenud on Briti päritolu voliniku sõnaõigus, prantslasest volinik Pierre Moscovici (majandus- ja rahandusküsimuste, maksundus ning toll) on aga muutunud seeläbi tähtsamaks. Varem on Politico kirjutanud ka seda, et Brexiti-järgsel ajal kardetakse lätlase Valdis Dombrovskise mõjuvõimu liigset suurenemist.
Mõned volinikud on aga sattunud ootamatult olulisse rolli - nende portfell pole teoorias eriti tähtis, kuid regulaarne kokkupuude mingite oluliste küsimustega on ka nende tähtsust suurendanud. Sellise näitena tuuakse esile bulgaarlannast asepresidenti ja eelarve ning personali eest vastutavat volinikku Kristalina Georgievat.
Mõned volinikud on aga suutnud oma maailmas tähelepanu äratavat portfelli maksimaalselt ära kasutada - näiteks taanlanna Margrethe Vestager (konkurents) ja rootslanna Cecilia Malmström (kaubandus).
President Juncker on Euroopa Komisjoni kõige olulisem liige ja osaliselt just seetõttu, et tal on toeks Selmayr. Kuid kuna ta on osa vastutusest loovutanud esimesele asepresidendile Frans Timmermansile (parem õigusloome, institutsioonidevahelised suhted, õigusriigi põhimõtted ja põhiõiguste harta) ja pärast kriitikat ka liikmesriikidele, ei küündi tema võim näiteks aastatel 1985-1995 Komisjoni presidendiks olnud Jacques Delors'i mõjuni. Ka Delorsi kabinetiülemat Pascal Lamy'd peetakse võimukamaks kui Selmayri, kusjuures erinevalt avalikes vaidlustes osalevast Selmayrist kasutas Lamy oma mõjuvõimu teadlikult tagaplaanil püsides.
Samuti ei taga mõjuvõimu ainuüksi asepresidendi staatus. Kui maailmas tahetakse rääkida energeetikast ja kliimapoliitikast, siis minnakse pigem hispaanlase Miguel Arias Canete (kliimameetmed ja energiaküsimused) jutule, mitte aga temast Komisjoni struktuuris ülevalpool paikneva asepresidendi Maroš Ševcovici (energialiit) juurde. Mingil määral kehtib sama seis Politico arvates ka volinik Günther Oettingeri (digitaalmajandus ja -ühiskond) ja asepresident Andrus Ansipi (digitaalne ühine turg) ning Moscovici ja asepresident Valdis Dombrovskise (euro ja sotsiaaldialoog) puhul.
Politico võimumaatriks. Ülalt-alla skaalal mõõdetakse volinike mõjuvõimu, vasak-parem skaalal kabinetiülemate oma.
Toimetaja: Laur Viirand