Hollandi hooldekodus pandi tudengid ja eakad kokku elama
Hollandi hooldekodus pandi ühe katuse alla elama eakad ja tudengid ning hoolimata suurest vanusevahest osutus see edulooks.
Arenenud riikides kasvab eakate osakaal, mis tähendab vanurite üksildus- ja hooldusprobleeme. Hollandis tuldi aga mõttele n-ö lüüa mitu kärbest ühe hoobiga, vahendas ETV saade "Pealtnägija".
Kaks aastat tagasi kutsus sotsiaalhoolekandeühing Humanitas kuus tudengit Deventeri linna vanadekodusse tasuta elama. Sellest kujunes vägagi ootamatu ning positiivne kogemus.
Tudengitele Humanitases tasuta tubade pakkumine oli tegevjuht Gea Sijpkesi mõte. Vastutasuks soovis ta vaid seda, et üliõpilased veedaksid vähemalt 30 tundi kuus oma pensionäridest naabrite seltsis. Väljaspool seda võivad nad elada tavalist piiranguteta elu – käia väljas või koju külalisi kutsuda, just nagu tuju tuleb.
Kuidas Mentink ja teised oma 30 tundi kuus vanuritega veedavad, on nende enda otsustada. Tudengid pole ametlikult osa personalist, neid ei nimetata isegi vabatahtlikeks, vaid nad kannavad tiitlit "head naabrid".
Üks noortest, kes vanadekodus elab, on 20-aastane noor kunstnik Jordi Pronk. Tema sõnul on üks toredam ajaveetmisviis naabrite seltsis retked linnas selleks spetsiaalselt kohaldatud tandemrattaga. Just nii püüab Humanitas elanike elu toredamaks muuta.
Jurrien Mentinki sõnul poleks pakkumine saanud tulla sobivamal ajal, kuna paljud noored ei suuda leida taskukohast elamispinda. Mentink on 22-aastane, tema naabrid, nagu Joke van Beek, aga 80- ja 90-aastased. Ometi jääb nende suhtlusest mulje, nagu tegu oleks kahe teismelisega.
Näiteks kõik, mida Anne Middelburg internetist teab, on ta õppinud Mentinki käest. "Veedad nendega aega ja lõpuks tekib tunne, et nad on su oma lapsed. Me ajame juttu ja teeme koos igasugu asju, nii et kõik on nagu üks perekond," ütles ta.
Kokkuvõttes on head naabrid segu sõbrast, lapselapsest, sotsiaaltöötajast ja hooldajast.
Gea Sijpkesi sõnul muudavad tudengid hooldekodus ka jutuajamiste tooni rõõmsamaks. "Enam ei räägita üksnes surmast, haigustest ja vanadusest, vaid ka noorusest, pidudest ja tüdruksõpradest," ütles ta.
Noorte sõnul on nad eakatelt õppinud elu väärtust. "Vanemad naabrid on õpetanud mind hindama elu pisiasju. Nooremad inimesed on pigem keskendunud oma tulevikule ega pane tähele näiteks seda, kui kaunis on park, vaid nad lihtsalt tormavad sealt läbi teel tööle või kooli," rääkis Mentink.
Muidugi ei pääse hooldekodus mööda üksildusest, mis käib vältimatult kaasas dementsusega. Ehkki dementsete osakonnas on olemas kõik tarvilik, pole seal tunda sama soojust, mida ülejäänud majas.
Paratamatult on surm selles majas sage külaline. Nii mõnigi vanur leinab kaotatud pereliikmeid ja lähedasi.
Suurem osa tudengeist polnud enne hooldekodusse kolimist surma lähedalt näinud ja surijatega kokkupuutumine on nende üks rängemaid, ent ka hinnalisemaid õppetunde.
"Üks olulisemaid kogemusi oli kokkupuude ühe naabriga, kes hakkas saama 105-aastaseks. Kui ma olin selle naise toas, ulatas ta mulle oma voodist korraga käe ja soovis mulle ilusat elu, andes nõu, et võtaksin sellest viimast," meenutas Mentink.
Toimetaja: Merili Nael