"Pealtnägija": Eesti laevakaitsjate tööandja on paadunud seaduserikkuja
Kui selle aasta alguses loodeti, et kolmandat aastat Indias kinni peetavad Eesti laevakaitsjatel lubatakse kodumaale naasta, mõistis India kohus nad süüdi ja saatis vahepeal juba kautsjoni vastu vabaduses mehed uuesti vanglasse. "Pealtnägija" uuris, mis ettevõte on laevakaitsjatele tööd andnud Advanfort – selgus, et tegemist on firmaga, keda oli seaduse rikkumise eest hoiatatud korduvalt juba enne laevakaitsjate juhtumit. Tänaseks on firma tegutsemise sisuliselt lõpetanud ning ettevõtte juhid ise tagaotsitavad.
2011. aastal levis Eesti kaitseväes info teenimisvõimalusest, mis ületas ametnike palkasid umbes kaks korda. Ainuüksi mereväes põhjustas see seni suurima ühekordse lahkumiste laine – üle 40 ohvitseri ja allohvitseri. Advanfort esitles end suure rahvusvahelise tegijana, mille peakorter oli Washingtonis ja esindused muu hulgas Suurbritannias ning Filipiinidel. Kuid peagi tekkisid probleemid.
Näiteks rääkis Advanforti laevakaitsetiim number 129 suvest 2011, mil neil polnud lepinguid ja korralike relvade asemel anti neile Teise maailmasõja aegsed karabiinid. "Väga häbi oli nendega laeva peale minna. Laeva meeskond vaatas ka, et mis asja te mehed teete, hea et vibudega peale ei tule," rääkis Advanforti endine turvamees Rainer.
Juhtum päädis sellega, kui meeskond sattus tööandja maksmata arvete tõttu sisuliselt Mosambiigis pantvangi. "Meid hoitigi pantvangis. MoCargo boss ütles konkreetselt, et mehed, enne te koju ei saa, kui Advanfort on oma võla ära maksnud," ütles Rainer.
Peale selle selgus, et Ameerika korporatsioon kuulus tegelikult vastuolulise mainega Jordaania juurtega Samir Farajallahile ja ettevõtet juhtis tema poeg Ahmed Farajallah. Nende tegevust illustreerib juhtum, mil Advanforti tegevjuht saatis Mosambiigis kinnihoitavatele eestlastele koopia pangaülekandest, mis justkui näitas, et palgaülekanded on tehtud, aga osutus võltsinguks. Ahmed ise vahistati 2011. aasta suvel Virginias, kui ta ostis koos kahe kaasosalisega valeandmeid esitades 26 automaatrelva.
Relvad liikusid ilma igasuguste paberiteta
Tiimi 129 juhtum polnud tegelikult sugugi kõige tähelepanuväärsem; nemad olid lihtsalt ainsad, kes sellest kaamera ees rääkisid – ja sedagi ilma näota. Näiteks loetleb ühe teise meeskonna liige 2011. aasta novembris toimetusele saadetud kirjas hulga probleeme, kus tundub tagantjärele prohvetlik just relvade teema. "Relvad ja relvade liikumine on selle firma puhul täiesti ebaseaduslikult korraldatud. Relvadega ei liigu kaasas saatedokumente, kinnitamise lehti, mitte kui midagi. Meestel puudub õigus neid relvi kanda. See firma ei saa ise ka aru, mida teeb ja millisesse ohtu oma mehed ja eesti ohvitserid paneb," märgiti kirjas.
See aga ei takistanud Advanfortil kasseerimast laevafirmadelt umbes 1000 dollarit päevas ühe turvamehe eest. Kui "Pealtnägija" Ahmed Farajallah toona korraks telefonile sai, siis selget vastust mees küsimustele ei andnud. "Ma olen kokkusaamisele hiljaks jäämas. Kui te tahate telefonikõne aja kokku leppida, siis võime seda teha. – Hästi, millal siis sobiks? – Ma ei saa tegelikult teile öelda. Las ma vaatan teie küsimusi ja ma vastan teie e-mailile konkreetse ajaga."
Vastust ei tulnud kunagi. 2013. aasta märtsis tunnistas firma kohtus süüd ja maksis trahvi ning põhjendas sekeldusi firma algusaastate kasvuraskustega. Tunduski, et segadused on selja taga ja asjad liiguvad ülesmäge. Firma juhtkonda ilmusid pealtnäha laitmatu CV-ga Ameerika ja Briti eksmereväelased. Eri maailmajagudes oli väidetavalt 500 palgalist, sealhulgas sadakond eestlast.
Pealtnägija suhtles uurimise käigus mitmete endiste Advanforti eesti töötajatega, aga ainsana nõustus neist nime ja näoga esinema AdvanForti laevakaitsemeeskonna endine juht Georg Kirsberg, kes oli hingekirjas 2013. aasta juulist oktoobrini. Tal etteheiteid ettevõttele ei ole. "Sel ajal olid kõik asjad hästi korraldatud, tööleping, relvade üleandmisel olid korrektsed paberid."
Kuigi firma esitatud andmetesse tuleb suhtuda kriitiliselt, tundub, et parimatel päevadel kasutas Advanfort vähemalt kolme baaslaeva, mis liikusid peaasjalikult rahvusvahelistes vetes ja kus turvamehed ootasid missioonide vahel uut ülesannet ning ladustasid varustust ja relvi. Üks neist oli Seaman Guard Ohio, mis hiljem skandaali satub. "Baaslaeva elu on muidu igal pool ühte moodi. Kui lähed sinna pardale, siis esimese asjana annad ära enda relvad ja varustuse allkirja vastu. Ja siis lihtsalt elad seal – kõik," rääkis Kirsberg.
Turvamehed on laeval sisuliselt kliendid
Pealtnägija käsutuses on 1. oktoobril 2013 Advanforti Tallinna kontorist eesti meestele saadetud ringkiri, kus täpsustatakse töökorraldust, aga pühendatakse pikk peatükk ka käitumisele sotsiaalmeedias. Näiteks ei tohi avaldada kauboi-stiilis püssidega pilte või infot, mis reedaks asukoha. Samuti manitsetakse mitte levitama kuulujutte. Tagantjärele on teada, et firmal oli pidevalt väiksemaid sekeldusi eri eksootilistes riikides.
Suur uudis tuli aga 13. oktoobril 2013, kui India võimud pidasid kinni väidetavalt territoriaalvetesse sattunud baaslaeva Seaman Guard Ohio, millel puudusid väidetavalt korrektsed paberid. "Mehed ei olnud võimelised esitama õigeid dokumente nende omanduses olnud relvade ja laskemoona kohta. Teiseks, kui nad India vetesse toodi, ei olnud nad sadama ametiasutustele saatnud hädasignaali, et neil on punkrikütuses otsas. Kolmandaks, isegi pärast vahistamist ja uurimise ajal ei aidanud firma neil nende omanduses olnud relvade ja laskemoona jaoks hankida korrektseid pabereid," rääkis laevakaitsjate advokaat Palanivel Muthusamy.
Muthusamy sõnul mängis meeste kahjuks ka ajastus, sest Indias oli enne mitu skandaali, kuhu olid segatud välismaa piraaditõrjujad. "India meedias kajastatakse seda sensatsioonina, nagu tegemist oleks ohuga riigi julgeolekule," selgitas Muthusamy.
Kuidas Sierra Leone lipu all seilanud laev üldse võimudele ette jäi? India territoriaalveed ulatuvad 12 miili kaugusele kaldast. Materjalidest selgub, et Seaman Guard Ohio tiirutas enne 13. oktoobrit pikemat aega just selle piiril ning kohtus vaieldi pikalt, kas ta kaldus riigi vetesse või mitte. Algul väitis firma, et teda ajas kalda lähedale ookeanil möllanud taifuun, kuigi tegelikult vajas alus varude täiendust, eriti kütust, mida osteti kohalikelt kalameestelt, mis on keelatud.
Sama teemaga tegelenud BBC kolleegidel õnnestus kätte saada Advanforti sisekirjavahetus, kus juhendatakse kaptenit: "Pange kõik tünnid mootoriruumi. Meeskonnaliikmetele ja turvameestele mitte teada anda, et käesolev tegevus toimus." Alluvad hoiatavad ülemusi vastu, et sellest võib tulla suur jama: "Selline käitumine paneb laeva ja meeskonna arreteerimise ohtu."
Kirsbergi sõnul olid turvamehed laeval sisuliselt kliendid, kes ei pidanud teadma ega kontrollima, kus laev liigub ja miks. "Kuhu laev sõidab, mis moodi teda tangiti, selles osas ei ole laevakaitsjatel mitte midagi kaasa rääkida ega vastutada. See on puhtalt laeva kapteni ja omanikfirma vastutusala."
Illegaalne kütuse tankimine jäi kohtus kõrvale ja fookusesse tõusid hoopis relvad. Nimelt leiti laevalt 35 relva ja 5682 ühikut laskemoona, millel puudusid väidetavalt korralikud paberid. Advanforti peakorter kinnitas algul, et kõik on arusaamatus, mis laheneb kiirelt.
India on kuulutanud Advanforti juhid tagaotsitavaks
Firma palkas algul maineka briti merendusadvokaadi Stephen Askinsi, kuid koostöö lõppes peagi segastel asjaoludel ning praegu esindab laevakaitsjaid kohalik advokaat, kelle arved tasuvad mehed ise, peamiselt laenurahaga. "Peale seda, kui mehed Indias kinni võeti, hakkas asi juba alla käima," märkis Kirsberg.
Pealtnägija käsutuses olevad materjalid näitavad, et ehkki Advanfort sisuliselt enam ei tegutse, on nad kanged kohtuskäijad. USA-s on neil pooleli mitu kohtuvaidlust, millest ühes hagevad nad oma endist juriidilist nõustajat, nõudes temalt väidetava laimu eest üle 13 miljoni dollari.
Vahepeal ilmus firma kodulehele teine aadress, mis juhatab Restonisse, vanast peakorterist 10 minuti kaugusele. Ka sel aadressil pole Advanfortist märkigi. Advanforti peakorteri telefoninumbrile helistades kostub ainult kinnine toon.
Samir ja Ahmed Farajallah ei andnud näole ka India võimudele ning kuulutati ise lõpuks nende poolt tagaotsitavaks. Nende palgal olnud mehed veetsid algul kuus kuud vanglas, lasti siis kevadel 2014 kautsjoni vastu vabadusse – mille tasus veel Advanfort – ning sama suve lõpus loobus kohus justkui süüdistustest, kuid keelas riigist lahkuda enne lõpliku otsuse väljakuulutamist.
Pärast ligi kahte aastat ootamist loodeti lõpuks positiivset otsust jaanuaris, aga seejärel määrati meestele viis aastat vanglat keelatud relvade omamise, relvalubade puudumise ja relvastatud alusega India vetesse sisenemise eest. "Me ei uskunud kunagi, et kohus nad süüdi mõistab. Lootsime, et nad vabastatakse, aga kohtuotsus on ekslikult vastu võetud ning meil on väga kaua, kuid palume peredel oodata juunini, me loodame, et nad mõistetakse õigeks ja vabastatakse," rääkis Muthusamy.
Kohtus oli raskendav asjaolu, et 35 relvast kuue puhul oli tegu automaatidega, mis olid küll ümber ehitatud poolautomaadiks, aga mida kohus luges siiski kangemateks relvadeks. Isegi kui mehed ise neid ümber ei ehitanud, olid relvad nende valduses.
"See on muidugi nüüd natuke paha uudis, sest automaatrelvad on tsiviilkäibes tõepoolest keelatud, eriti millegi ümber ehitamine. Seda asja tuleks lähemalt uurida, et kes selle eest vastutav on ja kes nad sinna tekitas," märkis Kirsberg.
Ühtemoodi said karistada kõik kokast kaptenini. Kaitsja sõnul on tema taktika tõestada, et tegu on lahjemate relvadega ehk poolautomaatidega, mis tooks kaasa vaid aasta pikkuse karistuse ja oleks varsti juba ära kantud. Kas apellatsioon võetakse menetlusse, selgub juuni alguses ja seda peavad mehed paraku ootama Chennai vanglas.
Toimetaja: Merit Maarits