"Välisilm" | Venezuelas püütakse vabaneda Chavezi taagast, riik on pankroti äärel
Äsjased parlamendivalimised Venezuelas tähistasid 16 aastat kestnud legendaarse ja varalahkunud Hugo Chavezi loodud sotsialistide võimuperioodi lõppu. Jaanuari esimestel päevadel asub ametisse uus parlament, milles enamus on opositsiooni käes. Valimistulemustest peegeldub rahva ootus muutustele, võimuladvikus ei pruugita selleks võimalust anda.
Opositsiooni võit oli arvamusküsitluste järgi oodatud, kuid et valimiste võit tähendas ühtlasi ka parlamendis superenamuse saavutamist, oli üllatuseks kõigile. Kuigi Venezuela paistab kui autoritaarne riik, kus opositsioonil on raske tegutseda, ei ole riigi juhtkond viimastel aastatel valimistulemusi massiliselt suutnud või tahtnud võltsida.
Venezuelas on hääletamine kõikjal elektrooniline. Superenamus tähendab 167-kohalises parlamendis 112 kohta. Viimase mandaadi sai opositsiooni esindaja vaid 82-häälelise edumaaga sotsialisti ees.
"Inimesed hääletasid eile, paljud neist karistasid valitsust. See on meie jaoks suur võimalus ning karistushääled tuleb muuta poliitiliseks ja sotsiaalseks jõuks," lausus Venezuela opositsiooniliider Henrique Capriles.
74-protsendiline valimisaktiivsus näitab, et inimesed ei olnud enam olukorraga üldse rahul ja nn chavismo ei lähe korda, kui valitsuse kehv riigijuhtimine hakkab pärssima inimeste igapäevaelu ning järjekorras tuleb seista isegi tualettpaberi ostmiseks. Opositsioonil on nüüd kaks eesmärki: hakata tegelema majandusprobleemidega ja vabastada poliitvangid.
"Kutsume valitsust kasutama kriisimeetmeid nii majanduses kui ka sotsiaalvaldkonnas. Härrased, riigis on tõsine tarnete puudujääk! Riigis on tõsine, väga tõsine probleem toidu laovarudega," lausus Demokraatliku Ühtsuse Ümarlaua peasekretär Jesus Torrealba. Ta meenutas, kuidas 2015. aasta alguses olid 3. kuni 6. jaanuarini supermarketites pikad järjekorrad ning toidupuuduse tõttu valitses "meeleheide ja äng".
"Sel aastal võib see olla veelgi hullem. Võib-olla me ei peagi vastu 2016. aasta esimeste päevadeni," hoiatas Torrealba.
Aastavahetusel on Venezuelas alati pikad puhkused ja tehased ei tööta. Seega tekib igapäevaasjadest veelgi enam puudust ning siinkohal ei aita ka valitsuse kehtestatud hinna- ja valuutakontroll. Inflatsiooni kohta ei anna ükski asutus ametlikku infot, kuid väliseksperdid hindavad, et järgmisel aastal võib inflatsioon ulatuda 200 protsendini. Raha massiline juurde trükkimine ei vii samuti kuhugi; erasektorilt korjatakse meeletult makse.
Seega on tulevasel valitsusel vaja teha reformid, mille viljad hakkavad tööle hiljem ja mis võib pettunud rahva hoopis opositsiooni vastu pöörata.
Oma riigi pankrotti juhtinud Nicolas Maduro tunnistas esialgu hapu näoga kaotust, kuid on viimastel päevadel üha kuraasikamaks muutunud.
"See on võitlus. Pahad poisid surusid end peale ja pahad võitsid. Nad võitsid nagu pahad ikka võidavad: valede, altvedamise, võltspakkumiste ja pettusega. Nii need pahad ju võidavad, kas pole? "Võtke see vähene ja siis hiljem saate rohkem tagasi." Kas petjad pole sellised? Pahad võitsid," rõhutas peatselt ameti lõpetav Venezuela president Nicolas Maduro.
Võimumängud võivad saada riigile saatuslikuks
Juba on tüliküsimuseks muutunud 80 poliitvangi tulevik. 5. jaanuaril ametivande andvad opositsioonisaadikud tahavad esmalt vastu võtta amnestia mõttekaaslastele, kes pandi eelmise aasta tudengirahutuste juhtimise eest aastateks vangi. Neist tuntuima, Leopoldo Lopezi 14-aastase vangistamise nimel võidelnud riigiprokurör põgenes hiljem USAsse, kus tunnistas, et poliitvangide vastu kasutati valetõendeid.
"Pühapäeval väljenduse leidnud ühtsus on ära teeninud harmoonia ja leppimise õhkkonna. Ja ühtlasi on ära teeninud kohese vabaduse kõikidele meie poliitvangidele: Leopoldo Lopez, Antonio Ledezma, Manuel Rosales, Daniel Ceballos, kõigile kaheksakümnele," kinnitas opositsiooni tulevane rahvasaadik Delsa Solorzano.
President Maduro ei ole sellega päri. "Riigipeana ütlen järgmist: ma ei nõustu amnestiaga, sest inimõigusi rikuti ja seega ma panen jala maha ja olen vastu. Nad võivad saata mulle tuhat seadust, kuid inimeste mõrvarite üle tuleb mõista kohut ja nad peavad maksma," toonitas ta.
Vastasseis võib kestab kaua, sest Maduro saab president olla veel neli aastat. Võimalusi opositsiooni juhitud parlamendile vastu hakata jagub samuti. Näiteks saab praegune, sotsialistide juhitud parlamendi koosseis anda presidendile piiramatu võimu ja kärpida seeläbi tulevase parlamendi oma.
Kui peaks tekkima juriidilisi vaidlusi, siis on konstitutsioonikohus sotsialistide toetajaid täis. Siinjuures pole vähetähtis fakt, et äsja andis 13 ülemkohtu kohtunikku sisse varajase pensionilemineku soovi. Lahkuv parlament saab uuteks kohtunikeks nimetada uued sotsialistide toetajad, kes püsiksid ametis järgmised 12 aastat. Seega küsimus selles, kas Maduro tahab pidevalt vastu hakata uuele muutuste lainele või on ta valmis ka kompromisse tegema.
"Riik ei ole enam ratas, millega president võib teha, mida tahab, isegi kraavi sõita. Ta on vastamisi kaotusega, parlamendiga, millel on konstitutsioonilised õigused. Kui president rikub, takistab või pidurdab neid, siis sunnib ta neid alternatiive otsima, mis võib viia referendumini, põhiseadusliku assambleeni või presidendi tagasikutsumiseni. Selle peale saaksid chavistad öelda: "See on riigipööre!", kuid see oleks Venezuela konstitutsiooni järgi igati legaalne," selgitas majandus- ja poliitikaanalüütik Luis Vicente Leon.
Teisalt on muidugi uuel, superenamusega parlamendil võimalik kärpida presidendi võimu ja muuta põhiseadust.
Kuidas mõjub aga Venezuela parlamendi valimiste tulemus teistele Ladina-ja Lõuna-Ameerika riikidele, on omaette teema. Näib, justkui hakkaks selles piirkonnas vasakpoolsete ajastu lõppema, sest ka näiteks Argentinas sai presidendiks parempoolne Mauricio Macri ja sotsialistist Brasiilia president Dilma Rousseff on korruptsiooniskandaaliga seoses tagandamisprotsessi sattunud. Ka Boliivia ja Kuuba liidritel on vaja tõsiselt sisekaemusega tulevikku vaadata.
Toimetaja: Greete Palmiste