Välisminister Steinmeier ERR-ile: ühiskonnakorra vastane poliitika näib paeluvat nii mõndagi parteid ja liiga paljusid valijaid (1)

Video
30.05.2016 21:46
Allikas: ETV
Rubriik: Välismaa

Põgenikedebatt, jaotumine enamusteks ja vähemusteks, on Euroopa poliitilist spektrit muutnud, kuid selle taga on hoopis laiem nähtus, mida võib täheldada ka väljaspool Euroopat: on atraktiivne ja šikk hääletada kehtiva poliitilise korra vastu, märgib Saksamaa välisminister Frank-Walter Steinmeier ERR-ile antud intervjuus. Avaldame ETV eetris olnud intervjuu täismahus.

Konfliktid Lähis-Idas, põgenikekriis, kasvav pinge Euroopa ja Venemaa vahel on kõik kokku justkui Euroopa ühtsuse ja ühtlasi ka julgeoleku proovikivi. Kas me saame rääkida täna ohust Euroopa ühtsusele? Kas lõhenemisohtu ei ole?

Teil on õigus. Kõigepealt südamlik tänu kutse eest vestlusele, kuigi avaküsimus on üks raskemaid, mida võib hetkel ette kujutada.

Loomulikult vaatame Saksamaal maailma sama murega. Ka minu poliitilises biograafias pole olnud varem sellist aega, kus Euroopa lähikonnas ja ka lõunapoolses naaberregioonis oleks olnud nii palju konflikte.

Muidugi on see Euroopale koorem. Kui väljenduda lihtsakoeliselt, on Euroopas praegu vähemasti kolmekordne kriis.

Kõnelustel Kreeka üle tundsime, et sügava rahandus- ja majanduskriisi tagajärjed pole veel täielikult ületatud, vaid üksikutes riikides endiselt nähtavad.

Samal ajal diskuteerime mitte ainult oma Briti sõpradega, kuid siiski ka nendega Suurbritannia ja sealse referendumi üle. Loodetavasti õnnestub Brexitit vältida.

Kolmandaks on Euroopale kahtlemata suureks koormaks migratsioonidebatt.

Soov leida Euroopale lahendusi pole mitmes mõttes täitunud. Me oleme püüdnud, ent pole kahjuks suutnud EL-i liikmesriikide kodanikele alati näidata, et Euroopa ühine tegutsemine on tõepoolest võimalik.

Seda enam usun, et põgenike arvukuse kahanemisega, sest neid tuleb praegu Lähis-Idast Türgi kaudu palju vähem Euroopasse ja kokkulepe Türgiga toimib,
peame kasutama võimalust ja otsima tagasiteed Euroopa lahenduste juurde.

Kui see meil õnnestub, ei ole Euroopa ohus, kuid me peame selleks vaeva nägema.

Ma saan aru nii, et põgenikekriis on Euroopa ühtsusele peamine oht.

Kui peamise saaks esile tuua, oleks asi lihtsam, kuid me ei tohi alahinnata ka Brexiti debatti. Minu vaatevinklist oli Suurbritannia Euroopa Liidus küll mitte lihtne, kuid väga tähtis partner.

Kui Ühendkuningriiki enam pole, muutub ka Euroopa Liit.

Me ei tohiks alahinnata ohte, mis on seotud referendumi tulemuse ja Suurbritannia võimaliku lahkumisega Euroopa Liidust.

Samal ajal on neil mõistagi õigus.

Migratsioonidebatt ei ole enam küll Euroopa päevalehtede esiküljeteema, kuid probleem pole kuhugi kadunud ja sellega tuleb edasi tegelda.

Meie Saksamaal ei tee endale illusioone, et Euroopa lahendused pole ka edaspidi keerulised, ent saabuvate põgenike hulga selge kahanemise juures usun, et meil on võimalus konstruktiivsete kõneluste juurde naasta.

Põgenikekriis provotseerib ühiskonnas ka radikaalsete meeleolude tõusu. Inimestel on põgenike ees hirm ning sageli pannakse pagulased ja terroristid ühte patta. Kas me võime öelda, et Euroopa elab praegu läbi omalaadset jumalatehämarust, kus aastakümneid kultiveeritud Euroopa põhiväärtused võivad täielikult koost laguneda?

Meil on kummaline vastuolu. Väljastpoolt näib Euroopa endiselt tolerantsi, demokraatia, poliitilise stabiilsuse ja majanduskasvu kants. Seestpoolt aga jääb mulje, et neist Euroopa väärtustest ja kvaliteetidest ei peeta enam samal määral lugu.

Pagulasdebatt on sellega seotud, sest tuleb arvestada ka ajaloolisi kihistusi. Mõnes Euroopa riigis on viimastel aastatel esile kerkinud populistlikud, sageli paremnatsionalistlikud parteid. Üheks näiteks on Holland, teiseks Prantsusmaa Rahvusrinne.

Pagulasdebatt on andnud kahtlemata sellele liikumisele hoogu ja loonud kahetsusväärses suurusjärgus uue dünaamika.

Eelmisel nädalalõpul toimusid Austrias presidendivalimised. Peaaegu 50 protsenti eelistas FPÖ-d, mis on Euroopa migratsioonidebati suhtes ülimalt vaenulik. Midagi on tõepoolest liikuma hakanud, kuid kas see on täiesti uus?

Selle küsimuse olen ka mina endale esitanud ja usun, et praegu on tugevnemas ja radikaliseerumas see, mis on Euroopas jätkuna olemas olnud ja kerkib nüüd esile ka Ameerika valimisvõitluses.

Ühiskonnakorra vastane poliitika näib olevat muutunud atraktiivseks nii mõnelegi parteile ja kahjuks ka liiga paljudele valijatele.

Seesama ühiskonnakorra vastane häälestatus on leidnud endale väljenduse ka põgenikedebatis. Seega on ka põgenikedebatt, jaotumine enamusteks ja vähemusteks, Euroopa poliitilist spektrit muutnud, kuid selle taga on nähtus, mida me täheldame ka väljaspool Euroopat: et on atraktiivne ja šikk hääletada kehtiva poliitilise korra vastu.

See on lühinägelik ja minu arvates mitte eriti tark, kuid nõnda see on.

Nagu te äsja ütlesite, näeme praegu selgelt, kuidas radikaalsed parempopulistid kasutavad meie hirme võõraste ees oma huvides kurjasti ära. Me näeme seda Prantsusmaal Le Peni, Saksamaal AfD näol ja me näeme seda ka Eestis, kus parempopulistid on parlamenti jõudnud. Millises ulatuses ähvardab Euroopa paremale triivida?

Te viitasite algul hulgale kriisidele, millega meil praegu tegelda tuleb. See on maailma kasvanud keerukuse peegel. Me oleme kaotanud maailmast ülevaate.

Paljud inimesed ei teagi enam õhtul telerit vaadates, millisest kriisist näidatavad pildid õieti pärinevad.

Sellises maailmas, mis on muutunud nii keeruliseks, et sellest ei saa enam arugi, kasvab loomulikult ka igatsus lihtsate vastuste järele. Lihtsaid vastuseid reeglina pole, kuid leidub parteisid, kes väidavad neid omavat.

Demokraatias ongi kõige ohtlikum, et teatud olukorras on eelised neil, kes on valmis lihtsate vastustega turule tulema.

Meil kui demokraatidel on selle vastu üks vahend. Selleks on valgustamine ja inimestele selgitamine, et lihtsad vastused ei kõlba.

Süüria konfliktil pole kiiret lõppu, kui mõned inimesed ei näeks Süüria rahu nimel suurt vaeva. Ukraina kriisil ei ole lihtsat lõppu, kui paar inimest ei pingutaks Minski kokkulepete elluviimise nimel.

Ka seal pole lihtsaid vastuseid ja me peame inimestele selgitama, et need, kes teesklevad neid omavat, valmistavad lõpuks suurima pettumuse.

See kehtib täiel määral ka nende kohta, kes praegu väidavad, et Euroopa ei saa olla tulevikumudel, ja mõõdupuuks peab saama jälle rahvus.

Kui üle oma taldrikuääre veidi kaugemale vaadata, saab igaüks aru, et just tänapäeva kriise, maailma rahanduskriisi, keskkonna- ja energiaprobleeme ei saa Euroopa väikesed rahvusriigid üksinda lahendada.

Me vajame Euroopat ja selles tuleb inimesi veenda.

Kas näiteks põgenikekriisil võiks olla ka positiivseid külgi?

Me ei tohiks alahinnata seda, et neile, kes on päästnud põgenemise ja Euroopasse jõudmisega oma elu ning kindlustanud oma perekonna ellujäämise, on see igati positiivne.

Seepärast kuulub ka Euroopa hea tooni juurde saabunute eest mõistlikult hoolitseda ja kuni nad siin on, neid ühiskonda integreerida.

Positiivset esile tuues ei saa ma rääkida 28 liikmesriigi nimel, vaid kõnelda üksnes Saksamaast, kus me oleme täheldanud täiesti tavaliste inimeste ootamatult suurt abivalmidust.

Nad ei kuulu parteidesse ega tegele aktiivselt poliitikaga, vaid on täiesti tavalised inimesed, kes on näinud põgenike kannatusi ning toonud neile rõivaid,
süüa ja lastele mänguasju ning hoolitsenud vahel ka selle eest, et varjupaikades elavad pagulased leiaksid korteri.

Saksamaal on vallandunud abivalmiduse tulv, sõltumata vastu võetud poliitilistest otsustest. See on tavainimeste abistamislaine ja see hoiak jääb püsima. Ma usun, et see on positiivne.

Te olete Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni eesistuja. Mil määral ohustab põgenikekriis Euroopa sisejulgeolekut ehk kui turvaline meil on, kui pidada silmas Brüsseli ja Pariisi terroriakte?

Kui te viitate terroriaktidele, siis osutavad senise juurdluse tulemused, et praegu saabuvad pagulased pole olnud nende ettevalmistamisega kuidagi seotud.

Kuid enesestmõistetavalt tuleb olla ettevaatlik ja on vaja saabujatest ülevaadet.

Tegemist on üheaegselt katsega leida Euroopale lahendusi ja põgeniketulva reguleerida, tehes kindlaks, kes ületab Euroopa piiri, sõltumata sellest, kuhu ta saabub.

Enamasti tullakse Kreeka kaudu, kuid me peame teadma, kes nad on, et meil oleks julgeolekut silmas pidades ka kontrollivõimalus.

Et tagada Euroopa julgeolek, tuleb otsida Lähis-Ida konfliktile lahendust ka lokaalselt ehk Süürias.

Kas me suudame lahendada sealseid konflikte Venemaad kaasamata?

Esiteks on mul hea meel, et te sellele osutate. Seda meenutan ma Saksamaal ikka ja jälle ka neile, kes on pagulaste suhtes kriitilised.

Me peame mõistma, et põgenikud ei jäta lihtsalt niisama oma kodu maha ega perekonda hätta. Viimasel aastal on 60-70 protsenti põgenenud sõja ja vägivalla eest. Enamik on pärit Süüriast ja seepärast püüame pärast viit aastat ka kodusõjale lõppu teha.

Kas seda saab teha Venemaata?

Mõned viimase aja kriisid on näidanud, et meil on vaja laiu rahvusvahelisi koalitsioone. Üheks näiteks on Iraan. Me pidasime kümme aastat kõnelusi
tuumarelvaprogrammi lõpetamise üle. Lõpuks see õnnestus, kuna USA, Venemaa, Hiina ja Euroopa tegutsesid ühisel jõul.

Alati pole tegemist sama kuuikuga, ent me vajame sarnaseid kooslusi ka teiste konfliktide puhul, nagu Süürias või Liibüas, et jõuda rahunemise, deeskaleerimise ja loodetavasti ka poliitilise lahenduseni.

Kummaski äsja mainitud konfliktis ei saa me lõpuks Venemaata hakkama. Seepärast ongi Venemaa Süüriale rahumeelse lahenduse leidmise jõupingutustesse kaasatud, osalenud mõlemal Viini konverentsil ja Süüria-alasel kohtumisel Münchenis. Nüüd osales Venemaa esimest korda ka rahvusvahelisel Liibüa konverentsil.

Ma loodan, et Venemaal on neis kahes konfliktis konstruktiivne mõju, et tuua muutusi ja leida nende kahe riigi tee rahuni.

Ent Putin on väga keeruline partner.

Jah. Euroopa julgeolekuolukord on pärast Krimmi annekteerimist kahtlemata palju muutunud. Euroopa on sellele reageerinud ja te teate, et ka Saksamaa on osaline turbemeetmetes, mida me oleme asunud siin Balti riikides rakendama.

NATO on reageerinud omapoolsete julgeoleku tugevdamise meetmetega. Kuid lõpuks on tarvis julgeoleku kindlustamise kõrval otsida võimalusi ka Ukraina kriisi lahendamiseks. See on keeruline. Juba Minski kokkulepeteni jõudmine oli raske, kuid sestpeale teame, kui raske on neid ellu rakendada.

Eelmisel nädalal oli meil Prantsusmaa, Saksamaa, Ukraina ja Venemaa välisministrite tasemel kohtumine Berliinis ning seda juba 12. korda. Nelja riigi presidendid ja kantsler pidasid alles mõne päeva eest aru.

Me näeme rohke ajakulu, energia ja järeleandmatu visadusega vaeva, et Minski kokkulepete olulised elemendid jõuaksid elluviimiseni. Nende hulka kuulub ka uue valimisseaduse projekt ning parem julgeolekuolukord, et vältida tulevikus olukorra eskaleerumist ja relvarahu rikkumisi, nagu hiljuti on juhtunud.

See on raske, kuid ma usun, et sellele pole praegu ainsatki nähtavat alternatiivi.

Kas Ukraina konflikti poleks saanud ette näha ja kas te näete Balti riikidele samasugust ohtu?

Ma ei tea, kas Ukraina konflikti oleks saanud ette näha, ent viimase aastakümne algusele tagasi mõeldes olid Euroopa Liidul ja Venemaal kahtlemata teistsugused suhted, mis olid suunatud rohkem tulevikku ja koostööle.

Kus ja millal saialguse võõrandumisprotsess, ei oska ma täpselt öelda, kuid Krimmi annekteerimine ja rahvusvahelise õiguse rikkumine on daatum, mida ei saa tähelepanuta jätta. Me reageerisime sellele pöördele ja see reaktsioon viis ka selleni, et me pole töötanud ainult omaenda turbevõimekuse tõstmiseks, vaid oleme muutnud kindlamaks ka Balti riikide olukorra.

Loodetavasti pole tarvis karta, et Balti riikide ühiskonnas tekiks samasuguseid konflikte, nagu me nägime Ukrainas, ning ausalt öeldes ei näe ma praegu ka sellesuunalisi signaale.

Kuidas saaks Venemaa ja Euroopa suhteid parandada ning kui kaua sanktsioonid ja pinged teie arvates veel kestavad?

Mõistagi ei saa seda prognoosida ja ma võin vaid öelda, et meie ei soovi pingeid, vaid paremaid suhteid. Sanktsioonid pole eesmärk omaette, vaid vahendid eesmärgi teenistuses.

Me soovime konflikti lahendada. Selles on asi.

Seepärast keskendume sellele, et lahendus nihkuks vähemalt lähemale, isegi kui see on raske ja vajab aega, kuid Venemaa ja lääne kauakestev võõrandumine pole hea ei Venemaale ega Euroopale.

Ja viimane küsimus: millised on Saksamaa peateemad, põhiküsimused või positsioonid NATO kohtumisel juulis?

Esiteks ütleksin, et NATO tippkohtumine on minu veendumuste kohaselt hästi ette valmistatud.

Arutusel on kolm elementi.

Esiteks Walesi otsuste elluviimine. Walesi tippkohtumine oli raske, nagu me kõik mäletame, kuid seal võeti vastu otsused, mis on nõudnud viimasel poolteisel aastal energilist elluviimist. Saksamaa on osalenud aktiivselt NATO nn. Odaotsa ettevalmistamisel.

Teiseks kõneleme Varssavis NATO kohalolu suurusjärgust Ida-Euroopas.

Ja kolmandaks on kindlasti kõne all, milline osatähtsus on ühelt poolt klassikalisel julgeoleku tugevdamisel ja teisalt dialoogil, millel on olnud samuti NATO-s alati oma koht.

Viimasel NATO välisministrite nõukogu istungil otsustasime, et NATO ja Venemaa kohtumine saadikute tasandil saab teist korda teoks veel enne Varssavi tippkohtumist.

Ma usun, et säärane kombinatsioon on õige signaal, mida keegi vääriti ei mõista.

Toimetas
Tõlkinud Tõnu Tammets

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar

täna etv-s

foto
Muusikadokk Soul Power, 2/4: Kuldsed aastad (Prantsuse/Saksa 2013)
Täna 22:35

On souli kuldaeg. Motowni toodang on vallutanud Ameerika ja jõuab Inglismaale. Mustanahaliste kodanikuõiguste liikumine lööb käed sõjavastase hipiliikumisega. Ees ootavad suured muutused.

täna klassikaraadios

foto
Ringhääling 90. Anekdoote ja tõsijutte Estonia teatrist
Eredaid helihetki arhiivist. Anekdoote ja tõestisündinud jutte Estonia teatrist räägivad estoonlased Alfred Mering, Paul Mägi, Eva Meil, Sophie Sooäär ja Eri Klas. Saate toimetas Edgar Selberg. Saade oli esmakordselt eetris 3. jaanuaril 1967.

R2 aastahiti hääletus