"Välisilm": EL-i suursaadik Tiina Intelmann aitab Libeeriat üles ehitada
Euroopa Liidu suursaadik Libeerias eestlanna Tiina Intelmann töötab raskeimas Euroopa Liidu välislähetuses, maailma vähemarenenud riigis Libeerias. Värskelt Ebolast vabaks kuulutatud Lääne-Aafrika riik areneb visalt ja on üks näide sellest, kuidas Euroopa Liit osaleb järgmise suure rahvasterände ennetamises.
Intelmann on Euroopa Liidu delegaatidega viimasel aastal tegelenud Lääne-Aafrika riigis, Libeerias EL-i 300 miljoni suuruse arenguabi paketi jaotamisega.
"Euroopa Liidu huvi on julgeoleku kindlustamine," võttis Intelmann kokku oma töö eesmärgi. Tema sõnul ei ole vahet, kas sõna tuleb võtta Ukrina teemal ÜRO-s või hoopis kliimasoojenemisel - delegaatide eesmärk on teha Euroopa Liidule soodsas suunas lobitööd.
Ning just arenguabi pakkumine on diplomaatilise töö kõrval üks viis EL-i julgeolekut kindlustada. Raha on mõeldud inimõiguste ja majanduse arendamiseks, selleks, et üles ehitada riik, mis suudaks oma elanikke kaitsta.
Kahel möödunud aastal tabas Libeeriat ja tema naaberriike Sierra Leone'i ja Guinead ekstreemne Ebola-puhang. Euroopa Liit toetas sealse olukorra leevendamiseks kolme riiki 1,3 miljardi euroga.
Inimesed on rändamiseks veel liiga vaesed
Hoolimata mõningast arengust ja suurtest abipakettidest ei ole veel niipea võimalik, et järgmine suur põgenikevoog Euroopasse saaks alguse Aafrikast. "Paradoksaalsel kombel on inimesed liiga vaesed selleks, et massiliselt välja rännata," selgitas Intelmann.
Kuna Libeeria on ajalooliselt seotud just USA-ga, eelistavad ka sealsed väljarändajad Ameerikat. Kuid mõningane ränne toimub ka vastupidises suunas: USA-s elavad libeerlased kolivad pereliikmete juurde ja asuvad tööle Aafrikas.
Intelmann võtab Libeeria ajaloo kokku järgnevalt: Kui USA-s hakati orjust kaotama, püüti leida endistele orjadele uusi elupaiku, sealhulgas kodumaal Aafrikas. Asutati ühing, mis hakkas soovijatele korraldama transporti Aafrikasse. Mõned jõudsid tagasi, mõned surid paraku neid tabanud haigustesse. Ameerikast naasnud moodustasid põliselanike kõrval ühe osa sealsest rahvast. Teise osa moodustasid need, kes viidi Libeeria aladele nendel laevadel, mis olid juba Ameerikasse suundumas, kuid pidid uue seaduse tõttu marsruuti muutma. 1847. aastal asutati Libeeria vabariik - esimene vabariik Aafrikas. Kuni 1990. aasta kodusõjani läks riigil kenasti. 15 aastat kestnud kodusõda aga hävitas palju. Selle tulemeid lahendatakse siiani. Pärast sõda valiti Libeeria presidendiks Harvardi ülikooli vilistlane, Maailmapangas töötanud Ellen Johnson Sirleaf, kes on ühtlasi ka Aafrika ainus naispresident. Praegu elab Libeerias kahe ja poole Eesti suurusel alal umbes neli miljonit elanikku. Libeeria on maailma kõige vähemarenenud riik.
Lääne-Aafrikas toimuv teeb Intelmanni siiski murelikuks. Hiljuti ründasid terroristid Elevandiluu Ranniku pealinnalähedast piirkonda. Kaugel ei ole ka Nigeerias tegutsev Boko Harami üksus, mis peab end Islamiriigi läänepoolseks provintsiks. Peale selle on rünnakuid olnud ka Malis, Burkina Fasos ja Elevandiluu Rannikul ning Liibüas - tekkinud on väga tugev ebastabiilsuse tsoon.
"Kahjuks on islamiäärmuslased asunud tegutsema ja meil pole arusaamist, kuidas seda peatada. Kardan, et meil tuleb veel terrorirünnakuid näha," märkis Intelmann. Libeerias peab ta terrorirünnakuid siiski veel ebatõenäoliseks, sest seal puudub äärmuslaste kogukond.
Kuigi praegu ei ole sarnaselt Libeeriale paljudes arengumaades inimestel raha, et halbadest elutingimustest pageda, on Intelmanni sõnul vaid aja küsimus, mil praegu veidi üle ühe miljardi elanikuga Aafrikast inimesed rändama hakkavad. Prognoositakse, et 2040. aastaks ehk vähem kui 25 aasta pärast on Aafrika elanikkond kasvanud kahele miljardile.
Intelmanni sõnul oskab euroliit taolisi arenguid ette näha ja seepärast korraldatigi mõne kuu eest Vallettas Euroopa Liidu ja Aafrika riikide kohtumine, kus lepiti kokku põhiprintsiipides, kuidas olukorraga tegeleda. EL aitab - nagu ikka - arenguabiks mõeldud rahaga ja annetab Mustale Mandrile lisaks 1,8 miljardit eurot.
Jumal on loonud nii, et valge mees on rikas ja must mees vaene
Oma töös põrkab Intelmann iga päev kokku kultuuride erinevusega. Ühelt poolt nii enda tööga seoses, teisalt ajaloost lähtuvalt. "Esitatakse teooria, et Jumal on loonud asjad nii, et valged inimesed on rikkad ja mustad vaesed ning valge inimene peab andma mustale raha. Sest Jumal on nii loonud," võttis suursaadik kokku ühe näite sellest, kuidas kohalikud lääneriikide abisse suhtuvad.
Palju vaeva tuleb näha ka rõhutamisega, et edu saavutamiseks peavad kohalikud ka ise vaeva nägema ning projekti pühenduma. "Tihti on raske esitada ideid nii, et neist ka aru saadakse ja neid kuulda võetakse," sõnas Intelmann.
Päris kadunud ei ole ka koloniaalajastust tekkinud ebamugavus. Aafrika riigid saavad piinlikule ajaloole viidates toetusi küsida, lääneriigid kipuvad aga Musta Mandrit nägema kui põhjatut auku, millesse raha kulutada, selle kasu nägemata.
Kaart on interaktiivne, pildi suurendamiseks tee topeltklikk või kasuta kaardi ääres olevaid +/- nuppe. Allikas: Google Maps
Seni kuni suudad üllatuda...
Libeeria on küll euroliidu raskeim välislähetuse piirkond, kuid Intelmanni sõnul on see põnev ja töö inspireerib iseeneses, sest Libeeria presidendi Sirleafiga on koostöö suurepärane. Ülejäänud eurooplase jaoks kummalised eluolu puudutavad juhtumid on pigem lõbustavad.
"Asi, mida pean ikka ja jälle selgitama on see, et valge inimene ei söö ainult konserve. Et maa sees toidu kasvatamine ja selle söömine on euroopa kultuuris täiesti okei - ma ei ole veel jõudnud selle mõtte levitamisega kuigi kaugele," sõnas ta.
"Seni, kuni suudad üllatuda, ei ole sa veel liiga vana," on suursaadik optimistlik.
Toimetaja: Greete Palmiste