Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Tallinlane arendas välja haruldase akorde mängiva vioola
Tallinlane Gabriel Passov otsustas mõne aasta eest, et soojendab pensionipõlves üles oma lapsepõlvekire viiuldamise. Aga mitte ainult – lisaks pilli mängimisele, muutis 65-aastane Passov viiuli seni sajandeid muutumatuna püsinud konstruktsiooni, arendades välja "akordse vioola".
Elektroonikainseneri haridusega endine arvutite hooldaja Passov rääkis ETV saatele "Pealtnägija", et teda haaras idee mängida viiulil nii akorde kui ka soolosid ning nüüd on see võimalik. "Kui õpid neli või viis akordi ära, saad väga palju lugusid saata ja võid vabalt saata kas või Paganini lugu, kõige keerulisemat, sest saade on seal ju väga lihtne."
Paari aasta eest usaldas Passovi viiuldajast tuttav hakkaja vanahärra kasutusse oma vana vioola. Passov asus usinalt harjutama, ent mõistis peagi, et kuna viiuliõpingutest on möödas aastakümneid ja sõrmed ei lippa enam nii väledalt kui varem, oleks hea, kui soolode vahele saaks mängida ka akorde. Lõpuks leidiski Passov probleemile lahenduse ja patendiamet väljastas 2011. aasta 3. novembril uudsele pillile kasuliku mudeli tunnistuse.
"Akordide mängimise võimalus on ju see, millest kõik noored ja vanad muusikud unistavad. Võtke näiteks kitarr. Kitarr annab võimaluse mängida nii akorde kui soolosid ja kui palju inimesi on kitarrist vaimustatud," võrdles ta kaht pilli.
Viiul on poogenpill, mida on võimalik mängida kas üksikute keelte peal või topeltnootide saavutamiseks koos kõrvalkeeltega. Nii saab mängida soolopartiisid ent akordide mängimine on olnud seni keeruline. Akorde on viiulil varem küll mänginud Ungari ja Rumeenia mustlased, aga nende viiulid olid kolmekeelsed ja ei võimaldanud samal ajal soolot mängida.
Mida siis pensionärist leiutaja tegi? Ta lisas tavapärasele neljakeelelisele pillile veel viienda ning re-keelele pani ta juurde kaks ümberlülitit, mis annavadki võimaluse mängida ühel pillil vaheldumisi nii akorde kui soololõike.
"Esimene mulje on, et uskumatu, et keegi on midagi sellist ette võtnud," ütles Eesti üks esiviiuldajaid Tiit Kikas. Ent oma silm on kuningas, mistõttu lasi "Pealtnägija" leiutaja ja viiuldaja kaamera ees kokku, et saada sotti sellest, kumb termin siinkohal imeinstrumenti paremini iseloomustab - kas hullumeelsus või geniaalsus?
Kikas tõdes pärast pilli proovimist, et seda peab kõigepealt mängima õppima. "Justkui nagu oleks see sama viiul, kuid tegelikult ta ei ole ikkagi üldse see sama pill. Nii palju asju on ju tegelikult muudetud."
Viiuldaja usub, et leiutis võib leida üsna laiapõhjalist kasutust, näiteks väiksemates muusikakollektiivides. "Mina oleksin igal juhul kohe nõus testsõitjaks hakkama. See on väga põnev," ütles Kikas.
Julge eksperimenteerijana tuntud Tiit Kikas on uue leiutise suhtes niisiis optimistlik, ent Passov pole mitte alati head tagasisidet saanud.
"Alati leiab niisuguse konservatiivse keskkonna, milles teda alguses ei taheta tunnistada. Ei taheta näha. See võtab aega," ütles Passov. Kuna muusikud on aastatega oma mängustiili omandanud, on neil raske tehnikat muuta.
Kui oma vioolat akadeemilistes muusikaringkondades tutvustades on Passovil tulnud enamasti kokku puutuda skeptiliste hinnangutega, siis portaali Eesti Leiutaja eestvedaja Leo Siemann leiab, et akordne vioola on üks meie viimase aja tähelepanuväärsemaid leiutisi. Siemann muretseb, et kui riik Passovit ja teisi temasuguseid ei toeta, jalutavad head mõtted Eestist minema ja meil jääb teenimata miljoneid.
"See on suhteliselt kurb praegu. Olukord on võrreldav Teise maailmasõja eelse ajaga, kus Eestis ei pööratud piisavalt tähelepanu nendele inimestele, kes olid võimelised tegema maailmatasemel leiutisi. Nagu Walter Zapp, Bernhard Schmitt, Karl Lopello. Tõsised leiutajad, kes olid sunnitud Eestist lahkuma," tõi Siemann näiteid minevikust.
Siemanni hinnangul puudub Eesti riigil praegu korralik intellektuaalse omandi alane poliitika, mistõttu teatakse sellest teemast vähe ja nii ei oska Passovi sugused üksi nikerdajad õigel ajal ja õigest kohast abi otsida. Siemann hellitab siiski lootust, et ühel päeval võetakse Passovi viiul tootmisse ja sellest kujuneb tunnustatud bränd nagu Estonia klaver.
Passov soovib, et tema leiutist hakataks laialdaselt kasutama. "Siis ju tulevad välja ka mingisugused hädad, mis seal on, et neid saaks viimistleda. Mina tahan, et sellest saaks kontsertpill. See on minu unistus," rõhutas leiutaja.
Kas akordse vioola idee jääb lõbusaks virvenduseks "Pealtnägija" lugudesalves või pöörab Passovi leiutis Antonio Stradivari aegadest muutumatuna püsinud viiulimaailma totaalselt pea peale, näitab tulevik.
Paari aasta eest usaldas Passovi viiuldajast tuttav hakkaja vanahärra kasutusse oma vana vioola. Passov asus usinalt harjutama, ent mõistis peagi, et kuna viiuliõpingutest on möödas aastakümneid ja sõrmed ei lippa enam nii väledalt kui varem, oleks hea, kui soolode vahele saaks mängida ka akorde. Lõpuks leidiski Passov probleemile lahenduse ja patendiamet väljastas 2011. aasta 3. novembril uudsele pillile kasuliku mudeli tunnistuse.
"Akordide mängimise võimalus on ju see, millest kõik noored ja vanad muusikud unistavad. Võtke näiteks kitarr. Kitarr annab võimaluse mängida nii akorde kui soolosid ja kui palju inimesi on kitarrist vaimustatud," võrdles ta kaht pilli.
Viiul on poogenpill, mida on võimalik mängida kas üksikute keelte peal või topeltnootide saavutamiseks koos kõrvalkeeltega. Nii saab mängida soolopartiisid ent akordide mängimine on olnud seni keeruline. Akorde on viiulil varem küll mänginud Ungari ja Rumeenia mustlased, aga nende viiulid olid kolmekeelsed ja ei võimaldanud samal ajal soolot mängida.
Mida siis pensionärist leiutaja tegi? Ta lisas tavapärasele neljakeelelisele pillile veel viienda ning re-keelele pani ta juurde kaks ümberlülitit, mis annavadki võimaluse mängida ühel pillil vaheldumisi nii akorde kui soololõike.
"Esimene mulje on, et uskumatu, et keegi on midagi sellist ette võtnud," ütles Eesti üks esiviiuldajaid Tiit Kikas. Ent oma silm on kuningas, mistõttu lasi "Pealtnägija" leiutaja ja viiuldaja kaamera ees kokku, et saada sotti sellest, kumb termin siinkohal imeinstrumenti paremini iseloomustab - kas hullumeelsus või geniaalsus?
Kikas tõdes pärast pilli proovimist, et seda peab kõigepealt mängima õppima. "Justkui nagu oleks see sama viiul, kuid tegelikult ta ei ole ikkagi üldse see sama pill. Nii palju asju on ju tegelikult muudetud."
Viiuldaja usub, et leiutis võib leida üsna laiapõhjalist kasutust, näiteks väiksemates muusikakollektiivides. "Mina oleksin igal juhul kohe nõus testsõitjaks hakkama. See on väga põnev," ütles Kikas.
Julge eksperimenteerijana tuntud Tiit Kikas on uue leiutise suhtes niisiis optimistlik, ent Passov pole mitte alati head tagasisidet saanud.
"Alati leiab niisuguse konservatiivse keskkonna, milles teda alguses ei taheta tunnistada. Ei taheta näha. See võtab aega," ütles Passov. Kuna muusikud on aastatega oma mängustiili omandanud, on neil raske tehnikat muuta.
Kui oma vioolat akadeemilistes muusikaringkondades tutvustades on Passovil tulnud enamasti kokku puutuda skeptiliste hinnangutega, siis portaali Eesti Leiutaja eestvedaja Leo Siemann leiab, et akordne vioola on üks meie viimase aja tähelepanuväärsemaid leiutisi. Siemann muretseb, et kui riik Passovit ja teisi temasuguseid ei toeta, jalutavad head mõtted Eestist minema ja meil jääb teenimata miljoneid.
"See on suhteliselt kurb praegu. Olukord on võrreldav Teise maailmasõja eelse ajaga, kus Eestis ei pööratud piisavalt tähelepanu nendele inimestele, kes olid võimelised tegema maailmatasemel leiutisi. Nagu Walter Zapp, Bernhard Schmitt, Karl Lopello. Tõsised leiutajad, kes olid sunnitud Eestist lahkuma," tõi Siemann näiteid minevikust.
Siemanni hinnangul puudub Eesti riigil praegu korralik intellektuaalse omandi alane poliitika, mistõttu teatakse sellest teemast vähe ja nii ei oska Passovi sugused üksi nikerdajad õigel ajal ja õigest kohast abi otsida. Siemann hellitab siiski lootust, et ühel päeval võetakse Passovi viiul tootmisse ja sellest kujuneb tunnustatud bränd nagu Estonia klaver.
Passov soovib, et tema leiutist hakataks laialdaselt kasutama. "Siis ju tulevad välja ka mingisugused hädad, mis seal on, et neid saaks viimistleda. Mina tahan, et sellest saaks kontsertpill. See on minu unistus," rõhutas leiutaja.
Kas akordse vioola idee jääb lõbusaks virvenduseks "Pealtnägija" lugudesalves või pöörab Passovi leiutis Antonio Stradivari aegadest muutumatuna püsinud viiulimaailma totaalselt pea peale, näitab tulevik.
Toimetaja: Sven Randlaid